Eesti Looduse fotovõistlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Oravad EL 2012/6-7
Saaremaa mustad oravad

Harilik orav (Sciurus vulgaris) on kõigile hästi tuntud loom, kuna elab sageli inimese läheduses. Olles Eestis laialdaselt levinud, võib teda eelkõige kohata kuusesegametsades ja parkides. Saaremaal ja Hiiumaal võib aga vahel silmata ka oravaid, kelle karvkate on must.

Musta värvi karvkatte tingib karvade suur melaniinisisaldus. Melaniin on eluslooduses laialt levinud pigment, mis määrab naha tumeduse inimestelgi. Kui mõni isend on märksa tumedam kui tema liigile tüüpiline, siis nimetatakse seda nähtust melanismiks.
Melanismi tuleb sagedamini ette väikestes eraldatud populatsioonides, näiteks väikesaartel ja suurlinnade parkides. Küllap on peamine põhjus selles, et väikeses elupaigalaigus on sagedasem sugulusristumine, mille tõttu avalduvad kõiksugused ebatüüpilised omadused. Loomulikult võib olla teisigi põhjusi, näiteks teistsugune loodusliku valiku keskkond, kas või mõnede kiskjate puudumise, teistsuguse kliima vms. tõttu. Mida väiksem on populatsioon, seda kiiremini saab looduslik valik seda muuta.
Melanism võib olla oravatele kasulik koguni mitmel põhjusel. Esiteks võimaldab must karvkate koguda kehal rohkem soojust. Pärast epideemiaid tundub aga sageli, et mustade oravate osakaal on järsult suurenenud. Nimelt on neil punakaspruunide liigikaaslastega võrreldes tugevam immuunsüsteem ning nii sureb punakaspruune oravaid haiguspuhangutesse rohkem. Mõnikord võib must karvkate toimida kaitsevärvusena.

2009.–2010. aastal korraldasime küsitluse, et selgitada, millise värvusega oravad elavad Saaremaal ja selle lähisaartel [1]. Üldiselt märgiti, et oravate arvukus neil saartel on tunduvalt vähenenud. Enamjaolt on kohatud tavalisi, punakaspruune oravaid (64% teadetest), vähemal määral musti (18%; sh. mustjaspruuni karvkattega isendid), kuid leidub ka ilmselt punakaspruunide ja mustade oravate ristandeid, kellel on keha punakaspruun, ent saba must (17%).
Ebatüüpilise värvusega oravate osakaal Saaremaal võib olla küsitluses selgunust siiski väiksem. Tõnu Talvi on aastaid jälginud musti oravaid Viidumäe looduskaitsealal ja selle ümbruses, tema hinnangul ei pane loodusvaatlejad kirja seda, mis on tavaline ja igapäevane. Nii võib tema arvates tegelik mustade oravate osakaal Saaremaal olla 3–7%.
Mustade oravate kohta selgus ka huvitavaid üksikasju. Leo Filippovi sõnutsi oli 1970. aastatel Kuressaare lossipargis väga palju oravaid, kõik mustad. Nad olid väga julged: korraga tuli pähkleid sööma neli-viis looma. 1980. aastatel räägiti juba, et enamik lossipargi oravaid on kadunud. Põhjuseks peeti hulkuvaid näljaseid kasse. Hiljem langetati lossipargis hulk suuri puid. Mitme loodusvaatleja kinnitusel ei ole sellest ajast saadik Kuressaare lossipargis enam oravaid nähtud.
Saaremaa ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja Mart Möldri andmetel on mustad oravad riiakad ja võtavad punaste oravate käest käbisid ära. Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Indrek Peil kirjutas loomade kindlatest harjumustest: üks punakaspruun orav käis tema maakohas iga päev kindlal kellaajal (kell 12) vihmaveetünnist vett joomas ja üks must orav tegi sama iga päev kell 17.

Saare maakonna väikesaarte ja Hiiumaa oravad. Saaremaa ühisgümnaasiumi tollase õpilase Martha Liise Kapsta ja tema vanemate andmetel väidavad kõik Ruhnu elanikud, et Ruhnus ei ole oravaid kohatud ei praegu ega ka varem. Sama kooli õpilase Miikael Trave isa Neeme Ranna andmetel ei ole oravaid kohatud ka Vilsandi saarel, õpilase Tarvo Sbitnevi isa Art Sbitnevi andmetel ka mitte Abruka saarel.
Hiiumaa bioloogiaõpetajate andmetel leidub Hiiumaal nii musti kui ka punakaspruune oravaid. Oravate üldarvukus on aga viimasel ajal vähenenud. Teada on, et Paladel elavad pruunikaspunase värvusega oravad, kuigi uuringu ajal paari kuu vältel ei õnnestunud Palade põhikooli õpilastel seal oravaid kohata (õpetaja Karin Poola teade). Kärdla bioloogiaõpetaja Kersti Lüsi andmetel elavad ka Kärdlas pruunikaspunased oravad. Tema oli mõni aasta tagasi näinud Mäeltse külas ka musta oravat.
Mujal Eestis, näiteks Tallinnas Nõmme linnaosas on nähtud isegi valge sabaga oravaid. Kes teab, võib-olla silkab kuskil Eestimaa metsades ringi isegi üleni valgeid, albinootilisi oravaid, nagu on täheldatud mõne teise oravaliigi, sealhulgas hallorava (Sciurus carolinensis) populatsioonides.

