Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Alaska EL 2012/6-7
Merisaarmad pidid maksma rnka hinda

Meie kuulsad maadeuurijad olid Tsaari-Venemaa mereveohvitserid. Teenistus kohustas neid kaitsma Phja-Ameerika kolooniates Vene kaubanduse huve ja hankima teavet pliselanike ja vrtuslike karusloomade kohta. Otto von Kotzebue mbermaailmareiside (18151818 Rjurikul, 18231826 Predprijatijel) kirjeldused rgivad mndagi. Beringi mere ja Ameerika mandri vaalarasva ja kala jrele lhnavaid asukaid kohates valdas teda ud ja plgus, aga ka kaastunne ja poolehoid. Ta mistis hukka kaupmeeste saamahimu ning aleuutide hbematu rakasutamise isiklikes huvides. Kui Vene-Ameerika karusnahakompanii kalaanide ehk merisaarmaste (Enhydra lutris) asurkonda laastas, judis merevekapten selgusele, et teadusele vib kll liiki kirjeldada, kuid elavat looma see ei asenda.

Kotzebuel oli terane silm ja tema ilmekad thelepanekud on oluline ajalooallikas. Ta tutvustas Aasia tukte, Beringi mere Saint Lawrencei saare ja Alaska ranniku elanikke Euroopale. Kotzebue kokkupuuted nendega olid siiski pgusad ja kike, mis ta kirjutas, ei saa vtta tie tena. Haridus pimestas teda, iseranis siis, kui pliselanikud arvasid heaks kolonistidele vastu hakata. Tema ekspeditsiooni liige loodusteadlane Adelbert von Chamisso mistis: me ei ole ju nende seas elanud (doch haben wir mit und unter ihnen nich gelebt) [1].
Rjuriku 1815.1818. aasta ekspeditsioonil plvisid Kotzebue thelepanu Aleuudi saarestiku inimesed, kelle pris nimi on Unangan. Saarlased olid suureprased ktid, kellel olid vga head jahipaadid. Et seda ra kasutada, viisid kolooniate lemad neid karusnahapalaviku ajal kodusaartelt minema: neist said Vene kolooniate tked. Kotzebuele need pelglikud pehme loomuga inimesed meeldisid. Rjurikul saatis Kotzebued aleuudist tlk, Petropavlovsk-Kamtatskist (endise nimega Petropavlovsk) vttis ta pardale aleuutidest madrused.
Vga vastumeelselt on Kotzebue kirjeldanud kurikuulsaid mssajaid kalue. See Kagu-Ameerika rannikute uhke ja kartmatu poolrndava eluviisiga rahvas kaitses oma sltumatust. Adam Johann Krusensterni esimese Vene mbermaailmareisi ajal 1804. aastal avasid Juri Lisjanski juhitud Neva kahurid Sitkal tlingittide pihta tule. Toona koostas Lisjanski ka esimesed usaldusvrsed kaardid nende kodumaa kohta. Sestpeale kuulus valvepidamine Sitka (endine nimi Uus-Arhangelsk) kindluse all mereve ekspeditsioonide kohustuste hulka. Suhted olid pingelised. Selle asemel et ajada asju rahumeeli ja heatahtlikult, haarasid kaupmehed Alaska Venemaale juga ja kehtestasid hirmuvalitsuse. Kui aleuudid leppisid viimaks vrastega, siis tlingiti barbareid pidi Kotzebue 1824. aastal, teisel mbermaailmareisil, Predprijatije kahuritega viis ja pool kuud vaos hoidma [2].
Kige selle taga oli merisaarmaste sdametu tapmine, aleuutide ja teiste plisrahvaste kuritarvitamine suure kasu saamiseks. Karmi kliimaga kohastunud phjamaalased tarvitasid toiduks ra kik, mis meri andis. Midagi ei raisatud. Nd sunniti neid osalema rvmajanduses. Vraste tulek tegi pliselanike esiisadelt pritud elulaadile lpu. Miski ei olnud enam endine. Kotzebue Rjuriku-reisi kirjelduse Ameerika ja Aasia leheklgedel korduvad snad karusnahk, tubakas, klaasprlid, peeglid, noad, laskeriistad, vask- ja raudnud. Peatuse ajal San Franciscos oli ta sna kidakeelne. Ta mainis, et Hispaania koloonia kuberner oli palju vene ja teistest rahvustest salaktte vangi pannud, aga ei kirjutanud sellest midagi lhemalt. Teema oli rmiselt ebamugav ja Kotzebue oli ettevaatlik.

Rnnak mereimetajatele algas 18. sajandil. Vitus Beringi teise Kamtatka-ekspeditsiooni (17331743) laev Svjatoi Pjotr sitis 1741. aasta novembris he tundmatu saare all madalikule. Haiged meremehed elasid talve le maa-alustes pugerikes. Pooled, kaasa arvatud kommodoor, surid skorbuuti ja kurnatusse. Kik nad toitusid merihvidest, hljestest ja sdavatest taimedest. Merisaarmaid ja hve oli lihtne kttida, sest nad veetsid suurema osa ajast madalas vees vi maal ega peljanud inimesi.
Avastusreisijate seas oli saksa loodusteadlane Georg Wilhelm Steller, kes esimesena kirjeldas teaduslikult Alaska ja Komandorisaarte taimi, linde ja mereimetajaid. Stelleri auks said inglise keeles liiginimetused peale merihva (Hydrodamalis gigas) tutt-sininr (Cyanocitta stelleri), hiid-merikotkas (Haliaeetus pelagicus), kirjuhahk (Polysticta stelleri) ja merilvi (Eumetopias jubatus).
Hiiglasliku merihvi karja hvitasid (sid ra) saartelt laagris olnud ja talvitunud meremehed, kaupmehed ning seiklejad 27 aastaga. Selle looma liha maitses kui veiseliha. Ohjeldamatu lauskttimine oleks 18. sajandil tielikult hvitanud ka merisaarmad. Tema asurkonnad on siiski praegusajaks kosunud, kuid see liik on siiski ohus (# 2).
Ndisajal on ohustatud ja rahvusvahelise kaitse all ka hiid-merikotkas, kirjuhahk ja merilvi. Tutt-sininri olukord on nendega vrreldes hea, tema prast ei ole phjust muretseda.
Svjatoi Pjotri madrused sisustasid oma vaba aega kaardimnguga. Esialgu mngiti raha ja siis karvikute peale: kes kaotas, tappis rannas merisaarma; loomalt nliti nahk ja liha visati minema. Georg Steller ngi, mis juhtus sellel Beringi auks nimetatud saarel merisaarmastega ja tema kige halvimad kartused lksid tide. Neid krplaste hulka kuuluvaid veelise eluviisiga loomi jlitati sellest ajast peale armutult kogu Alaskas. Merisaarma kige varasem kirjeldus prinebki Stelleri sulest 1751. aastast. Seitsme aasta prast ksitles Carl Linn teda taksonoomilises suurteoses Systema Naturae nime all Lutra marina. Liiginimetus Enhydra lutris veti tarvitusele 1922 ja tlkes thendab see vees elavat saarmast (mitte segi ajada Luna-Ameerika sugulase Lontra felinaga).

Siberi trapperite laine. Kui Beringi ekspeditsiooni riismed 1742. aasta augustis Kamtatkale judsid, tekitas uudis imeilusa siidpehme kasukaga merelooma kohta suurt kmu. Laevapuidust kokku klopsitud parvel oli kaasa vetud mitusada nahka, kuid Stelleri kogudele ei jtkunud ruumi ja ta pidi ainsa merihvanaha maha jtma.
Nnda hakkasid vikekaupmehed asutama seltse ja ehitama paate, et juda klluslikele jahimaadele enne teisi. Pealegi oli vaja suurendada Venemaa mjuvimu Vaiksel ookeanil. Valitsus andis kaupmeestele laene ja kttimislube. Karusnahad toimetati laevadel Ohhotski sadamasse ja sealt trakti pidi Jakutskisse ning edasi Kjahtasse Hiina piiril. Suured kasumid lksid osanike taskutesse.
Karusnahalaevade 3050-liikmeline meeskond koosnes varaste pgiretkede ajastul Siberi trapperitest, kes olid vabatalupojad vi kaupmehed (промышленники), ning Kamtatka ja Jakuutia pliselanikest ja kreoolidest. Aleuudid hakkasid laevadega kaasa sitma hiljem. Iga meeskonnaliige oli osanik vi ttas kellegi heaks. Pgiretked kestsid isegi mitu aastat. Selts tagas kttidele sgipoolise, mis tuli kinni maksta nahkadega. Kui normi tis ei saanud, jid mehed vlaorjusesse.
Kuni 1750. aastate keskpaigani siirduti Komandorisaartele Beringile ja Medni saarele merisaarmaid ja kotikuid nudma, tagasi Kamtatkale prduti enne talve tulekut. Vahemaa on ligikaudu 175 kilomeetrit. Kuid oli palju neidki, kes jid saartele talveks, et sita kevadel kohe edasi Aleuutidele, kus jahiti merisaarmaid psside ja vrkudega. Venelased hirmutasid loomad paukudega rannalt merele. Kuna neil ei olnud phjarahvaste kergeid nahast jahipaate, hakkasid nad jrjest enam sltuma aleuutidest.

Sobivaim liiklusvahend oli baidarka. Nnda nimetasid aleuutide merekanuud venelased, selle alguprane nimi oli aga iquax.
Sellele he- vi kaheinimesepaadile oli omane kaardus nina. Kanuu srestik oli valmistatud vees ligunenud ajupuidu (lehiste) vastupidavatest painduvatest okstest, mis olid omavahel kidetud vaalaklustega. Katteks olid merihva nahad: need mmeldi kokku soolest niidiga, kasutades vettpidavat pistet.
Jahil kasutati eralduva kepidemega viskeoda, millel oli kivist ots. ks mees aerutas ja teine viskas oda. Jahi kigus pti loom ra vsitada: tal ei lastud kuigi kauaks veepinnale jda ega kopse hku tis hingata, seetttu pidi merisaarmas aina uuesti pinnale tusma. Viimaks langes ta viskerelva tpsest lgist. Saak nliti kohe ja nahk pandi jalgade alla paati.
Merisaarmaid pti ka loomaklustest punutud vrkudega, mis heideti vetikakogumikele, kuhu kari prast hommikust smaaega puhkama kogunes. Karjale lheneti tormise ilmaga ja ldi kik loomad nuiahoobiga surnuks. Vrke tmmati ka veealuste koobaste suude ette, nii et vanad koos poegadega ei saanud varjule pugeda. Samal moel kttisid merisaarmaid tlingitid, keda venelased olid vaid osaliselt allutanud. Trapperitel ei jtkunud tubakat, klaasprleid, nuge, mblusnelu, teekanne ega muud meelehead, mida aleuudid tahtsid nahkade vastu. Nd sunniti neid hvardustega jahile minema ja nende retked muutusid aina pikemaks.
Lunasse tlingittide jahimaadele lkitatud paatkondadel ei linud relva vaja mitte ksnes kttimiseks, vaid ka enesekaitseks. Tlingitid vihkasid nii venelasi kui ka nende ksilasi aleuute. Pssid paukusid juba siis, kui Vene ktid tegid oma esimesi kike Attu saarele 1745. aastal.
Kaubanduslikku edu saatsid vastuhakud ja lestusud. Kokkuprked said alguse vritimistmisest, vihast, meeleheitest liiga suure maksu jasaki prast, kaupmeeste tlidest, himude vaenust ja sdadest, naiste rvimisest. Naised olid vrtuslik vara: tegid kodutid, rookisid ja parkisid loomanahku, mblesid rivaid ja jalanusid, kisid marjul ja juuri korjamas, vedasid paatidega kraami. Aleuudid olid kll rahumeelne rahvas, kuid rmuslike tegude eest maksid nad ktte. Mnikord tapsid nad vallutajad, thjendasid ja uputasid sissetungijate laevu.

Suurkaupmehed ja plisrahvaste orjastamine. Prast neljakmmet aastat lakkamatut jahti lks mjuvim ja otsustusigus ajapikku suurkaupmeeste rihingutele. Nad ehitasid suuremaid laevu ja saatsid merele palju arvukama meeskonna. hele sellisele suurkompaniile panid aluse Georgi elikov ja Ivan Golikov 1781. aastal. elikovil oli plaan luua kolooniate vrk Phja-Ameerika rannikul ja sisemaa jgedel. Valitsus kiitis uued vallutused heaks, aga ei pooldanud elanike mberasustamist karusnahakaubanduse eelpostidele. Sellest hoolimata korraldas elikov 1783. aastal kolme laevaga ekspeditsiooni Kodiaki saarele, et luua Alaska poolsaarel ja htlasi mandri klje alla kaupmeeste psiasundus. Ta rikkus Katariina II kehtestatud seadusi, rndas relvadega Kodiaki saare elanikke ja alistas nad. Inglise keeles kutsutakse Alaska poolsaarest lunas Vaikse ookeani rannikul elavaid eskimoid Pacific Ypic (Alutiit). ks vikest eskimo keelt knelev rahvakild on seal Koniaq (Sugpiaq).
1780.1790. aastatel muutus plisrahvaste orjastamine Aleuutidel ja Kodiakil igapevaseks. Enne Irkutskis kaupmehena tegutsenud Aleksander Baranovist sai Kodiaki saarestiku kaubapostide lem ning 1790. aastal elikovi-Golikovi kompanii direktor. Ta hakkas korraldama suuri pgiekspeditsioone: saatis vikeste salkade asemel teele korraga kuni kuuesajast kahemehe baidarkast koosneva flotilli, mis lbis merisaarmaste otsinguil sadu miile. Ktid lahkusid kodust mais ega saabunud tagasi enne septembrit. Talvel hvardas nende endi peresid nlg.
Meeste raolekul olid vanurid, naised ja lapsed asundustes pantvangiks. Nende kohustus oli koguda talveks sdavaid juuri, kia kalal, mmelda rivaid ja teha majapidamistid. Tasuks oli osa nende endi ktega hangitud saagist. Naisi peeti ka konkubiinidena.
Pikkadel retkedel hukkus jahimehi tormides ja langes mkvaalade ohvriks.
Asunduste lemad sundisid peale aleuutide ja kodiaklaste tle ka teistest rahvustest inimesi, niteks Kenai poolsaare Koniaqisid ja Prints Williami lahe chugache ning Kenaitze indiaanlasi. Nad pidid hankima kompaniile linde, maismaaloomi, sealhulgas mgilambaid, pdma kala, varuma linnumune ja sdavate taimede juuri. Kenai poolsaarel kttisid indiaanlased neile ilveseid, nugiseid, ahme, kopraid ja ondatraid.
1799. aastal andis Vene keiser Aleksander I Vene-Ameerika kompaniile (VAK) ainuiguse kttida ja kaubitseda Phja-Ameerikas Aleuutidel ja Alaska mandril kuni 55. phjalaiuseni. Ameeriklaste ja brittidega slmiti lepingud 1824 ja 1825. Peterburis arvati, et nklevate vikekaupmeeste asemel oli targem anda Alaskas vim hele tugevale suurettevttele.
VAK-i peadirektoriks sai Aleksander Baranov, kes ji sellele ametipostile kuni 1818. aastani. htlasi oli ta esimene Venemaa Ameerika kolooniate kuberner. Merisaarmaste kannul liiguti aina edasi itta ja hivati uusi alasid. Aastal 1796 rajati uus kaubapost mandri rannikule Yakutati lahes ja 1799. aastal Alexandri arhipelaagi ookeanipoolsele Baranofi saarele (Sitka). 1802.1806. aastal tegutsesid kolooniad Kodiakist kuni California ja Hawaiini.
Vikesi uusasundusi Kodiaki saarestikus ja Kenai poolsaarel hoiti kigus pliselanike kaasabil, nende le pidasid valvet paar vene lemust. Puudust tunti tktest ja haritud ametnikest. Pliselanikke oli vheks jnud ja osa hime osutas vrvimule tsist vastupanu. Tlingiti rahvas lks orjastajate vastu stta ning tegi maatasa kindlused Sitkal ja Yakutati lahes, vttes ellujnud orjadeks. Kokkuprkes langes arvukalt aleuute ja kodiaklasi.
Merisaarma naha eest vahetasid tlingitid teistelt himudelt eluks vajalikku. VAK-i kaupmehed ostsid neilt kokku ka naaritsaid, merisaarmaid ja kopraid, kuid pidid kauba eest maksma kolm korda rohkem kui aleuutidele. Tulirelvi ja laskemoona said indiaanlased ameeriklastelt samuti nahkade vastu.
Baranov surus 1804. aastal tlingitid uuesti maha ning viis 1808. aastal peakorteri Kodiakilt Sitkale le. Ta tegi kik selleks, et saada enda ksutusse veel hlvamata California jahiveed. Seeprast rajati 1812. aastal Fort Rossi asula. Teine hljeste ja merisaarmaste pgiasula tekkis Kuldvrva lahest 40 kilomeetrit lnes Faralloni saartel, see tegutses kuni 1830. aastate keskpaigani. Esimesed Bostoni laevad ilmusid piirkonda prast koloonia rajamist Columbia jele 1809. ja 1810. aastal. Maha notiti korraga tuhandeid saarmaid.

Tasakaalutu elu. Tuhanded alaskalased surid maksunormi tites merel, lasti vastuhakkudes maha, paljud neist kukkusid kaljudelt linnumune korjates surnuks, hbusid nakkushaigustesse ja viinatppe. 1820. aastateks olid aleuudid vrdunud esiisade eluviisist. Toitumistavad olid muutunud, nuti teed ja suhkrut. Vaid tlingitid hoidsid alkoholist eemale.
Sularaha Euroopa kaupade ostmiseks ei saanud muul moel kui saarmanahkade mgist. Prast seda, kui 1818. aastal orjat lppes, olid aleuudid Vene riigi alamad ning vtsid omaks vene igeusu. Kuid sellega kaasnes ka vajadus korras hoida kirikuid. Enam ei hbenetud tappa raha prast. Jahile sideti kige lnepoolsematele saartele, kus veel saakloomi leidus. Tee oli vga pikk ja ohtlik.
1821. aastal kehtestas Vene-Ameerika kompanii juhtkond uued reeglid, mis keelasid omavoli pliselanike ja kreoolide kallal, sunni ja vgivalla ning naiste rvimise. Venelasi ja plisrahvast tuli kohelda vrdsetena. Kehtima hakkas kolmeaastane teenistusepiirang, tervete aleuudi meeste ttasu pidi aga olema viiendik vene teenistuja palgast. Aleuutide ja kodiaklaste olukord paranes mnevrra.

Esimesed looduskaitse ilmingud. Merisaarmaste hving pani Venemaa valitsuse tegutsema ning 1820. aastatel kehtestati pgi kord ja piirkogused. Emaseid isendeid ei tohtinud enam tappa, keelati loomi asjata hirida ja kttida kohtades, kus merisaarmaste arvukus oli vga vike. Keelud kehtisid Aleuutidel ja Pribilofi saarestikus, kuid mitte mandril, ja kuni Alaska mmiseni USA-le 1867. aastal. Ken Ross on oma uurimuses judnud jreldusele, et mgimahtude phjal saatsid Vene kaupmehed aastatel 17431823 Hiina turule 129 laevaga vhemalt 200 839 merisaarmast [3].

Jtkub septembrinumbris.


1. Chamisso, Adelbert von 1995. Peter Schlemihls wunderbare Geschichte. Reise um die Welt. Gondrom: 231260, 358372.
2. Kotzebue, Otto von 1978. Reis mber maailma aastatel 18231826. Tallinn: 160167, 172177, 180185.
3. Ross, Ken 2006. Pioneering Conservation in Alaska. University Press of Colorado: 117, 305306.


Tiiu Speek (1958) on vabakutseline inglise keele petaja, tlkija ja literaat. Tundnud huvi inimese ja looduse suhete ning brittide ja eestimaalaste osa vastu Kanada polaaralade, Alaska ja Antarktika varases uurimises.



Tiiu Speek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012