Eesti Looduse fotovõistlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2012/6-7
Tartumaa kadunud radadel

Eestis ei saa kurta matkaradade nappuse üle. Eri nimetustega radu luuakse nii kaitsealadele kui ka muudesse looduskaunitesse või huvitavatesse paikadesse. Ometi ei jää kõik neist püsima: nii mõndagi veel lähiminevikus palju käidud rada pole enam võimalik looduses leida. Rajad on kadunud maastikult, Internetist ning juba ka inimeste mälust.

Maailmas on märkimisväärselt kasvanud huvi kadunud või möödanikus tuntud linnade, paikade, radade jne. kirjelduste vastu. Avaldatud materjali hulk on märkimisväärne ning väga põnev.
Eestis võib tõmmata paralleeli looduse õpperadade, meie loodus- ja kultuuripärandit tutvustavate objektide rajamise ja hääbumisega. Miks mõni südamega tehtud õpperada ei pea ajahambale vastu ning kaob maastikult ja mälust? Miks juhtub, et maksumaksja toel tehtud hea algatus, nii loodusloolises kui ka kultuuriloolises plaanis, lõpeb siiski suurte kahjudega: kadunud on nii raha kui ka rada?
Kui palju üldse on Eestis looduse õpperadu ja nendega olemuselt tihedalt seotud matkaradu? Kui paljud on langenud unustuse hõlma? Sellele on väga keerukas vastata. Radade loojad on olnud mitmesugused institutsioonid, alates keskkonnaorganisatsioonidest ja kohalikest omavalitsustest, lõpetades koolidega. Ühtset süsteemi ei ole suudetud luua.
Internetilehel geo.ut.ee/rada/nimtext.html on märgitud kokku ligikaudu 130 rada, mis on kunagi eksisteerinud, eksisteerivad veel või on juba täiesti kadunud. Riigimetsa majandamise keskuse kodulehelt rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/voimaluste-otsing leiame aga umbes 180 matka- ja õpperada. Sageli annavad radade olemasolust märku vaid avaldatud rajakirjeldused. Näiteks Leeni rada Võrumaal oli pühendatud Nõukogu Liidu luurajale Leen Kullmanile, kuid mälestus sellest rajast püsib üksnes raja kirjelduses, mis on avaldatud 1983. aastal Elmar Partsi raamatus „Leeni rada”.

Osa kaob, teised jäävad. Radade süsteemi muutumiskäiku on raske hinnata. Siiski joonistuvad välja põhjused, miks mõned rajad maha jäetakse.
• Mitme looduskaitsereformi tõttu ei ole radade rajamine ega hooldus olnud järjepidev (nt. Kantsi looduskeskuse õpperada).
• Rada kui piirkondlik sümbol on ajapikku kaotanud oma tähenduse (nt. Ahunapalu-Virvissaare matkarada).
• Raja atraktiivsus on aja jooksul vähenenud (nt. Kärkna kloostri matkarada).
• Sotsiaalne tellimus on kadunud, ei ole huvirühmi, kes rajast lugu peavad; sageli on mõni uus rada lähikonnas muutunud köitvamaks (nt. mitu koolide rajatud looduse õpperada).
• Raja peamine algataja, enamasti hakkaja inimene, on selle vastu huvi kaotanud (nt. Haaslava rada).
• Rada on valesti kavandatud (nt. Jänese matkarada).
• Rada on tehtud mõne projekti raames, mis eeldab raja püsimist mingi aja jooksul, näiteks viis aastat, ja seega võib väita, et tegu on üksnes „projektirajaga” (nt. Kärkna linnurada).
• Kohalike inimeste vastuseis, sest rajal käimine häirib neid (nt. Piirissaare matkarada).
• Puudub üldine visioon selle kohta, missuguseid radu üldse vajatakse.
• Organisatsiooniliste ümberkorralduste virvarris (vabaühendus, omavalitsus, kaitseala, RMK jne.) on raja haldajad vaehtunud ning rada ei ole saanud õiget peremeest (nt. Jänese matkarada).
• Majanduslikult kulukas ülal pidada (nt. Saadjärve matkarada).
• Rajale ligipääs on tunduvalt halvenenud näiteks sõidupiirangute või võsastumise tõttu.
Ometi leidub Eestimaal hulganisti õppe- ja matkaradasid, mis on asjaolude kiuste visalt püsinud. Nende kestmisel on oma põhjused:
• rada on loodud metoodiliselt tugeval alusel (nt.Vapramäe looduse õpperada);
• rada hooldatakse hästi ja korrapäraselt (nt. Selli-Sillaotsa matkarada);
• teavet raja kohta saab hankida kiiresti ja mugavalt (RMK hooldatud rajad);
• raja populaarsuse nimel on pidevalt vaeva nähtud, näiteks tutvustatakse rada mitmesugustel üritustel (nt. Selli-Sillaotsa matkarada). Info liigub inimeselt inimesele, sõbra soovitus on sageli usaldusväärseim teabeallikas.

Pilk kaduvikku. Kadunud matkaradu on üle Eesti arvukalt. Heidame pilgu mõnele Tartumaa rajale, mis eksisteerisid veel aastaid tagasi, kuid praeguseks on vajunud unustuse hõlma.

Piirissaare looduse õpperada rajati 1990. aastate lõpus kahel eesmärgil: tutvustada Piirissaare omapäraseid loodus- ja kultuuriobjekte ning suunata turiste nõnda, et kohalikke elanikke häiritaks võimalikult vähe. 1998. aastal ehitati saarele linnuvaatlustorn, millest hiljem sai ka looduse õpperaja tähis. Rajale püstitati teabetahvlid, kuid need läksid ajapikku kaduma.
Aastal 2004 tehti uued teabetahvlid ning ühtlasi eeltöid raja tähistamiseks. Siis aga ilmutas kohalik omavalitsus suurt vastuseisu ning teabetahvlid jäid üles panemata. Tahvlitel kajastati Piirissaare kujunemislugu, juttu oli Piirissaare kanalist ja toonasest sadamast, maastikuliselt väärtuslikest poollooduslikest kooslustest, linnustikust, K. E. von Baerist kui Peipsi kalamajanduse ja -kaitse korraldajast, Eesti piirivalvest ja lennuväljast, kahepaiksetest, vanausulistest, Jäälahingu paigast jne.

Ahunapalu-Virvissaare matkarada (endisel Emajõe-Suursoo maastikukaitsealal ja nüüdsel Peipsiveere looduskaitsealal) sai oma alguse 2000. aastal. Ahunapalu-Virvissaare tähistatud matkaraja pikkus oli ligikaudu kaheksa kilomeetrit, millele lisandus nelja kilomeetri pikkune jalutuskäik mööda Peipsi-äärset teed, et jõuda Meerapalusse, lähimasse suurimasse külla.
Matkarada pakkus võimalusi mõista, kuidas nii suure soo peal elati ja hakkama saadi. Kogu elu oli koondunud kuivematele soosaartele, mida ühendasid üle soo kulgevad elutähtsad teed. Raja kohta koostati buklet ning püstitati raja tähised. Kõige suurem investeering oli laudtee, mis viis matkajad otse üle soo Peipsi rannale. Rajale ehitati kaks puhkekohta ning linnuvaatlustorn. Praeguseks on rajast alles jäänud vaid voldik ja linnuvaatlustorn. Laudtee koristati soo pealt 2009. aastal.
Paraku oli juba raja avades tekkinud konflikt kohalikega, kelle maa peal rada kulges. Teist teed, mis viiks eramaast mööda, ei suudetud rajada. Kuna laudtee seisund muutus järjest kehvemaks, otsustati rada kaotada.

Kärkna kloostri ligikaudu kilomeetri pikkune matkarada asus Amme jõe ääres Kärkna kloostri varemetel. Rada kujunes 2000. aastate alguses esiti üllatavalt populaarseks. Kloostri varemed olid kenasti puhastatud, sild üle vallikraavi korras, jalgrada kuni jõeni niidetud. Samuti olid paigaldatud infotahvlid nii kloostri ajaloo ja varemete kohta kui ka praeguseks olematute kalatiikide kohta. Tiigid kasvasid kinni, kui neid enam ei kasutatud. Matkaraja teabetahvlitel pandi suurt rõhku Amme jõe kaldal kasvavatele taimedele (näiteks humalale) ja seal kandis pesitsevatele lindudele.
Eeldatavasti hääbus rada hooldusraha nappuse tõttu; oma rolli mängis raja üha kahanev populaarsus ja tuntus. Tähistusest, välja arvatud teabetahvel Kärkna kloostri kohta, ei ole enam jälgegi. Siiski on ka Kärkna kloostri matkaraja kohta säilinud voldik.
2009. aastal hakkas looduskaitsesüsteemi matka- ja õpperadade eest hoolt kandma riigimetsa majandamise keskus. Nüüdseks on RMK loonud põhjaliku radadevõrgu. Ent eelnimetatud radu ei ole RMK kodulehel enam märgitud, seega neid radu enam regulaarselt ei hooldata.

Mida jätta, mida võtta? Väga raske on öelda, millised matkarajad ja looduse õpperajad peaksid kindlasti alles jääma. Igal juhul on selge, et rajal peab olema oma nägu, mis eristab teda teistest. Kindlasti peab keegi raja korrashoiu eest hoolt kandma ja selle eest maksma. Tänapäeva nõuete kohaselt peab teave raja kohta olema Internetis hõlpsasti kättesaadav.
Kahtlemata tasub kadunud rajad veel kord üle vaadata ja neid vajaduse korral uuendada. Eestis ei ole igavaid kohti, tuleb üksnes osata iga paiga eripära esile tuua.

Ain Vellak (1962) töötab Eesti teadusagentuuris.



Ain Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet