Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Vestlusring EL 2012/6-7
Rahvusparkides tuleb luua koostkogud

4. mai talgupeval Karula rahvuspargis hijrvel osalesid vestlusringis riigimetsa majandamise keskuse looduskaitse osakonna kaitsekorraldusspetsialist Kaupo Kohv (KK), keskkonnaameti Plva-Valga-Vru regiooni looduskaitse juhtspetsialist Pille Saarnits (PS), Eestimaa looduse fondi metsa- ja kaitsekorralduse ekspert Liis Kuresoo (LK), MT Karula hoiu hingu juhatuse liige Mats Meriste (MM) ning looduskaitseekspert ja Karula hoiu hingu liige Pille Tomson (PT); ksitlenud Silvia Lotman.

Looduskaitse halduses on Eestis viimase kuue aasta jooksul tehtud kaks suuremat reformi, mille kigus on kaitsealade juhtimist tunduvalt tsentraliseeritud, ja ametiasutuste tegevuskord ei ole siiani paika saanud. Sellised segased ajad rgitavad kaitsealadel elavaid inimesi ksima, kuidas uuenenud olukorras kituda. Karula rahvuspargi kohalikud Karula hoiu hingust on ellu kutsunud projekti Meie Karula, mille raames soovitakse taas sisse seada suhtlus kogukonna ja riigi vahel. Et arutleda probleemide ja lahenduste le, korraldasime vestlusringi.

Mis seob teid Karulaga?

PT: Olen Karulas elanud 1981. aastast saadik, siin on mu kodu ja koht, kus muru niidan. Siia kolides ei teadnud ma Karulast midagi, tulin pigem perekonnaga lihtsalt suvitama. Tnapeval hoiab siin kvaliteetne, vga puhas elukeskkond ning vimalus seda oma tarbeks mdukalt pruukida. Samas on elu siin turvaline: kogukond on htehoidev, tugev ja avatud. Uued tulijad vetakse siin hsti vastu. Hda on vaid selles, et pole enam eriti selliseid vabasid talusid, kuhu elama tulla.

PS: Olen Karula rahvusparki krvalt ninud selle loomisest peale, mulle vga meeldib selle kogukonna vaim. Keskkonnaametis kuulub rahvuspark minu tpiirkonda.

LK: ELF on olnud seotud Karulaga selle loomisest saadik. Isiklikus plaanis olen siin kinud talgutel ja matkamas, vga kaunis paik.

KK: Eelkige olen Karulaga seotud t kaudu, minu lesanne on looduskaitsetde korraldamine riigimaadel. Isiklikumat laadi kogemused on tudengiplve mlestused taimepraktikumist.

MM: Pean siin talu. Kolisin Karulasse kunagi tle, siis kaotati tkoht ra, kuid jin siia elama.

Viimasel ajal rgitakse aina enam, et rahvusparki on vaja koostkogu, mille abil liiguks info ametkondade ja kohalike vahel. Karulas viks sellisesse kogusse kuuluda keskkonnaameti, RMK ja Karula hoiu hingu esindajad, aga ka kohalikud talunikud ning teiste huvirhmade esindajad. Mida ootate Karula koostkogult?

PT: Kui asjad toimiksid, siis poleks koostkogu vib-olla vajagi. Kootkogu on vlja meldud aastaid kestnud probleemide lahendamiseks. Minu ootused on, et eri poolte vahel tekiks koordineeritud koost. Koostkogu tegevus peaks tagama, et oleks teada, kuidas kaitse eesmrgid saavutatakse ja kes ning mil mral nende eest vastutab. Oleks vaja, et keegi neks tervikut.

KK: Minul on talased ootused: koostkogu viks olla see toimiv kehand, mille kaudu saab arutada strateegilisi ksimusi ja valupunktide kohta infot vahetada. Peaks tekkima ssteemne suhtlusvimalus. RMK soov on kogukonnaga infot vahetada just sellise koostkogu kaudu.

MM: Koost vormi riigi ja kogukonna vahel on siin ammu otsitud. Karula hoiu hing on tegelenud aastaid sellega, et kaitseala ttajaid ja kogukonda vahendada. Aga oleks vaja kaasata veelgi laiemat ringi.

LK: ELF tahaks jlgida, kuidas Karulas koostkogu tle hakkab, et teaksime, kuidas selline mudel saaks toimida ka teistes rahvusparkides ja looduskaitsealadel, kus elab palju rahvast.

