Eesti Looduse fotov�istlus
09/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldus EL 09/2003
Kolm haruldast sammalt loodusmetsast

Milleks hoida lekasvanud puude ja maas vedelevate kdutvedega metsa? Peamine phjus: palju liike saab elada ainult sellises keskkonnas. Puhastades kik metsad vanast ja kdunevast, kuivendades lombid ja gvendades ojad, mrame need liigid hukule.

Metsi, mida inimene pole kujundanud oma tahtmist mda vi mis on saanud pikemat aega puutumatuna kasvada, jb kogu maailmas ha vhemaks. Ka meil Eestis on loodusmetsade pindala pidevalt kahanenud (vt. tpsemalt EL 1998, 5/6). Teiste seas vajavad tisvrtuslikuks eluks just niisugust metsa kolm Eestis kasvavat leeuroopalise thtsusega sammalt: roheline hiidkupar, roheline kaksikhammas ja juus-kiilsirbik. Ehkki nad asustavad erisuguseid kasvukohti, on nende kigi leidmise eeltingimus, et mets oleks looduslik ja vana. Kik kolm kuuluvad nii Eesti punasesse raamatusse kui ka Euroopa sammalde punasesse raamatusse ning neid kaitstakse Berni konventsiooniga. Kaks esimest liiki kuuluvad Eestis kaitstavate liikide II kategooriasse, juus-kiilsirbik III kategooriasse.

Roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis) kasvab vanades niisketes kuuse-segametsades mahalangenud jmedatel tvedel vi kndudel. Ilma kuprata taime on peaaegu vimatu looduses mrgata, sest pungataolised, vaid 23 mm krgused samblataimed ei pruugi silma hakata ka knnu lhemal vaatlemisel. Kevaditi ilmub aga neile kuni sentimeetri krgune harjas, mille otsas paikneb kllaltki suur, kuni 7 mm pikkune pstine pisut lapik kollakasroheline eoskupar. Eestis kasvab teinegi hiidkupra liik, kuid nende vahel on lihtne vahet teha: erinevalt rohelisest hiidkuprast kasvab lehitu hiidkupar liivastes palu- ja nmmemetsades maapinnal, tema eoskupar on kpsena pruunikas ning asetseb rhtsalt.

Esimest korda leiti roheline hiidkupar 1930. aastatel Edela-Soomest. Liigi levila hlmab kogu Euroopa kuni Kaukaasiani, Hiina ja Phja-Ameerika lneosa. Eestis on seda liiki seni leitud vaid kahest kohast Hiiumaal. Kirjanduse andmetel on rohelist hiidkupart leitud 1930. aastatel ka Ruhnu ja Abruka saarelt. Haruldane on see liik terves Euroopas, sest metsatstuse laienedes jb vanade looduslike metsade pindala ha viksemaks ning nad paiknevad kildudena nooremate metsade vahel. Nii jb ha vhemaks ka kitsalt kohastunud sambla kasvuks sobivaid kdutvesid ning liigil kaob vimalus levida: on ju kdutvi sna lhiealine elupaik, varsti tuleb leida uus eluase.


Juus-kiilsirbik (Dichelyma capillaceum) elab samuti segametsas. Ta kasvab kividele vi juurtele kinnitunult ajuti kuivavates, loodusliku veereiimi silitanud metsaojades. Eestis on haruldased mlemad kiilsirbiku perekonna liigid, kasvadagi vivad nad hel kivil koos. Mlemad on pruunikasrohelised lantsetjate lehtedega veesamblad. Juus-kiilsirbik eristub vesi-kiilsirbikust kitsama lehe ja lehelabast vga pikalt vlja ulatuva nsalise roo poolest. Kiilsirbikud vivad pisut sarnaneda sammaldega sirbikute perekonnast, kuid erinevad neist kolmerealiselt lehistunud varte ja kiiljalt kokku murtud lehtedega (siit ka nimetus); pealegi puuduvad kiilsirbikute lehealusel tiivakrakud, mis on iseloomulikud sirbikutele. Sageli kasvavad koos kiilsirbikutega vesisamblad, kuid neil puudub leherood.

Juus-kiilsirbiku levimisest on seni veel vhe teada, kuid ilmselt loodab see sammal uute kasvukohtade asustamisel ainult veevoolule, mis vsutkikesi edasi kannab, sest eoskupraid on seni leitud vaid hest kohast Rootsis.

Juus-kiilsibik on amfi-atlantilise levikuga: tema areaal hlmab Phja-Ameerika idaosa ja Euroopa Skandinaavia lunaosast Phja-Itaaliani. Euroopas on tema areaal nii tugevasti vhenenud, et liik kantud ohustatud liigina Euroopa sammalde punasesse raamatusse.

Eestis teame praegu vaid ht leiukohta Ida-Virumaal. Teine leiukoht Tartumaal on je svendamise tttu juba hvinud. Et selle liigi kasvukohad vivad kergesti kaduda nii metsaraie kui ka jgede veereiimi muutmise tagajrjel, on juus-kiilsirbik viimastel aastatel vetud kaitse alla mitmes riigis, viimati Rootsis (1998), kus veel 1970. aastail loendati le saja leiukoha.


Roheline kaksikhammas (Dicranum viride) kasvab vanade lehtpuude tvedel. Eestis on teda leitud tammikutest, kus talle jagub piisavalt valgust ja niiskust. See vikeste 13 cm krguste kollakas- vi tumeroheliste tutikestena kasvav kaksikhammas vib kergesti segi minna puutvedel levinud teiste sama perekonna liikidega. Seaduse kaitse all olevat liiki on keelatud kaasa koguda. Lhemalt uurides on aga vimalik teda ka looduses ra tunda: selleks on vaja vaid head luupi ja mrga nppu. Nimelt saab rohelist kaksikhammast kergesti eristada vegetatiivseks paljunemiseks oluliste murdunud lehetippude jrgi. Need jvad niiske npu klge ning on nhtavad ka luubiga. Segadust vivad tekitada veel kase-kaksikhammas ja knnu-kaksikhammas, kes kasvavad samuti vahel sna krgel puutvel, kuid need liigid kasutavad vegetatiivseks paljunemiseks pisikesi lehtedega sigioksakesi.

Rohelisee kaksikhamba lehed on lantsetjad ja jigad, vahel isegi torujalt kokku rullunud. Leherood on vga tugev, vljub teravikuna lehetipust.

Rohelise kaksikhamba levila hlmab Euroopa, Aasia ja Phja-Ameerika, kuid on kikjal ohustatud intensiivse majandustegevuse ja ka husaaste tttu. Meil on praegu teada ksteist leiukohta, peamiselt Lne- ja Phja-Eestis. Selle liigi kaks esimest leiukohta on aga inimtegevuse tagajrjel juba hvinud.


Kai Vellak (1963) on samblauurija, ttab EPM zooloogia ja botaanika instituudis. Uurib peamiselt samblakoosluste liigilist mitmekesisust ning samblaliikide leviku ja kaitsega seonduvaid probleeme.



Kai Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012