Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Metsandus EL 2012/6-7
Hall-lepikute muutuv roll Eesti metsanduses

Hall lepp on meie looduses laialt levinud, kuid seni olnud sageli alahinnatud ja trjutud puuliik. Lepapuidu kiire juurdekasvu tttu oleks majanduslikult mttekas kasutada Eesti hall-lepikuid senisest tunduvalt rohkem. Puidust energia tootmine on ssinikuneutraalne ning aitaks tita Eestile pandud taastuvenergia kohustusi.

Sna lepp on soome-ugri keeltes olnud laialt kasutusel aastatuhandeid. Esialgu oli lepp lepapuidu ja -koore punase vrvuse tttu sna veri snonm [4]. Halli lepa ladinakeelne nimetus Alnus incana on samuti tuletatud puu vrvusest: terashalli koore jrgi on hall lepp saanud liiginimetuseks incana, mis thendab ladina keeles halli.
Vanemas metsanduskirjanduses on hall lepp vga harva jutuks tulnud, mis nitab selle puuliigi vhest olulisust seega ei etendanud see puuliik meie esivanemate eluolus erilist rolli. Hea levimisvime ja kiire kasvu tttu nudis hall lepp plluharijatelt suurt vaeva: pioneerliigina uueneb ta mahajetud pldudel hsti nii juurevsust kui ka edukalt levivatest seemnetest.
Halli lepa lhisugulast sang- ehk musta leppa (A. glutinosa) hinnatakse krgelt tarbepuuna puidu kauni tekstuuri ja punaka vrvuse tttu, ent halli lepa kasutus tarbematerjalina on puidu kasinate fsikaliste omaduste tttu olnud mnevrra tagasihoidlikum. Rahvasuus levinud nimed pasklepp ja maltslepp nitavad selgelt inimeste suhtumist sellesse liiki.
Aegade jooksul on halli leppa siiski mneti hinnatud ja mitmel otstarbel tarvitatud. Lepavihtu on antud lammastele lisasdana, kevaditi maiustasid lapsed lepamhaga, puidust on valmistatud toidunusid ning nn. lepakbid aitavat leevendada khuhaigusi ja mitmesuguseid pletikke. Vereva vrvuse tttu on lepale omistatud maagilist mju [8].

Tnapeval vaatavad metsaomanikud ja -uurijad hall-lepikuid mrksa pragmaatilisema pilguga: see on arvestatav kodumaine energiaallikas, hlpsasti kttesaadav ja ksiti kiiresti taastuv. Hall-lepikud on levinud 8,1% meie metsamaade pindalast. Riigimetsadest hlmavad nad vaid 1,5%, kuid erametsadest koguni 11,8%. Kokku katavad Eesti lepikud ligikaudu 178 000 hektarit ja nende tagavara on ligi 30 miljonit kuupmeetrit [3].
Viimase poole sajandi jooksul on hall-lepikute pindala judsalt suurenenud ning eelmisel kmnendil stabiliseerunud (#). Samuti on nende olemus selle aja jooksul suuresti muutunud. Kui veel 1950. aastate lpus oli keskmine hall-lepiku tagavara umbes 50 tm/ha, siis praegu on see ligikaudu 200 tm/ha ehk ige pisut viksem Eesti metsade keskmisest hektaritagavarast. Hall lepp kui vsametsa puuliik on muutunud arvestatavaks metsapuuks meie metsanduses.
Aastaraamatu Mets 2009 jrgi on ligi 30% meie lepikutest 3140-aastased, 17% 4150 aastat vanad ja vhesel mral veelgi vanemad. Need arvud nitavad selgelt, et meie lepikud on olnud pikka aega alakasutatud. Umbes pooled meie hall-lepikutest on kas kpsed vi leseisnud kui neid ei veta kasutusele, asenduvad nad loodusliku suktsessiooni tulemusena peatselt kuusikutega. Seniste uuringute phjal on nii meie kui ka naaberriikide teadlased judnud sna ksmeelsele seisukohale, et hall-lepikute phjendatud raiering on 1520 aastat [5, 7]. Just selles eas saavutavad hall-lepikud mahukpsuse, edaspidi hakkab puistute aastane juurdekasv mrgatavalt vhenema.

Loodushoiu seisukohast ei ole vananevates puistutes midagi halba. Seest nsad jalalseisvad ja maapinnal pehkinud jmedad lepatved on rmuks paljudele liikidele, kes neid meelsasti elupaigana kasutaksid.
Inimese, kuid kindlasti ka looduse aspektist tuleks siiski ksida: kas poleks targem seda suureprast kttematerjali varu otstarbekamalt kasutada? Kas toota energiat taastuvast, CO2-neutraalsest, puidu biomassist vi jtkata harjumuspraselt fossiilktuste pletamist?
Loomulikult ei peeta silmas kikide lepikute lageraiet ega katlasse ajamist, kuid neid tuleks majandada mistlikult ja lbimeldult ning senisest thusamalt. Hall-lepikud on kahtlemata mrkimisvrse mahu ja kiire taastumisvimega oluline loodusvara meie metsades ning endistel pllumaadel.
Viimastel aastatel Eestisse kerkinud biomassil ttavad suured elektri- ja kttejaamad (Vo, Tartu, Prnu) ning viksemad katlamajad suurendavad nudlust puitktuste jrele. Tenoliselt lisandub lhiajal uusi katlaid.
Eratarbijad on kodude ktmisel ajast aega hinnanud halli leppa halupuuna. Mnevrra vib nuriseda halli lepa suhtelise kttevrtuse le, kuid arvestades tema puidu kergust (umbes 400 kg/m3) [2] ja head lhestatavust, on just hall lepp viketarbijale ks sobivamaid kttematerjale.
Lisandvrtusteks saab kindlasti pidada energiapuidu tootmisega kaasnevaid tkohti ning lisateenimisvimalusi maarahvale ja erametsaomanikele.

Arenenud metsandussektoriga riikides peaks metsa majandamine phinema teadusuuringutel. Eesti ei ole erand. Lepikute majandamise ksimusi on uurinud Eesti maalikooli metsakasvatuse osakonna trhm Veiko Uri eestvedamisel. Tema 2001. aastal kaitstud doktorit oli esimene phjalikum ndisaegseid uurimismeetodeid rakendanud uurimus lepikute majandamisest.
Uurimist pole katkenud ja jtkub teadusprojektide raames, mida on rahastanud nii Eesti teadusfond kui ka keskkonnainvesteeringute keskus (KIK). Tpld on veel siiski lai.
Prast taasiseseisvumist ji Eestis 300 000 400 000 hektarit pllumaad aktiivsest kasutusest vlja [3] ning sageli on need alad pioneerpuuliigina vallutanud just hall lepp [6]. Seeprast on seni uuritud peamiselt endistel pllumaadel kasvavaid lepikuid.
Vaatluse all on olnud lepikute majandamise metsakasvatuslikud aspektid ja keskkonnakaitse probleemid. Kimas on KIK-i rahastatud projekt metsamaal kasvavate lepikute bioproduktsiooni vime mramise kohta. Tulemused lubavad hinnata praeguse varu suurust ja kasvupotentsiaali, mis on lepapuistute jtkusuutliku majandamise alus. he lpptulemusena on plaanis koostada hall-lepikute kasvukigutabel, mis seni Eestis puudub.

Leppade smbiontse lmmastiku sidumise vime tttu suureneb lepikutes mullaviljakus, mis mjutab puistute tootlikkust ja ssiniku talletumist mulda. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 punktis Kliimamuutused ja mets on nenditud, et meil ei ole kohaseid mudeleid, hindamaks meie koloogilistele tingimustele vastavaid biomassi ja ssiniku vooge. Seetttu ei saa praegu anda tpseid hinnanguid, kui palju meie metsad ssinikku seovad ning kui palju emiteerivad. Samas tuleb metsanduse arengukava jrgi luua Eesti oludele sobivad metsa biomassi ja ssinikuvoogude hindamise mudelid ja koostada metsade ssinikubilanss.
Mudelite koostamiseks on vaja selgitada nii puistusse sisenevad kui ka sealt vljuvad ssinikuvood. Sisenditena arvestatakse puudes ja alustaimestikus seotud ssinikku, nii taimede maapealses kui ka maa-aluses osas. Vljuvatest voogudest on suurim ja olulisim mullahingamise tttu eralduv CO2.
Hall-lepikute ssinikubilanssi loodame hakata koostama lhitulevikus. Eesmrk on hinnata peamisi ssinikuvarusid ja -voogusid lepikute vanusereas. Nii saaks hinnata lepikutes seotud ssiniku kogust ja osathtsust kogu Eesti metsade ssinikubilansis. Kuna meie metsade kohta on seda laadi hinnangud puudulikud, vajame uuringu tulemusi Eesti kliimapoliitika eesmrkide saavutamiseks.

1. Aastaraamat Mets 2009. 2010. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. O Paar, Tartu.
2. Aosaar, Jrgen et al. 2011. Stemwood density in young grey alder (Alnus incana (L.) Moench) and hybrid alder (Alnus hybrida A.Br./A. Br.) stands growing on abandoned agricultural land. Baltic Forestry 17 (2): 256261.
3. Astover, Alar et al. 2006. Changes in agricultural land use and in plant nutrient balances of arable soils in Estonia. Archives of Agronomy and Soil Science 52: 223231.
4. Reier, lle 2004. Meie igapevane lepp. Eesti Loodus 55 (1): 1821.
5. Tullus, Hardi jt. 1998. Halli lepa majandamine ja koloogia. Eesti pllumajanduslikool, Tartu.
6. Uri, Veiko 2004. Halli lepa paremad ajad on ees. Eesti Mets 1: 2833.
7. Uri, Veiko et al. 2009. The dynamics of biomass production in relation to foliar and root traits in a grey alder (Alnus incana (L.) Moench) plantation on abandoned agricultural land. Forestry 82: 6174.
8. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvuskultuuris. Valgus, Tallinn.


Jrgen Aosaar (1983) ja Mats Varik (1984) on Eesti maalikooli metsakasvatuse osakonna doktorandid.
Veiko Uri (1969) on Eesti maalikooli metsakasvatuse osakonna dotsent.



Jrgen Aosaar, Mats Varik, Veiko Uri
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012