PS: Philine probleem on see, et t, mida omal ajal tegi rahvuspargi administratsioon ja seejrel looduskaitse keskus, on nd jagatud mitme ametkonna vahel. Praegu asjad ei toimi tervikuna, kuna valitsemine ja kaitse korraldamine on hajutatud ja killustatud. Loodan, et koostkogu aitab koguda he mtsi alla kik huvigrupid: RMK osakonnad, keskkonnaameti liinid, vallad ja kik, kellel on Karula rahvuspargis mingid huvid.
Teine aspekt on informatsiooni liikumise parandamine. Koostkogu peaks olema ka kaitsekorralduslike eesmrkide seadmisel ja nende saavutamisel oluline institutsioon.

Millised on konkreetsed probleemid, mida koostkogu peaks lahendama?

KK: Meie Karula projekti kigus on koostkogu moodi asi juba moodustunud ja kogukonna ldkoosolekul joonistus kohaliku kogukonna probleemide ring ilusti vlja. Kohalikel oli probleeme niteks poollooduslike koosluste hooldamise, jahipidamise ja klastuskorraldusega. Paljud seal esile toodud teemad on juba praegu saanud osalise vi tieliku lahenduse. Karula probleemide strateegiliseks hindamiseks tuleb ra oodata lhitulevikus tehtav kaitsekorralduskava vahehindamine.

LK: Kogukonna koosolekul oli palju kommunikatsioonitrgetest tulenenud probleeme, millele leitakse lahendusi jooksvalt. Samas ilmnes probleeme, mida ei saa kohalikul tasandil lahendada. Niteks kultuuriprandi kaitse rahvusparkides: kuidas rahastada kultuuriprandi objektide korrashoidu ja arendamist, eriti olukorras, kus kohaliku kultuuriprandi spetsialisti ametikoht riigistruktuuris puudub.
Kogukonnakoosolekul tstatati kmneid probleeme, niteks ei ole korda, kuidas taastada riigi kes olevaid talukohti, teemaks oli ka veekogude rde ehitamise lubamine ja keelamine ning ulukikttimise lubade kehtivus, metsateede ja -radade lbitavus. Kohalik kogukond soovib nha RMK uut klastuskorralduse kava, ksiti rahvuspargi kodulehe info uuendamise kohta. Tegelikult ju kik, mis igapevaelus hel kaitsealal ette tuleb, vajaks teinekord arutamist. Koostkogu peaks aitama ka selliseid asju paremini avalikkusele vahendada.

MM: Rahvuspargi algusaastail olid selle administratsiooni ametnikud kohalikud inimesed ja vastutasid oma tegude eest oma naha ja karvadega. Tnapeval see enam nii ei ole. Vahepeal ldi ssteem tiesti kildudeks, oli periood, kus he ametkonna spetsialistid ei hoomanud, mida teine spetsialist tegi. Nd hakkab see jlle paika loksuma.
Siiski pole kuhugi kadunud probleem, et keskkonnaameti spetsialistid tegelevad vga suurte piirkondadega, mida nad ei pruugi hsti tunda. Kik spetsialistid peaksid teadma, miks ja kuidas siin alal midagi tehakse, mitte nii, et ks ttab teisele vastu. Kogukonna koosolekutel on korduvalt selgunud, et kaks kaitsealal tegutsevat ametkonda RMK ja keskkonnaamet kuulevad alles rahva ees teineteise plaanidest.
Muidugi on tore, et oleme pannud info rohkem liikuma, kuid riiklike institutsioonide omavaheline suhtlus ei peaks tegelikult toimuma ksnes avalikel koosolekutel. Kuigi asi on paranenud, liigub info siiski sna aeglaselt ja sageli kaudseid kanaleid pidi, seega infovahetust tuleb oluliselt ja pidevalt parandada. Koostkogu viks olla kohapealne tuumik, mis kogub kik killud kokku ja hakkab uut tervikut looma.

PS: Karulas on prast rahvuspargi administratsiooni kaotamist katkenud teadmiste jrjepidevus: millised on olnud seni kogukonnas arutatud visioonid ja millised on siinsed suhtlemistavad? Inimesed, kes siin kaitsealal ttavad, on vahetunud. Nad ei teagi, millised on olnud visioonid ja mida esindusala ldse viks thendada. Koostkogu aitaks seda jrjepidevust hoida.

PT: Minu jaoks on selgusetud maastikukaitse meetmed: helt poolt on see jetud PRIA meetmete hooleks, aga kui mned alad ei ole hooldatud ja keegi toetust ei taotle, mis siis saab? hus on looduskaitse tde tegemine eramaadel, kus RMK ja keskkonnaamet ei saa neid tid teha. Meilgi on pensionre ja suvitajaid, kes ei ole vimelised vi huvitatud tegema neid maastikuhooldustid. Muidugi vajab lahendust ka kultuuriprandi kaitse.

Milline oleks teie arvates ideaalne suhtlus kogukonnaga rahvuspargis? Milliseid eeskujusid tooksite mujalt maailmast?

LK: Olen ise elanud pool aastat Lake Districti rahvuspargis Inglismaal ja ninud, kui tihedalt on seal kohalikud elanikud seotud rahvuspargiga. Poollooduslike koosluste hooldamine on osa pargi igapevaelust, avalikus ruumis liiguvad vabalt ringi lambad ja veised. Samas toimib ka turism hsti, rahvuspargi maine on hea, kohalikud identifitseerivad ja elatavad end pargi kaudu. Hid niteid on Inglismaal ja mujalgi veel.

KK: Kui praegune kaitsealade haldusssteem jb psima ja tkorraldus selgineb, siis lahenevad ka suuremad kommunikatsiooniprobleemid. Rahvuspargi vaimsuse hoidmine ei saa tulla edaspidi kusagilt mujalt kui kogukonnast endast: olgu need initsiaatorid kohapealsed MT-d vi teised, kes siin kohapeal toimetavad. Teadust jaoks on likoolid: riik saab kll luua eeldused, kuid teadust peaks ikka tegema teadusasutused.

PS: Ma arvan samuti, et teadustd saavad teha teadlased ja prandit saab hoida kogukond. Samas ei tekkinud siinne kultuuriprandit vrtustav kogukond thjalt kohalt: seda vrtustati ja suunati. See peaks olema ikkagi riigi lesanne. Samuti peaks riik koordineerima suhtlust teiste rahvusparkidega.

MM: Meil on kultuuriprand kaitsekorralduskavas kaitse-eesmrgina kirjas, seda ei saagi ju muud moodi kaitsta kui koos inimestega. Kohalik kogukond peaks olema vimalikult palju kaasatud rahvuspargi tegevustesse.
Vga suur mdalask on suurte riigihangete sissetoomine, mis vlistab vikesed kohalikud tegijad. Kohalikud elanikud viks siin ise palju looduskaitsetid teha: hooldada matkaradasid, kujundada trkiseid, juhtida projekte, hooldada maastikke ja teha ekspertiise. Kohalikus kogukonnas on selleks kigeks potentsiaali, aga praegune ssteem ei lase seda kasutada.
Kui kaasata kohalik kogukond ka rahaliselt, kui rahvuspark annab reaalselt td, siis seda tugevam on inimeste seos pargiga ja seda paremini talutakse looduskaitsest tulenevaid piiranguid. Mida rohkem saab kohalik elanik positiivse vastuse ksimusele Miks mul on seda rahvusparki vaja?, seda paremini saavutatakse ka kaitse-eesmrgid.
Karula koostkogu algatamise puhul on positiivne klg see, et oleme saanud kaasata vallad. Kohalikud omavalitsused tajuvad piiranguid veel palju valulikumalt kui kohalikud ise. Valla juhid peaks aru saama, et rahvuspargist on kohalikule arengule siiski kasu. Kasu ei peaks tulema ainult turismist, sest siinsed kohalikud seda pigem ei taha.

KK: Koostkogu viks testi olla suhtluskoht niteks RMK-le kohalike ettevtjatega. Kogu viks aidata otsida kige odavamat pakkujat kohapealt ja hanked kulgeksid edukamalt.
Mina ei ne probleemi, miks ei saaks kohalikke ettevtteid ja inimesi kaasata ega palgata; peaasi, et nad suudavad t ra teha. Kohalik pakkumine vib osutuda soodsamaks juba seetttu, et kaugemalt pakkuja peab ju ka transpordiga arvestama.
Teine teema on kohaliku arengu projektid. Loogilisem oleks, et need projektid tuleksid kogukonna seest, mitte niivrd kusagilt levalt. Karula on selles mttes hea nide, et siin jagub inimesi, kes suudavad kirjutada projektitaotlusi nii Euroopa Liidu kui ka Eesti fondidele.

MM: Kurb on see, et paljud kohalikud ritused, mida varem korraldasid kohalikud koos rahvuspargi administratsiooniga, on nd soiku jnud. Riigi poolt on partnerit vaja, aga kes praeguses ssteemis see partner oleks, pole veel selge.

PT: Looduskaitse on oma loomult kllalt konfliktne: see on inimese huvide tasakaalustamine, enamasti piiramise kaudu. Ideaalne oleks see, kui igal ksikjuhtumil otsitaks konstruktiivseid lahendusi, ja kui mnda tegevust testi lubada ei saa, oleks varnast vtta testi ttavad vahendid, mille kaudu inimestele kompenseerida piiranguid.
Meil on praegu nii, et kigepealt teeb riik juga kaitseala, lheb kigiga tlli ja siis saab maid ostma hakata. Mujal riikides on vastupidi: alguses ostab riik maad ra ja siis loob kaitseala. Demokraatia ongi kallis asi: kaasamist ja koostd pole kunagi igahe jaoks piisavalt, selge, et kigeks ei jagu riigil raha, kuid leida tuleb mistlik mr. Palju taandub ka puhtalt sellele, et ametkondade spetsialistid tuleksid ise selle peale, millest tuleks kohalikke teavitada vi mida eri pooltega arutada. Ametnikud, kes kohapeal ei ole, ei tea, kellega asju arutada, ning seda vikski koostkogu aidata teha.

Mida peaks riik praegu looduskaitsehalduses muutma, et rahvusparkides probleemid laheneksid?

KK: RMK-le on antud teatud kohustused. See, kuidas neid tidame, on asutuse tkultuuri ksimus. RMK ritab muuta looduskaitsetde korraldust sujuvamaks, kui see seni on olnud. Tkorraldus ja -praktika ei ole siiani vga hsti juurdunud. Igal aastal on tehtud tkorralduses suuremaid ja viksemaid korrektiive; kui need nd paar aastat praktikas toimiks, siis saaks need lpuks sisse ttatud. Looduskaitseliste tde poolelt on kige teravam probleem poollooduslike koosluste hooldamine.

LK: Koostkogud on vga vajalikud, seda algatust peaks hakkama toetama neis rahvusparkides ja suurtel kaitsealadel, kus suhtlus riigiga ei toimi. Koostkogusid ei saa he vitsaga luua, kuid mingis vormis tuleks igal pool kohalikega koostd alustada.

PS: Riigi poolt oleks Karulasse vaja prandkultuuri spetsialisti ning rahastusfondi, kust saaks prandkultuuri hoidmise toetuseks raha. Kultuuriprand on kaitse-eesmrk, kuid selle kaitse tagamiseks ei ole rahastust kusagilt taotleda. Meie piirkonnas niteks on veel Otep ja Haanja looduspark, kus prandmaastike kaitse on samuti ks kaitse-eesmrke. Aga meil oleks vaja inimest, eksperti, kelle teadmiste phjal kultuuriprandiga seotud otsuseid langetada.
Minu meelest oleks igasse rahvusparki vaja kohalikku koordinaatorit, kellele rahvuspark oleks ainus tpiirkond. Koordinaator hoiaks koos koostkogu, koondaks ja vahendaks kogukonnale erialaspetsialistidelt tulevat infot, koordineeriks kaitsekorralduskava koostamist ja elluviimist ning annaks nu kaalutlusotsuste tegemisel. Suure kogukonnaga kaitselal on vaja mingit konkreetset inimest, kelle poole prduda, kelle kaudu suhelda ametkonnaga.
Meie regioonis on kolme maakonna peale kolm suure kogukonnaga kaitseala. Ei ole vimalik olla htviisi hea spetsialist kigil neil aladel. Varem oli mu tpiirkonnas kigi Vrumaa kaitsealade peale kokku 1300 maaomanikku, nd juba ainuksi Haanja looduspargis 1400 inimest, Otepl aga 1500 inimest. Praegu ma enam kohalikke inimesi tegelikult ei tunne. Selles suhtes oli vastutus varem hoopis teistsugune.

PT: Puhkemajanduses domineerib Eestis RMK, kes arendab kiki puhkealasid vrdselt, kas kaitsealal vi mitte. Tagajrg on see, et kaitsealasid ei vrtustada eraldi, vaid selle asemel teatakse peast RMK logo. Looduskaitse enda mistmine ja vrtustamine aga kahaneb. Kaitsealad, nende teadvustamine ja maine on jnud tagaplaanile, see on halb ja hakkab inimeste kitumises pika kaarega tagasilke andma. Eesti looduskaitse traditsioon on aastakmnete pikkune, kui see ra lhkuda ja asemele teha vaid RMK reklaami, siis oleme vga halvas seisus.
Aga on ka positiivset: kodanikuhiskonna sihtkapitali toel on ellu kutsutud koost, mille raames on juba pandud riigiametnikud kohalike inimestega rkima. Suheldes ja aja mdudes kogemus kasvab, inimesed saavad tuttavaks ja kohalik vastutus hakkabki toimima. Kindlasti on Meie Karula projekti kigus riigiametite anonmsus meie, kohalike elanike jaoks vhenenud ja suhtlemisprobleeme on asutud lahendama.



Kaupo Kohvi, Pille Saarnitsi, Liis Kuresood, Mats Meristet ja Pille Tomsoni ksitles Silvia Lotman
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012