101 Eesti looma
Peeter Ernits. Varrak, 2012. 223 lk.

Hiljuti ilmus kirjastuselt Varrak järjekordne looduseraamat „101 Eesti looma”. Selle üle võib muidugi ainult rõõmustada. Kahjuks on aga sinna sisse lipsanud üks väga jäme viga, mida soliidne kirjastus ei võiks endale lubada. Nimelt on kuuse-kooreüraski (Ips typographus) jutu juurde (lk. 122–123) pandud kooresiku tõukude fotod, mille õige koht on lehekülgedel 194–195, kus on lugu okaspuu-kooresikust (Rhagium inquisitor).
Õige olnuks asendada kehvapoolne pilt okaspuu-kooresiku valmikust (lk. 194) suurepärase fotoga kooresiku tõugust nukuhällis (lk. 123) ning üraskijutu juurde leida üks korralik pilt kuuse-kooreüraski käigumustrist koore all. Seda enam, et sellest mitmes keeles trükkaliks kutsutud üraskist ja tema kunstipärasest graafikast on ju pikalt juttu: „ .. üraski tegevusest jääb kuusekoorele tema autobiograafia. Otsekui kaunis gravüür” (lk. 122).
Kuuse-kooreürask ja okaspuu-kooresikk on mõlemad tuntud putukad, keda on tutvustatud juba algkooli loodusõpetuse õpikutes. Loodust vähegi tundvale inimesele torkab see viga – kooresiku-tõugu suur pilt vales kohas – otsekohe silma. Pealegi on ju samas raamatus okaspuu-kooresikku tutvustavas loos (lk. 194–195) kõik ilusasti ära seletatud: üksnes kalamehed peavad siklaste tõuke ekslikult üraskiteks. „Tegelikult pole nood lihavad sellid mingid üraskid. Üraskid on nende, kuni 3,5 cm pikkuste tõukude kõrval lausa kääbused, vaid 3–4 mm pikad” (lk. 194).
Väiksemaid möödalaskmisi on raamatus veelgi. Näiteks kuuse-kooreüraskil ei ole meie oludes kunagi kolme põlvkonda aastas, vaid ta sigib olenevalt aastast üks või kaks korda; ta ei mune mitte pärast emakäigu valmimist, vaid alustab sellega juba emakäigu närimise alguses ja sel ajal, kui käiku pikendab, muneb üksiti edasi. Seetõttu on käigu algusosas tõugud juba munast koorunud, kui ülaosas jätkub veel munemine. Eesti Looduse lugejaile ei tohiks üraskid tundmatud olla, sest neist on siin nii mõnelgi korral kirjutatud (EL 1968, nr. 12; 1977, nr. 4; 1978, nr. 2; 1997, nr. 6; 2002, nr. 5).
Saatesõnas on esitatud paari aastakümne taguseid andmeid mõnede loomarühmade liikide arvu kohta Eestis. Oleks võinud leida pisut uuemaid andmeid! Näiteks mardikate kohta on kirjutatud, et neid on meil kindlaks tehtud ligi 3100 liiki, võiks olla aga 3400 liiki (lk. 8). Tegelikult on meil juba praegu teada kaugelt üle 3400 liigi mardikalisi, see selgub kas või Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamatu 86. köitest (ilmunud 2011) või „Metsanduslike Uurimuste” 50. numbrist, mille järgi on neid 3489 liiki.
Liblikaliste (Lepidoptera) kui ühe kõige tuntuma ja paremini uuritud putukaseltsi kohta pole aga esitatud mitte mingeid arve; lugejal oleks vast huvitav teada, et neid on Eestis umbes 2400 liiki: 2008. aastal ilmunud kataloogis „Eesti liblikad” (koostanud Urmas Jürivete ja Erki Õunap) on nimetatud 2388 liiki. Igal aastal leitakse muidugi uusi liike juurde ja mõnikord kustutatakse täpsustuste käigus mõned nimestikust.
Arusaamatuks jääb loomaliikide esitamise järjestus raamatus. Kas liike on kirjeldatud juhuslikult täiesti läbisegi või on taotluslikult järgitud mingit lugejale arusaamatuks jäänud printsiipi? Esimest looma – hallhüljest – teavad ilmselt kõik ja on teda vähemalt loomaaias näinud, teisena käsitletud liblikaliigist (ogasäär-sinitiib) pole aga enamik ilmselt midagi kuulnud. Muidugi on tore temast üht-teist teada saada. Kord on eri süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvaid loomi käsitletud vaheldumisi – imetaja, liblikas, ämblik, mollusk, kala, mardikas, kahepaikne jne. –, siis on jälle mitu kala, imetajat või putukat järjest, mõni neist väga tuntud, teine laiemale lugejaskonnale täiesti tundmatu. Aga nende tutvustamiseks ja juba teada-tuntud liikide elulooliste seikade meeldetuletamiseks või nendest teada saamiseks see raamat ju mõeldud ongi. Kui ainult ei oleks sellist eksitavat pildiinfot nagu kuuse-kooreüraski ja okaspuu-kooresiku puhul! Kuid tõelised loodusesõbrad loodetavasti ei lase end kalamehejuttudest eksitada.


1. Jürivete, Urmas; Õunap, Erki 2008. Eesti liblikad: kataloog. Eesti Lepidopteroloogide Selts, Tallinn.
2. Maavara, Vambola 1968. Lehekülgi üraskiraamatust. – Eesti Loodus 19 (12): 712–714.
3. Rodima, Toomas 1978. Kooreüraskid, feromoonid, metsakaitse. – Eesti Loodus 29 (2): 92–96.
4. Rõigas, Peeter, Voolma, Kaljo 1977. Hiidürask. – Eesti Loodus 28 (4): 240–244.
5. Süda, Ilmar 2009. Metsamardikate (Coleoptera) uued liigid Eestis. – Metsanduslikud uurimused 50: 98–114.
6. Süda, Ilmar 2011. Mardikauurimisest viimastel aastakümnetel (1990–2009). – Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat 86: 225–229.
7. Voolma, Kaljo 1997. Üraskid: kas metsakahjurid või osake looduse liigirikkusest? – Eesti Loodus 48 (6): 234–236.
8. Voolma, Kaljo 2002. Vaid osa üraskitest on metsakahjurid. – Eesti Loodus 53 (5): 212–215.

Kaljo Voolma (1948) on metsaentomoloog, Eesti maaülikooli dotsent.