Eesti Looduse fotovõistlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 09/2003
Laudtee võlu ja võim

Laudtee kaob uttu. See minejat ei heiduta, sest ta teab, et tee jätkub ka udus ja teisel pool udu, eksimist pole karta. Võõras metsas ja soos on selline rada kui nabanöör, mis seob linnast tulnud inimest talle tuttava ja turvalise keskkonnaga. Annab kindlustunde.

Üle soode ja läbi metsade ehitatud laudteed aitavad loodusesse neidki, kes muidu sinna ei jõuaks: kel pole jaksu pehmel rabakamaral sumbata ega läbi metsarägastiku trügida; kes kardavad jalgu märjaks teha või suuna käest kaotada. Laudteed viivad inimesi sinna, kuhu nad muidu eales ei satuks: üksildasele soosaarele, õõtsuva samblatekiga ääristatud järve kaldale, sügavale laanepõue peitunud kivihiiglase juurde, vaikselt nirisevate allikasoontega metsa.

Osa selliseid turvateid kujutab endast lihtsalt maha laotatud lauajuppide jada, teisal on laudade alla seatud toeks ristipidi notid, mõned aga ehitatud sügavale rammitud vaiadele. Esimesed neelab soo mõne aastaga, viimased püsivad, kuni puu kõduneb. Keegi pole kokku rehkendanud, kui palju kilomeetreid laudteid Eestimaal juba on, küll aga tuleb neid igal aastal juurde.

Kas neid peab ikka nii palju olema? Mõni kogenud looduserändur on koguni väitnud: kes ei jõua, jäägu soo servale; kes ei taha jalgu märjaks teha – kõndigu asfaldil; kes kardab – püsigu kodus. Looduse salasopid kuulugu neile, kes leiavad õige suuna ilma puust ette tehtud rajata. Laudteed meelitavat kohale liiga palju käijaid.

Aga inimene kipub loodusesse. Ka see, kes pole seal kogenud. Mida suuremaks paisuvad linnad, seda rohkem püüeldakse neist jõudehetkel välja. Minnakse ka siis, kui laudteid ei ole. Minnakse umbes. Kui rada mätaste vahel on muutunud sügavaks ja pehmeks, astutakse sammuke kõrvale. Iga järgmine tulija laiendab rada jalatäie võrra. Ehk tulevad meelde rabaservade “mudajõed” neist aastaist, kui kõik sügisel ühel päeval jõhvikale tormasid?

Laudtee on kui magnet, mis hoiab kõndijad endal. Vaid vähestel tekib soov kindlalt jalgealuselt maha astuda. Kõik see, mis jääb kahele poole laudrada, püsib üsna puutumatuna: astuja näeb loodust ehedal, rikkumatul kujul, tagatud on ka elustiku rahu. Laudtee talitseb loodusesse pürgijaid tõhusamalt kui keelusildid ja isegi piirdeaed. Sest keeldudele-käskudele eelistab inimene sõbralikku suunamist. Laudtee ongi sõbralik suunaja: ta viib tulija turvaliselt huvitavatesse paikadesse. Ja samas – matkaja seda enamasti ei tea ega peagi teadma – juhib inimesed mööda neist paigust, kus nad võiksid loodust ülearu häirida, näiteks kotkapesast, mõne haruldase taime kasvupaigast jms. Siin peitubki vastus küsimusele, miks rajatakse üha rohkem laudteid looduskaitsealadele. Laudtee kaitseb. Mõnikord, tegelikult sageli, on see tajumatu võim olulisemgi kui võlu, mis tulijat laudtee hakul kütkestab.



Ann Marvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet