Eesti Looduse fotovõistlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 09/2003
Kolm haruldast sammalt loodusmetsast

Milleks hoida ülekasvanud puude ja maas vedelevate kõdutüvedega metsa? Peamine põhjus: palju liike saab elada ainult sellises keskkonnas. Puhastades kõik metsad vanast ja kõdunevast, kuivendades lombid ja õgvendades ojad, määrame need liigid hukule.

Metsi, mida inimene pole kujundanud oma tahtmist mööda või mis on saanud pikemat aega puutumatuna kasvada, jääb kogu maailmas üha vähemaks. Ka meil Eestis on loodusmetsade pindala pidevalt kahanenud (vt. täpsemalt EL 1998, 5/6). Teiste seas vajavad täisväärtuslikuks eluks just niisugust metsa kolm Eestis kasvavat üleeuroopalise tähtsusega sammalt: roheline hiidkupar, roheline kaksikhammas ja juus-kiilsirbik. Ehkki nad asustavad erisuguseid kasvukohti, on nende kõigi leidmise eeltingimus, et mets oleks looduslik ja vana. Kõik kolm kuuluvad nii Eesti punasesse raamatusse kui ka Euroopa sammalde punasesse raamatusse ning neid kaitstakse Berni konventsiooniga. Kaks esimest liiki kuuluvad Eestis kaitstavate liikide II kategooriasse, juus-kiilsirbik III kategooriasse.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) kasvab vanades niisketes kuuse-segametsades mahalangenud jämedatel tüvedel või kändudel. Ilma kuprata taime on peaaegu võimatu looduses märgata, sest pungataolised, vaid 2–3 mm kõrgused samblataimed ei pruugi silma hakata ka kännu lähemal vaatlemisel. Kevaditi ilmub aga neile kuni sentimeetri kõrgune harjas, mille otsas paikneb küllaltki suur, kuni 7 mm pikkune püstine pisut lapik kollakasroheline eoskupar. Eestis kasvab teinegi hiidkupra liik, kuid nende vahel on lihtne vahet teha: erinevalt rohelisest hiidkuprast kasvab lehitu hiidkupar liivastes palu- ja nõmmemetsades maapinnal, tema eoskupar on küpsena pruunikas ning asetseb rõhtsalt.

Esimest korda leiti roheline hiidkupar 1930. aastatel Edela-Soomest. Liigi levila hõlmab kogu Euroopa kuni Kaukaasiani, Hiina ja Põhja-Ameerika lääneosa. Eestis on seda liiki seni leitud vaid kahest kohast Hiiumaal. Kirjanduse andmetel on rohelist hiidkupart leitud 1930. aastatel ka Ruhnu ja Abruka saarelt. Haruldane on see liik terves Euroopas, sest metsatööstuse laienedes jääb vanade looduslike metsade pindala üha väiksemaks ning nad paiknevad kildudena nooremate metsade vahel. Nii jääb üha vähemaks ka kitsalt kohastunud sambla kasvuks sobivaid kõdutüvesid ning liigil kaob võimalus levida: on ju kõdutüvi üsna lühiealine elupaik, varsti tuleb leida uus eluase.


Juus-kiilsirbik (Dichelyma capillaceum) elab samuti segametsas. Ta kasvab kividele või juurtele kinnitunult ajuti kuivavates, loodusliku veerežiimi säilitanud metsaojades. Eestis on haruldased mõlemad kiilsirbiku perekonna liigid, kasvadagi võivad nad ühel kivil koos. Mõlemad on pruunikasrohelised lantsetjate lehtedega veesamblad. Juus-kiilsirbik eristub vesi-kiilsirbikust kitsama lehe ja lehelabast väga pikalt välja ulatuva näsalise roo poolest. Kiilsirbikud võivad pisut sarnaneda sammaldega sirbikute perekonnast, kuid erinevad neist kolmerealiselt lehistunud varte ja kiiljalt kokku murtud lehtedega (siit ka nimetus); pealegi puuduvad kiilsirbikute lehealusel tiivakrakud, mis on iseloomulikud sirbikutele. Sageli kasvavad koos kiilsirbikutega vesisamblad, kuid neil puudub leherood.

Juus-kiilsirbiku levimisest on seni veel vähe teada, kuid ilmselt loodab see sammal uute kasvukohtade asustamisel ainult veevoolule, mis võsutükikesi edasi kannab, sest eoskupraid on seni leitud vaid ühest kohast Rootsis.

Juus-kiilsibik on amfi-atlantilise levikuga: tema areaal hõlmab Põhja-Ameerika idaosa ja Euroopa Skandinaavia lõunaosast Põhja-Itaaliani. Euroopas on tema areaal nii tugevasti vähenenud, et liik kantud ohustatud liigina Euroopa sammalde punasesse raamatusse.

Eestis teame praegu vaid üht leiukohta Ida-Virumaal. Teine leiukoht Tartumaal on jõe süvendamise tõttu juba hävinud. Et selle liigi kasvukohad võivad kergesti kaduda nii metsaraie kui ka jõgede veerežiimi muutmise tagajärjel, on juus-kiilsirbik viimastel aastatel võetud kaitse alla mitmes riigis, viimati Rootsis (1998), kus veel 1970. aastail loendati üle saja leiukoha.


Roheline kaksikhammas (Dicranum viride) kasvab vanade lehtpuude tüvedel. Eestis on teda leitud tammikutest, kus talle jagub piisavalt valgust ja niiskust. See väikeste 1–3 cm kõrguste kollakas- või tumeroheliste tutikestena kasvav kaksikhammas võib kergesti segi minna puutüvedel levinud teiste sama perekonna liikidega. Seaduse kaitse all olevat liiki on keelatud kaasa koguda. Lähemalt uurides on aga võimalik teda ka looduses ära tunda: selleks on vaja vaid head luupi ja märga näppu. Nimelt saab rohelist kaksikhammast kergesti eristada vegetatiivseks paljunemiseks oluliste murdunud lehetippude järgi. Need jäävad niiske näpu külge ning on nähtavad ka luubiga. Segadust võivad tekitada veel kase-kaksikhammas ja kännu-kaksikhammas, kes kasvavad samuti vahel üsna kõrgel puutüvel, kuid need liigid kasutavad vegetatiivseks paljunemiseks pisikesi lehtedega sigioksakesi.

Rohelisee kaksikhamba lehed on lantsetjad ja jäigad, vahel isegi torujalt kokku rullunud. Leherood on väga tugev, väljub teravikuna lehetipust.

Rohelise kaksikhamba levila hõlmab Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika, kuid on kõikjal ohustatud intensiivse majandustegevuse ja ka õhusaaste tõttu. Meil on praegu teada üksteist leiukohta, peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis. Selle liigi kaks esimest leiukohta on aga inimtegevuse tagajärjel juba hävinud.


Kai Vellak (1963) on samblauurija, töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitsega seonduvaid probleeme.



Kai Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet