Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EL küsib EL 2012/6-7
Kas Eestis elavad kaanid on inimesele ohtlikud?

Eestis elavast ligi kahekümnest kaaniliigist on imetajate, sealhulgas inimese naha läbistamiseks ja seega nendel toitumiseks võimeline vaid kirjukaan (apteegikaan). Ülejäänud meie kaanid toituvad lindude (linnukaanid), kahepaiksete (konnakaan, ilukaan), kalade (kalakaan, lutsukaan) ja tigude (lamekaanid, konnakaan) verest või söövad selgrootuid ja nende osasid (ahaskaanid).
Kirjukaaniga välimuselt ja bioloogialt mõneti sarnane hobukaan tuleb toime kahepaiksete naha läbistamisega, kuid enamasti surnud ja juba lagunema hakanud saagi korral. Inimese naha läbisaagimiseks on hobukaani hambad liialt väikesed ja lõuad nõrgad.
Hobukaan on röövtoiduline, enamasti toitub ta selgrootutest. Hobukaan elab sageli kirjukaaniga samas elupaigas ning vee liikudes hakkab ka tema aktiivsemalt ringi ujuma. Võrreldes kirjukaaniga ei ole aga tema saagiotsing nii kiire ja sihipärane ning enamasti ei kinnitu ta inimese (jalanõu) külge. Hobukaan on selgmiselt küljelt ühtlaselt mattmust, kõhtmiselt hallikas.
Kirjukaan on silmapaistvalt kauni mitmevärvilise mustri ja ainuomase käitumisega loom. Ta on selgroogsete loomade välisparasiit, kelle peremeesorganismid on eelistatult kahepaiksed ja imetajad, harvem ka linnud ning kalad. Oma saagi leiavad kirjukaanid vees levivaid võnkeid, keemilisi signaale ja nägemismeelt kasutades.
Kahepaiksetel toituvad eelkõige noored kaanid, kelle lõuad on imetajate naha läbistamiseks veel liiga nõrgad. Edukat sigimist soodustab imetajate vere imemine. Täiskasvanud kirjukaan imeb kuni pool tundi vältava toidukorra jooksul mitukümmend milliliitrit verd, suurendades nii oma kehakaalu kuni kümme korda. Seejärel võib ta toitumata elada üle aasta.
Kui kirjukaan on end naha külge verd imema asutanud, võib tal selle valutu tegevuse rahulikult lõpuni lasta toimetada ning loom laseb end peagi ise tänulikult lahti. Kui temast tahetakse varem vabaneda, võib looma ettevaatlikult eemaldada, surudes küüne naha ja kaani iminapa vahele. Seejärel on soovitatav katta naha pinnale jäänud kolmeharulise tähe kujuline haav plaastriga.
Kirjukaan on enamiku oma levila ulatuses, sealjuures Eestis, looduskaitse all. Ta on meie looduse põliselanik ning temaga kohtumine vaid kinnitab aastatuhandeid püsinud vastastikuse sõltuvuse ja naabrussuhte kestvust.



Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitsebioloog
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012