Halloravat praegu veel Eestis teadaolevalt ei leidu, kuid pole välistatud, et ta varsti meie kanti jõuab. Tegu Põhja-Ameerikas elutseva liigiga, kes möödunud sajandi alguses introdutseeriti Inglismaale. Nüüdseks on hallorav levinud Briti saartel peaaegu kõikjal. Paraku on see liik harilikust oravast jõulisem ja vastupidavam ning hakanud toda viimastel aastakümnetel üha rohkem välja tõrjuma. Pealegi levitab hallorav harilikele oravatele surmavaid „rõugeid” ehk oravate parapoksviirust, olles ise selle tõve suhtes immuunne. Silmanähtavalt rõugetesse surnud harilikke oravaid leitakse Suurbritannia parkidest üsna sageli. 2008. aasta andmetel oli Suurbritannias juba ligi kolm miljonit halloravat, aga kõigest paarsada tuhat harilikku oravat [4]. Mandri-Euroopas on hallorav teadaolevalt levinud juba mõnes paigas Põhja-Itaalias. Sealt alanud rõugepuhang võiks ohtu seada kogu Mandri-Euroopa hariliku orava asurkonna.
Hallorav on harilikust oravast umbes 5 cm pikema kehaga ja umbes kaks korda raskem. Tema selg on hall, küljed ja jäsemed on suvel sageli pruunika varjundiga, aga talvekarv on vähem pruun. Pea on hariliku orava omast pikem ja madalam.
Meie küsitluse käigus teatas Saaremaa ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja Mart Mölder, et leidis 2004. aastal Salme vallast Hindu külast maanteelt auto alla jäänud orava, kes oli harilikust oravast tunduvalt suurem. Hoolimata suvisest ajast olevat orava keha olnud vesihall, kõhtmine osa veidi heledam ja selg tumedam. Kuna tol ajal ei olnud veel Eestisse jõudnud teateid ohtliku hallorava kohta, siis sai huvitav leid hiljem maha maetud ning liik ei selgunud. Arvestades aga hariliku orava karvkatte äärmist varieeruvust, võib siiski oletada, et ohtlik kõigesööja ei ole end Saaremaale sisse seadnud. Hallorava jõudmine Eestisse oleks väga halb uudis.

Teated mustade, aga ka muud värvi oravate kohta on endiselt väga oodatud! Kirjanduses on ilmunud teade musta orava kohta Lihula lähedal [3], järelikult võib neid elutseda ka mandril. Teated tuleks edastada kas Eesti looduseuurijate seltsile või sisestada veebi kaudu loodusvaatluste andmebaasi (loodusvaatlused.eelis.ee). Seal saab vaatluse kirje juurde lisada ka pilte. Samuti võiks oma kohtumistest mustade või ka teist värvi oravatega kirjutada Eesti Loodusele.

1. Algo, Robi-Jürgen 2010. Saare maakonna harilike oravate (Sciurus vulgaris) karvkatte värvuse erinevused. Uurimistöö. Käsikiri Saaremaa ühisgümnaasiumis.
2. Männamaa, H.-M. 1984. See kõigile tuntud orav. – Eesti Loodus 35 (9): 590–600.
3. Paakspuu, Valdur 1982. Must orav Läänemaa lõunaosas. – Eesti Ulukid 1: 91–92.
4. Suurkask, Heiki 2008. Punaoravad on hädas halloravate topeltohuga. – Eesti Päevaleht, 20. oktoober.

Robi-Jürgen Algo (1995) on Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane.
Uudo Timm (1959) on zooloog, Keskkonnateabe keskuse osakonnajuhataja

----------------------------------------------
LISAKAST

Panin tähele: mustad oravad
Olen mitmel korral kuulnud, et Saaremaal kohatakse musti oravaid. Ise olen sellist näinud Muhus üle tee jooksmas. Mustad oravad pidavat elama Lõuna-Euroopas ning Saaremaal ja Hiiumaal. Suurel saarel Inglismaal olevat seevastu kõik punapead. Soomlastel on hele orav punase sabaga nn. männiorav ja tumedam musta sabaga „kuuseorav”. Aga Kanadas oli kuri ja suur hall orav (ilmselt teine liik) mul risti tee peal Montreali botaanikaaias. Viimase aja Eesti Looduseid sirvides avastasin, et te pole oravast eriti kirjutanud. Kas üksnes lendorav on seda väärt?

ÜLLE REIER
----------------------------------------------



Robi-Jürgen Algo, Uudo Timm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet