Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Alaska EL 2012/6-7
Merisaarmad pidid maksma ränka hinda

Meie kuulsad maadeuurijad olid Tsaari-Venemaa mereväeohvitserid. Teenistus kohustas neid kaitsma Põhja-Ameerika kolooniates Vene kaubanduse huve ja hankima teavet põliselanike ja väärtuslike karusloomade kohta. Otto von Kotzebue ümbermaailmareiside (1815–1818 Rjurikul, 1823–1826 Predprijatijel) kirjeldused räägivad mõndagi. Beringi mere ja Ameerika mandri vaalarasva ja kala järele lõhnavaid asukaid kohates valdas teda õud ja põlgus, aga ka kaastunne ja poolehoid. Ta mõistis hukka kaupmeeste saamahimu ning aleuutide häbematu ärakasutamise isiklikes huvides. Kui Vene-Ameerika karusnahakompanii kalaanide ehk merisaarmaste (Enhydra lutris) asurkonda laastas, jõudis mereväekapten selgusele, et teadusele võib küll liiki kirjeldada, kuid elavat looma see ei asenda.

Kotzebuel oli terane silm ja tema ilmekad tähelepanekud on oluline ajalooallikas. Ta tutvustas Aasia tšuktše, Beringi mere Saint Lawrence’i saare ja Alaska ranniku elanikke Euroopale. Kotzebue kokkupuuted nendega olid siiski põgusad ja kõike, mis ta kirjutas, ei saa võtta täie tõena. Haridus pimestas teda, iseäranis siis, kui põliselanikud arvasid heaks kolonistidele vastu hakata. Tema ekspeditsiooni liige loodusteadlane Adelbert von Chamisso mõistis: me ei ole ju nende seas elanud („doch haben wir mit und unter ihnen nich gelebt”) [1].
Rjuriku 1815.–1818. aasta ekspeditsioonil pälvisid Kotzebue tähelepanu Aleuudi saarestiku inimesed, kelle päris nimi on Unangan. Saarlased olid suurepärased kütid, kellel olid väga head jahipaadid. Et seda ära kasutada, viisid kolooniate ülemad neid karusnahapalaviku ajal kodusaartelt minema: neist said Vene kolooniate töökäed. Kotzebuele need pelglikud pehme loomuga inimesed meeldisid. Rjurikul saatis Kotzebued aleuudist tõlk, Petropavlovsk-Kamtšatskist (endise nimega Petropavlovsk) võttis ta pardale aleuutidest madrused.
„Väga vastumeelselt” on Kotzebue kirjeldanud kurikuulsaid mässajaid „kalušše”. See Kagu-Ameerika rannikute uhke ja kartmatu poolrändava eluviisiga rahvas kaitses oma sõltumatust. Adam Johann Krusensterni esimese Vene ümbermaailmareisi ajal 1804. aastal avasid Juri Lisjanski juhitud „Neva” kahurid Sitkal tlingittide pihta tule. Toona koostas Lisjanski ka esimesed usaldusväärsed kaardid nende kodumaa kohta. Sestpeale kuulus valvepidamine Sitka (endine nimi Uus-Arhangelsk) kindluse all mereväe ekspeditsioonide kohustuste hulka. Suhted olid pingelised. Selle asemel et ajada asju rahumeeli ja heatahtlikult, haarasid kaupmehed Alaska Venemaale jõuga ja kehtestasid hirmuvalitsuse. Kui aleuudid leppisid viimaks võõrastega, siis tlingiti „barbareid” pidi Kotzebue 1824. aastal, teisel ümbermaailmareisil, Predprijatije kahuritega viis ja pool kuud vaos hoidma [2].
Kõige selle taga oli merisaarmaste südametu tapmine, aleuutide ja teiste põlisrahvaste kuritarvitamine suure kasu saamiseks. Karmi kliimaga kohastunud põhjamaalased tarvitasid toiduks ära kõik, mis meri andis. Midagi ei raisatud. Nüüd sunniti neid osalema röövmajanduses. Võõraste tulek tegi põliselanike esiisadelt päritud elulaadile lõpu. Miski ei olnud enam endine. Kotzebue Rjuriku-reisi kirjelduse Ameerika ja Aasia lehekülgedel korduvad sõnad karusnahk, tubakas, klaaspärlid, peeglid, noad, laskeriistad, vask- ja raudnõud. Peatuse ajal San Franciscos oli ta üsna kidakeelne. Ta mainis, et Hispaania koloonia kuberner oli palju vene ja teistest rahvustest salakütte vangi pannud, aga ei kirjutanud sellest midagi lähemalt. Teema oli äärmiselt ebamugav ja Kotzebue oli ettevaatlik.

Rünnak mereimetajatele algas 18. sajandil. Vitus Beringi teise Kamtšatka-ekspeditsiooni (1733–1743) laev Svjatoi Pjotr sõitis 1741. aasta novembris ühe tundmatu saare all madalikule. Haiged meremehed elasid talve üle maa-alustes pugerikes. Pooled, kaasa arvatud kommodoor, surid skorbuuti ja kurnatusse. Kõik nad toitusid meriõhvidest, hüljestest ja söödavatest taimedest. Merisaarmaid ja õhve oli lihtne küttida, sest nad veetsid suurema osa ajast madalas vees või maal ega peljanud inimesi.
Avastusreisijate seas oli saksa loodusteadlane Georg Wilhelm Steller, kes esimesena kirjeldas teaduslikult Alaska ja Komandorisaarte taimi, linde ja mereimetajaid. Stelleri auks said inglise keeles liiginimetused peale meriõhva (Hydrodamalis gigas) tutt-sininäär (Cyanocitta stelleri), hiid-merikotkas (Haliaeetus pelagicus), kirjuhahk (Polysticta stelleri) ja merilõvi (Eumetopias jubatus).
Hiiglasliku meriõhvi karja hävitasid (sõid ära) saartelt laagris olnud ja talvitunud meremehed, kaupmehed ning seiklejad 27 aastaga. Selle looma liha maitses kui veiseliha. Ohjeldamatu lausküttimine oleks 18. sajandil täielikult hävitanud ka merisaarmad. Tema asurkonnad on siiski praegusajaks kosunud, kuid see liik on siiski ohus (# 2).
Nüüdisajal on ohustatud ja rahvusvahelise kaitse all ka hiid-merikotkas, kirjuhahk ja merilõvi. Tutt-sininääri olukord on nendega võrreldes hea, tema pärast ei ole põhjust muretseda.
Svjatoi Pjotri madrused sisustasid oma vaba aega kaardimänguga. Esialgu mängiti raha ja siis karvikute peale: kes kaotas, tappis rannas merisaarma; loomalt nüliti nahk ja liha visati minema. Georg Steller nägi, mis juhtus sellel Beringi auks nimetatud saarel merisaarmastega ja tema kõige halvimad kartused läksid täide. Neid kärplaste hulka kuuluvaid veelise eluviisiga loomi jälitati sellest ajast peale armutult kogu Alaskas. Merisaarma kõige varasem kirjeldus pärinebki Stelleri sulest 1751. aastast. Seitsme aasta pärast käsitles Carl Linné teda taksonoomilises suurteoses „Systema Naturae” nime all Lutra marina. Liiginimetus Enhydra lutris võeti tarvitusele 1922 ja tõlkes tähendab see vees elavat saarmast (mitte segi ajada Lõuna-Ameerika sugulase Lontra felina’ga).

Siberi trapperite laine. Kui Beringi ekspeditsiooni riismed 1742. aasta augustis Kamtšatkale jõudsid, tekitas uudis imeilusa siidpehme kasukaga merelooma kohta suurt kõmu. Laevapuidust kokku klopsitud parvel oli kaasa võetud mitusada nahka, kuid Stelleri kogudele ei jätkunud ruumi ja ta pidi ainsa meriõhvanaha maha jätma.
Nõnda hakkasid väikekaupmehed asutama seltse ja ehitama paate, et jõuda külluslikele jahimaadele enne teisi. Pealegi oli vaja suurendada Venemaa mõjuvõimu Vaiksel ookeanil. Valitsus andis kaupmeestele laene ja küttimislube. Karusnahad toimetati laevadel Ohhotski sadamasse ja sealt trakti pidi Jakutskisse ning edasi Kjahtasse Hiina piiril. Suured kasumid läksid osanike taskutesse.
Karusnahalaevade 30–50-liikmeline meeskond koosnes varaste püügiretkede ajastul Siberi trapperitest, kes olid vabatalupojad või kaupmehed (промышленники), ning Kamtšatka ja Jakuutia põliselanikest ja kreoolidest. Aleuudid hakkasid laevadega kaasa sõitma hiljem. Iga meeskonnaliige oli osanik või töötas kellegi heaks. Püügiretked kestsid isegi mitu aastat. Selts tagas küttidele söögipoolise, mis tuli kinni maksta nahkadega. Kui normi täis ei saanud, jäid mehed võlaorjusesse.
Kuni 1750. aastate keskpaigani siirduti Komandorisaartele – Beringile ja Mednõi saarele –merisaarmaid ja kotikuid nõudma, tagasi Kamtšatkale pöörduti enne talve tulekut. Vahemaa on ligikaudu 175 kilomeetrit. Kuid oli palju neidki, kes jäid saartele talveks, et sõita kevadel kohe edasi Aleuutidele, kus jahiti merisaarmaid püsside ja võrkudega. Venelased hirmutasid loomad paukudega rannalt merele. Kuna neil ei olnud põhjarahvaste kergeid nahast jahipaate, hakkasid nad järjest enam sõltuma aleuutidest.

Sobivaim liiklusvahend oli baidarka. Nõnda nimetasid aleuutide merekanuud venelased, selle algupärane nimi oli aga iquax.
Sellele ühe- või kaheinimesepaadile oli omane kaardus nina. Kanuu sõrestik oli valmistatud vees ligunenud ajupuidu (lehiste) vastupidavatest painduvatest okstest, mis olid omavahel köidetud vaalakõõlustega. Katteks olid meriõhva nahad: need õmmeldi kokku soolest niidiga, kasutades vettpidavat pistet.
Jahil kasutati eralduva käepidemega viskeoda, millel oli kivist ots. Üks mees aerutas ja teine viskas oda. Jahi käigus püüti loom ära väsitada: tal ei lastud kuigi kauaks veepinnale jääda ega kopse õhku täis hingata, seetõttu pidi merisaarmas aina uuesti pinnale tõusma. Viimaks langes ta viskerelva täpsest löögist. Saak nüliti kohe ja nahk pandi jalgade alla paati.
Merisaarmaid püüti ka loomakõõlustest punutud võrkudega, mis heideti vetikakogumikele, kuhu kari pärast hommikust söömaaega puhkama kogunes. Karjale läheneti tormise ilmaga ja löödi kõik loomad nuiahoobiga surnuks. Võrke tõmmati ka veealuste koobaste suude ette, nii et vanad koos poegadega ei saanud varjule pugeda. Samal moel küttisid merisaarmaid tlingitid, keda venelased olid vaid osaliselt allutanud. Trapperitel ei jätkunud tubakat, klaaspärleid, nuge, õmblusnõelu, teekanne ega muud meelehead, mida aleuudid tahtsid nahkade vastu. Nüüd sunniti neid ähvardustega jahile minema ja nende retked muutusid aina pikemaks.
Lõunasse tlingittide jahimaadele läkitatud paatkondadel ei läinud relva vaja mitte üksnes küttimiseks, vaid ka enesekaitseks. Tlingitid vihkasid nii venelasi kui ka nende käsilasi aleuute. Püssid paukusid juba siis, kui Vene kütid tegid oma esimesi käike Attu saarele 1745. aastal.
Kaubanduslikku edu saatsid vastuhakud ja ülestõusud. Kokkupõrked said alguse vääritimõistmisest, vihast, meeleheitest liiga suure maksu jasaki pärast, kaupmeeste tülidest, hõimude vaenust ja sõdadest, naiste röövimisest. Naised olid väärtuslik vara: tegid kodutöid, rookisid ja parkisid loomanahku, õmblesid rõivaid ja jalanõusid, käisid marjul ja juuri korjamas, vedasid paatidega kraami. Aleuudid olid küll rahumeelne rahvas, kuid äärmuslike tegude eest maksid nad kätte. Mõnikord tapsid nad vallutajad, tühjendasid ja uputasid sissetungijate laevu.

Suurkaupmehed ja põlisrahvaste orjastamine. Pärast neljakümmet aastat lakkamatut jahti läks mõjuvõim ja otsustusõigus ajapikku suurkaupmeeste äriühingutele. Nad ehitasid suuremaid laevu ja saatsid merele palju arvukama meeskonna. Ühele sellisele suurkompaniile panid aluse Georgi Šelikov ja Ivan Golikov 1781. aastal. Šelikovil oli plaan luua kolooniate võrk Põhja-Ameerika rannikul ja sisemaa jõgedel. Valitsus kiitis uued vallutused heaks, aga ei pooldanud elanike ümberasustamist karusnahakaubanduse eelpostidele. Sellest hoolimata korraldas Šelikov 1783. aastal kolme laevaga ekspeditsiooni Kodiaki saarele, et luua Alaska poolsaarel ja ühtlasi mandri külje alla kaupmeeste püsiasundus. Ta rikkus Katariina II kehtestatud seadusi, ründas relvadega Kodiaki saare elanikke ja alistas nad. Inglise keeles kutsutakse Alaska poolsaarest lõunas Vaikse ookeani rannikul elavaid eskimoid Pacific Ypic (Alutiit). Üks väikest eskimo keelt kõnelev rahvakild on seal Koniaq (Sugpiaq).
1780.–1790. aastatel muutus põlisrahvaste orjastamine Aleuutidel ja Kodiakil igapäevaseks. Enne Irkutskis kaupmehena tegutsenud Aleksander Baranovist sai Kodiaki saarestiku kaubapostide ülem ning 1790. aastal Šelikovi-Golikovi kompanii direktor. Ta hakkas korraldama suuri püügiekspeditsioone: saatis väikeste salkade asemel teele korraga kuni kuuesajast kahemehe baidarka’st koosneva flotilli, mis läbis merisaarmaste otsinguil sadu miile. Kütid lahkusid kodust mais ega saabunud tagasi enne septembrit. Talvel ähvardas nende endi peresid nälg.
Meeste äraolekul olid vanurid, naised ja lapsed asundustes pantvangiks. Nende kohustus oli koguda talveks söödavaid juuri, käia kalal, õmmelda rõivaid ja teha majapidamistöid. Tasuks oli osa nende endi kätega hangitud saagist. Naisi peeti ka konkubiinidena.
Pikkadel retkedel hukkus jahimehi tormides ja langes mõõkvaalade ohvriks.
Asunduste ülemad sundisid peale aleuutide ja kodiaklaste tööle ka teistest rahvustest inimesi, näiteks Kenai poolsaare Koniaq’isid ja Prints Williami lahe chugach’e ning Kenaitze indiaanlasi. Nad pidid hankima kompaniile linde, maismaaloomi, sealhulgas mägilambaid, püüdma kala, varuma linnumune ja söödavate taimede juuri. Kenai poolsaarel küttisid indiaanlased neile ilveseid, nugiseid, ahme, kopraid ja ondatraid.
1799. aastal andis Vene keiser Aleksander I Vene-Ameerika kompaniile (VAK) ainuõiguse küttida ja kaubitseda Põhja-Ameerikas Aleuutidel ja Alaska mandril kuni 55. põhjalaiuseni. Ameeriklaste ja brittidega sõlmiti lepingud 1824 ja 1825. Peterburis arvati, et nääklevate väikekaupmeeste asemel oli targem anda Alaskas võim ühele tugevale suurettevõttele.
VAK-i peadirektoriks sai Aleksander Baranov, kes jäi sellele ametipostile kuni 1818. aastani. Ühtlasi oli ta esimene Venemaa Ameerika kolooniate kuberner. Merisaarmaste kannul liiguti aina edasi itta ja hõivati uusi alasid. Aastal 1796 rajati uus kaubapost mandri rannikule Yakutati lahes ja 1799. aastal Alexandri arhipelaagi ookeanipoolsele Baranofi saarele (Sitka). 1802.–1806. aastal tegutsesid kolooniad Kodiakist kuni California ja Hawaiini.
Väikesi uusasundusi Kodiaki saarestikus ja Kenai poolsaarel hoiti käigus põliselanike kaasabil, nende üle pidasid valvet paar vene ülemust. Puudust tunti töökätest ja haritud ametnikest. Põliselanikke oli väheks jäänud ja osa hõime osutas võõrvõimule tõsist vastupanu. Tlingiti rahvas läks orjastajate vastu sõtta ning tegi maatasa kindlused Sitkal ja Yakutati lahes, võttes ellujäänud orjadeks. Kokkupõrkes langes arvukalt aleuute ja kodiaklasi.
Merisaarma naha eest vahetasid tlingitid teistelt hõimudelt eluks vajalikku. VAK-i kaupmehed ostsid neilt kokku ka naaritsaid, merisaarmaid ja kopraid, kuid pidid kauba eest maksma kolm korda rohkem kui aleuutidele. Tulirelvi ja laskemoona said indiaanlased ameeriklastelt samuti nahkade vastu.
Baranov surus 1804. aastal tlingitid uuesti maha ning viis 1808. aastal peakorteri Kodiakilt Sitkale üle. Ta tegi kõik selleks, et saada enda käsutusse veel hõlvamata California jahiveed. Seepärast rajati 1812. aastal Fort Rossi asula. Teine hüljeste ja merisaarmaste püügiasula tekkis Kuldvärva lahest 40 kilomeetrit läänes Faralloni saartel, see tegutses kuni 1830. aastate keskpaigani. Esimesed Bostoni laevad ilmusid piirkonda pärast koloonia rajamist Columbia jõele 1809. ja 1810. aastal. Maha notiti korraga tuhandeid saarmaid.

Tasakaalutu elu. Tuhanded alaskalased surid maksunormi täites merel, lasti vastuhakkudes maha, paljud neist kukkusid kaljudelt linnumune korjates surnuks, hääbusid nakkushaigustesse ja viinatõppe. 1820. aastateks olid aleuudid võõrdunud esiisade eluviisist. Toitumistavad olid muutunud, nõuti teed ja suhkrut. Vaid tlingitid hoidsid alkoholist eemale.
Sularaha Euroopa kaupade ostmiseks ei saanud muul moel kui saarmanahkade müügist. Pärast seda, kui 1818. aastal orjatöö lõppes, olid aleuudid Vene riigi alamad ning võtsid omaks vene õigeusu. Kuid sellega kaasnes ka vajadus korras hoida kirikuid. Enam ei häbenetud tappa raha pärast. Jahile sõideti kõige läänepoolsematele saartele, kus veel saakloomi leidus. Tee oli väga pikk ja ohtlik.
1821. aastal kehtestas Vene-Ameerika kompanii juhtkond uued reeglid, mis keelasid omavoli põliselanike ja kreoolide kallal, sunni ja vägivalla ning naiste röövimise. Venelasi ja põlisrahvast tuli kohelda võrdsetena. Kehtima hakkas kolmeaastane teenistusepiirang, tervete aleuudi meeste töötasu pidi aga olema viiendik vene teenistuja palgast. Aleuutide ja kodiaklaste olukord paranes mõnevõrra.

Esimesed looduskaitse ilmingud. Merisaarmaste häving pani Venemaa valitsuse tegutsema ning 1820. aastatel kehtestati püügi kord ja piirkogused. Emaseid isendeid ei tohtinud enam tappa, keelati loomi asjata häirida ja küttida kohtades, kus merisaarmaste arvukus oli väga väike. Keelud kehtisid Aleuutidel ja Pribilofi saarestikus, kuid mitte mandril, ja kuni Alaska müümiseni USA-le 1867. aastal. Ken Ross on oma uurimuses jõudnud järeldusele, et müügimahtude põhjal saatsid Vene kaupmehed aastatel 1743–1823 Hiina turule 129 laevaga vähemalt 200 839 merisaarmast [3].

Jätkub septembrinumbris.


1. Chamisso, Adelbert von 1995. Peter Schlemihls wunderbare Geschichte. Reise um die Welt. Gondrom: 231–260, 358–372.
2. Kotzebue, Otto von 1978. Reis ümber maailma aastatel 1823–1826. Tallinn: 160–167, 172–177, 180–185.
3. Ross, Ken 2006. Pioneering Conservation in Alaska. University Press of Colorado: 1–17, 305–306.


Tiiu Speek (1958) on vabakutseline inglise keele õpetaja, tõlkija ja literaat. Tundnud huvi inimese ja looduse suhete ning brittide ja eestimaalaste osa vastu Kanada polaaralade, Alaska ja Antarktika varases uurimises.



Tiiu Speek
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012