Eesti Looduse fotov�istlus
2012/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Metsandus EL 2012/6-7
Hall-lepikute muutuv roll Eesti metsanduses

Hall lepp on meie looduses laialt levinud, kuid seni olnud sageli alahinnatud ja tõrjutud puuliik. Lepapuidu kiire juurdekasvu tõttu oleks majanduslikult mõttekas kasutada Eesti hall-lepikuid senisest tunduvalt rohkem. Puidust energia tootmine on süsinikuneutraalne ning aitaks täita Eestile pandud taastuvenergia kohustusi.

Sõna lepp on soome-ugri keeltes olnud laialt kasutusel aastatuhandeid. Esialgu oli lepp lepapuidu ja -koore punase värvuse tõttu sõna veri sünonüüm [4]. Halli lepa ladinakeelne nimetus Alnus incana on samuti tuletatud puu värvusest: terashalli koore järgi on hall lepp saanud liiginimetuseks incana, mis tähendab ladina keeles halli.
Vanemas metsanduskirjanduses on hall lepp väga harva jutuks tulnud, mis näitab selle puuliigi vähest olulisust seega ei etendanud see puuliik meie esivanemate eluolus erilist rolli. Hea levimisvõime ja kiire kasvu tõttu nõudis hall lepp põlluharijatelt suurt vaeva: pioneerliigina uueneb ta mahajäetud põldudel hästi nii juurevõsust kui ka edukalt levivatest seemnetest.
Halli lepa lähisugulast sang- ehk musta leppa (A. glutinosa) hinnatakse kõrgelt tarbepuuna puidu kauni tekstuuri ja punaka värvuse tõttu, ent halli lepa kasutus tarbematerjalina on puidu kasinate füüsikaliste omaduste tõttu olnud mõnevõrra tagasihoidlikum. Rahvasuus levinud nimed pasklepp ja maltslepp näitavad selgelt inimeste suhtumist sellesse liiki.
Aegade jooksul on halli leppa siiski mõneti hinnatud ja mitmel otstarbel tarvitatud. Lepavihtu on antud lammastele lisasöödana, kevaditi maiustasid lapsed lepamähaga, puidust on valmistatud toidunõusid ning nn. lepakäbid aitavat leevendada kõhuhaigusi ja mitmesuguseid põletikke. Vereva värvuse tõttu on lepale omistatud maagilist mõju [8].

Tänapäeval vaatavad metsaomanikud ja -uurijad hall-lepikuid märksa pragmaatilisema pilguga: see on arvestatav kodumaine energiaallikas, hõlpsasti kättesaadav ja üksiti kiiresti taastuv. Hall-lepikud on levinud 8,1% meie metsamaade pindalast. Riigimetsadest hõlmavad nad vaid 1,5%, kuid erametsadest koguni 11,8%. Kokku katavad Eesti lepikud ligikaudu 178 000 hektarit ja nende tagavara on ligi 30 miljonit kuupmeetrit [3].
Viimase poole sajandi jooksul on hall-lepikute pindala jõudsalt suurenenud ning eelmisel kümnendil stabiliseerunud (#). Samuti on nende olemus selle aja jooksul suuresti muutunud. Kui veel 1950. aastate lõpus oli keskmine hall-lepiku tagavara umbes 50 tm/ha, siis praegu on see ligikaudu 200 tm/ha ehk õige pisut väiksem Eesti metsade keskmisest hektaritagavarast. Hall lepp kui võsametsa puuliik on muutunud arvestatavaks metsapuuks meie metsanduses.
Aastaraamatu „Mets 2009” järgi on ligi 30% meie lepikutest 31–40-aastased, 17% 41–50 aastat vanad ja vähesel määral veelgi vanemad. Need arvud näitavad selgelt, et meie lepikud on olnud pikka aega alakasutatud. Umbes pooled meie hall-lepikutest on kas küpsed või üleseisnud – kui neid ei võeta kasutusele, asenduvad nad loodusliku suktsessiooni tulemusena peatselt kuusikutega. Seniste uuringute põhjal on nii meie kui ka naaberriikide teadlased jõudnud üsna üksmeelsele seisukohale, et hall-lepikute põhjendatud raiering on 15–20 aastat [5, 7]. Just selles eas saavutavad hall-lepikud mahuküpsuse, edaspidi hakkab puistute aastane juurdekasv märgatavalt vähenema.

Loodushoiu seisukohast ei ole vananevates puistutes midagi halba. Seest õõnsad jalalseisvad ja maapinnal pehkinud jämedad lepatüved on rõõmuks paljudele liikidele, kes neid meelsasti elupaigana kasutaksid.
Inimese, kuid kindlasti ka looduse aspektist tuleks siiski küsida: kas poleks targem seda suurepärast küttematerjali varu otstarbekamalt kasutada? Kas toota energiat taastuvast, CO2-neutraalsest, puidu biomassist või jätkata harjumuspäraselt fossiilkütuste põletamist?
Loomulikult ei peeta silmas kõikide lepikute lageraiet ega katlasse ajamist, kuid neid tuleks majandada mõistlikult ja läbimõeldult ning senisest tõhusamalt. Hall-lepikud on kahtlemata märkimisväärse mahu ja kiire taastumisvõimega oluline loodusvara meie metsades ning endistel põllumaadel.
Viimastel aastatel Eestisse kerkinud biomassil töötavad suured elektri- ja küttejaamad (Väo, Tartu, Pärnu) ning väiksemad katlamajad suurendavad nõudlust puitkütuste järele. Tõenäoliselt lisandub lähiajal uusi katlaid.
Eratarbijad on kodude kütmisel ajast aega hinnanud halli leppa halupuuna. Mõnevõrra võib nuriseda halli lepa suhtelise kütteväärtuse üle, kuid arvestades tema puidu kergust (umbes 400 kg/m3) [2] ja head lõhestatavust, on just hall lepp väiketarbijale üks sobivamaid küttematerjale.
Lisandväärtusteks saab kindlasti pidada energiapuidu tootmisega kaasnevaid töökohti ning lisateenimisvõimalusi maarahvale ja erametsaomanikele.

Arenenud metsandussektoriga riikides peaks metsa majandamine põhinema teadusuuringutel. Eesti ei ole erand. Lepikute majandamise küsimusi on uurinud Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna töörühm Veiko Uri eestvedamisel. Tema 2001. aastal kaitstud doktoritöö oli esimene põhjalikum nüüdisaegseid uurimismeetodeid rakendanud uurimus lepikute majandamisest.
Uurimistöö pole katkenud ja jätkub teadusprojektide raames, mida on rahastanud nii Eesti teadusfond kui ka keskkonnainvesteeringute keskus (KIK). Tööpõld on veel siiski lai.
Pärast taasiseseisvumist jäi Eestis 300 000 – 400 000 hektarit põllumaad aktiivsest kasutusest välja [3] ning sageli on need alad pioneerpuuliigina vallutanud just hall lepp [6]. Seepärast on seni uuritud peamiselt endistel põllumaadel kasvavaid lepikuid.
Vaatluse all on olnud lepikute majandamise metsakasvatuslikud aspektid ja keskkonnakaitse probleemid. Käimas on KIK-i rahastatud projekt metsamaal kasvavate lepikute bioproduktsiooni võime määramise kohta. Tulemused lubavad hinnata praeguse varu suurust ja kasvupotentsiaali, mis on lepapuistute jätkusuutliku majandamise alus. Ühe lõpptulemusena on plaanis koostada hall-lepikute kasvukäigutabel, mis seni Eestis puudub.

Leppade sümbiontse lämmastiku sidumise võime tõttu suureneb lepikutes mullaviljakus, mis mõjutab puistute tootlikkust ja süsiniku talletumist mulda. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2020 punktis „Kliimamuutused ja mets” on nenditud, et meil ei ole kohaseid mudeleid, hindamaks meie ökoloogilistele tingimustele vastavaid biomassi ja süsiniku vooge. Seetõttu ei saa praegu anda täpseid hinnanguid, kui palju meie metsad süsinikku seovad ning kui palju emiteerivad. Samas tuleb metsanduse arengukava järgi luua Eesti oludele sobivad metsa biomassi ja süsinikuvoogude hindamise mudelid ja koostada metsade süsinikubilanss.
Mudelite koostamiseks on vaja selgitada nii puistusse sisenevad kui ka sealt väljuvad süsinikuvood. Sisenditena arvestatakse puudes ja alustaimestikus seotud süsinikku, nii taimede maapealses kui ka maa-aluses osas. Väljuvatest voogudest on suurim ja olulisim mullahingamise tõttu eralduv CO2.
Hall-lepikute süsinikubilanssi loodame hakata koostama lähitulevikus. Eesmärk on hinnata peamisi süsinikuvarusid ja -voogusid lepikute vanusereas. Nii saaks hinnata lepikutes seotud süsiniku kogust ja osatähtsust kogu Eesti metsade süsinikubilansis. Kuna meie metsade kohta on seda laadi hinnangud puudulikud, vajame uuringu tulemusi Eesti kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks.

1. Aastaraamat „Mets 2009”. 2010. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. OÜ Paar, Tartu.
2. Aosaar, Jürgen et al. 2011. Stemwood density in young grey alder (Alnus incana (L.) Moench) and hybrid alder (Alnus hybrida A.Br./A. Br.) stands growing on abandoned agricultural land. – Baltic Forestry 17 (2): 256–261.
3. Astover, Alar et al. 2006. Changes in agricultural land use and in plant nutrient balances of arable soils in Estonia. – Archives of Agronomy and Soil Science 52: 223–231.
4. Reier, Ülle 2004. Meie igapäevane lepp. – Eesti Loodus 55 (1): 18–21.
5. Tullus, Hardi jt. 1998. Halli lepa majandamine ja ökoloogia. Eesti põllumajandusülikool, Tartu.
6. Uri, Veiko 2004. Halli lepa paremad ajad on ees. – Eesti Mets 1: 28–33.
7. Uri, Veiko et al. 2009. The dynamics of biomass production in relation to foliar and root traits in a grey alder (Alnus incana (L.) Moench) plantation on abandoned agricultural land. – Forestry 82: 61–74.
8. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvuskultuuris. Valgus, Tallinn.


Jürgen Aosaar (1983) ja Mats Varik (1984) on Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna doktorandid.
Veiko Uri (1969) on Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna dotsent.



Jürgen Aosaar, Mats Varik, Veiko Uri
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012