Eesti Looduse fotovõistlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2012/6-7
Lõputud pildiotsingud

Seekordse ajakirja tööjuhendis annab Urmas Tartes nõu, kuidas talletada digipilte ja õiget pilti üles leida (lk. 82–85). Pealtnäha on see imelihtne, ent tegelikkus kipub tihti olema teistsugune.
Tunnistan, et kodus riiulites leiduvate tuhandete raamatute seast vajaliku otsimine ei võta mul enamasti palju aega, kuid pildifailidega arvutis on asi keerulisem. Vahel leian vajamineva foto kergesti, ent sageli kulub selleks rohkesti aega või lõpeb otsing tõdemusega: „Mul on foto sellest taimest, inimesest, maastikust vms. kindlasti olemas, aga ma ei leia seda”.
Nüüd võiksin tööjuhendi järgi oma fotokogu lõpuks korda seada. Lisanduvate piltidega on lihtsam: naasnud pildistamisretkelt, nõuab fotode ülevaatamine ja andmebaasi lisamine ennekõike aega ja järjekindlust ning see võiks olla isegi jõukohane. Kuid vaevalt jagub aega seniste tuhandete või kümnete tuhandete piltide andmebaasi kandmiseks.
Küllap on sama tõdemuseni jõudnud nii mõnigi digipildistaja: algul tundub, et fotosid on lihtne leida ja erilist andmebaasi polegi tarvis pidada. Pealegi pildistatakse esmajoones enda jaoks, mitte niivõrd avaldamiseks. Aga ajapikku väljub olukord kontrolli alt: õige ülesvõtte otsimine korrastamata pildipangast võtab rohkem aega, kui kulunuks algusest peale andmebaasi pidamisele. Vahel on tagantjärele ka võimatu öelda, kus või miks on foto tehtud.

Fotodele igasuguste andmete lisamine muudab pildi dokumendiks, mida võib hädasti vaja minna aastate või aastakümnete pärast: kadunud maastikud ja vaated, kadunud inimesed. Neil võib olla loodus- või kultuurilooline väärtus. Võib tunduda, et näiteks peopiltidele on tarbetu lisada isikute nimesid, sest peofotod huvitavad üksnes tuttavaid, pealegi püsivad osaliste nimed niigi meeles või jõuab neid vajaduse korral hiljem lisada. Korrastan vanavanematelt ja vanematelt saadud paberfotode kogu, mille vanimad pildid pärinevad 19. sajandi lõpust. Paljudele piltidele on nimed, aastaarvud ja paigad juurde kirjutatud, sageli aga mitte. Paraku pole aga vanade fotode puhul enam kelleltki nimesid küsida ja tundmatu pilt jääb lihtsalt kenaks vanaks fotoks.
Sestap tasuks fotokogu korrastamisele ja talletamisele pöörata tähelepanu juba esimestest piltidest peale, olgu need siis paberil, slaidide või failidena. Hiljem võib see töö osutuda üle jõu käivaks või sootuks võimatuks.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet