Oleme harjunud kuulma uudiseid mammutikorjuste ja -luude leidmise kohta kaugel Siberis või tema sugulasliikide väljakaevamistest Ameerika mandril. Meil Maarjamaal ei ole midagi sellist vastu panna, kuid samas ei saa siinseid üksikuid mammuti luu- ega hambaleidusid päris tühiasjaks pidada.

Küllap mõni lugeja üllatub, kuuldes Eestist leitud mammutijäänustest: seni on neid teada umbes kolmkümmend, enamjaolt purihambad ja võhatükid, ülejäänud skeletiosi on väga vähe.
Kahjuks on paljudest neist järel vaid ülestähendused ning leid ise on kadunud. Võimalik, et kaotsi läinud luutükid on siiski muuseumide kastides, kappides või riiulitel olemas, kuid puuduvad põhjalikumad andmed. Paraku ei saa täpsutava teabeta kindlaks teha, kas leid on pärit Eestist või hoopis Siberist.
Ligi poolte Eestist pärit mammutiluude ja -hammaste kohta on leidmise üksikasjad siiski kirja pandud. Nõnda võib neid usaldusväärselt uurimistöös kasutada ja võtta arvesse kindlate tõenditena (vt. leiukohti # 1).
Kuidas ja millistes oludes mammutite ja teiste tolle aja suurimetajate luujäänused Eesti alale ja üldse Läänemere piirkonda maha jäid, saab seletada jääajal aset leidnud sündmuste abil.

Tihtilugu satutakse ürglooma jäänustele kaevetööde käigus. Enamik faunaajaloolasi on mingil ajal tundnud huvi mammutite vastu või tahtnud neid uurida. Iseäranis palju on mammutiteemaga tegelenud Vene kolleegid, sellega on nad silma paistnud ka rahvusvahelistel erialakonverentsidel. Nende eelis on asjaolu, et Põhja-Euraasia on mammutite leiukohtade poolest väga rikas (vt. ka # 2).
Ent ka Poola, Tšehhi, Saksamaa jm. paleoliitilistest asulakohtadest ning koobastest on välja kaevatud hulgaliselt mammutiluid (inimeste toidujäänuseid). Terveid isendeid neist piirkondadest siiski leitud ei ole. Lõuna-Poolast on küll päevavalgele tulnud üks maailmas ainulaadne karvane ninasarvik: säilinud oli korjus koos naha ja lihaskoega.
Läänemere ümbruses on mammutite ja teiste tolle aja suurimetajate jäänuseid enamasti välja tulnud liiva või kruusa kaevamisel ehk mandriliustikust välja sulanud setetest, samuti muude kaevetööde käigus.
Nõnda ka Eestis, näiteks Võrumaal Sulbis leiti kaevu kaevates karvase ninasarviku selgroolüli. Ühe mammutivõha tüki leidis 1935. aastal arheoloog Richard Indreko keskmise kiviaja asulakoha kaevamiste käigus Kunda Lammasmäelt. Võib oletada, et selle fossiili korjas omal ajal üles kiviaja inimene kas mererannalt või muistse Kunda järve äärest. Võha omapärane välimus ja materjal oli piisav põhjus, et see oma asulasse kaasa võtta.
Sama moodi korjati näiteks metsast ja viidi asulasse põtrade heitsarvi või tugevaid kivimeid, et neist tööriistu valmistada. Ühele Võrumaa Tahkumäe leiule sattus samuti arheoloog 1935. aastal ekspeditsiooni käigus, kuigi varem oli sealt juba leitud kahe liigi – mammuti ja ürgpiisoni jäänuseid.
Mõned leiud on üles korjatud lihtsalt maapinnalt, tihti veekogu kaldalt: vesi oli need sinna uhtnud. Üks selline on näiteks Võrtsjärvest leitud ürgpiisoni sarvjätke. Mitu leidu on ilmsiks tulnud aga järskudest jõekallastest erosiooni käigus. Arvatavasti on mõni neist leiukohta sattunud teisest asukohast: liikuv jää on need ümber setitanud.
Küllap on kaevetööde käigus nii mõnigi luutükk ka silmamata jäänud (nagu juhtus Tahkumäel), seepärast võib loota, et ühel heal päeval üllatab meid taas mõni mammuti luutükk või hammas.

Leidude hulgas on kõige enam hambaid. Enamik Läänemere ümbrusest leitud suurimetajate jäänustest on üksikleiud, tihti ainult fragmendid. Ühe isendi mitut skeletielementi või mitut isendit koos leida on harv juhus. Tähelepanu väärib asjaolu, et suur osa leide on kompaktsed ja vastupidavad hamba- või skeletitükid. Ent midagi üllatavat siinjuures ei ole: pealetungiv liustik oli tohutu purustava survega ja loomsete jäänuste säilimise olud seepärast kehvad.
Hambad ja nende fragmendid hõlmavad umbes 73% kogu Läänemere ümbruse mammutileidudest. Kõige paremini näivad olevat vastu pidanud purihambad, ilmselt nende lamelja ehituse tõttu: emailiga kaetud dentiiniplaadikesed vahelduvad hambatsemendiga. Mitmes kohas võib purihambaid leida rohkem kui võhkasid, sest võhad koosnevad üksnes dentiinist.
Dentiin sisaldab tavaliselt rohkelt kollageeni, mida kasutatakse näiteks radioaktiivse süsiniku (14C) poolestusajal põhineval vanusemäärangul. Happelistes ja hapnikurikastes setetes kipub kaltsium luude ja hammaste mineraalainesest välja lahustuma. Samas, kui koos on väga palju luid, võib eraldunud kaltsium liita liiva kõvaks massiks ümber luude ja seega peatada kaltsiumi eraldumise, näiteks on sellised Taali ja eriti Tahkumäe leid.
Pinnases peidus olles säilib luujäänustel algupärane anatoomiline välimus, kuid pärast väljakaevamist ja kuivamist hakkavad säilmed lagunema. Paljud leiud ongi selletõttu hävinud. Sestap töödeldakse muuseumides vanu luid tihti orgaanilise säilitusainega, mis teeb need aga radiosüsinikumeetodil dateerimiseks kõlbmatuks: säilitusaine sisaldab mammutiluust kas vanemat või nooremat süsinikku. Seda asjaolu arvestades on parim säilitusviis aeglane kuivatamine, eriti nn. külmkuivatus: vesi aurustub tahkest olekust (võrdväärne külmunud pesu kuivamisega talvel). See on samaväärne igikeltsas säilimisega.

Jäänused on pärit kolmest ajavahemikust. Üldjoontes saab Läänemere ümbruse jääaja suurimetajate jäänused jagada vanuse poolest kolmeks: viimase, Valdai jääaja alguse ehk umbes 120 000 – 100 000 aasta tagusest ajast pärit loomajäänused, jääaja vaheaegadest (interstadiaalidest) ning jääaja lõpust ehk Skandinaavia liustiku taandumisest kuni jääaja lõpuni (18 000 – 10 000 14C aastat tagasi) pärit leiud.
Valdai jääaja algusesse võib kindlalt arvata vaid väga vähesed mammutileiud. Ilmselt on need pärit jääajaeelsetest mattunud orgudest, näiteks Kagu-Eestis ja Põhja-Lätis sügavale Devoni liivakivisse lõikunud orgudest. Sulbist nelja meetri sügavuselt punasest liivast leitud karvase ninasarviku selgroolüli paiknes kahe vahelduva, liiva ja savi lademe all: luuleid võib olla pärit just sellest ajajärgust.
Ent Valdai jääaeg ei olnud ühtlaselt külm: sellesse jäi ka mõnevõrra soojemaid perioode ehk jäävaheaegasid ehk interstadiaale. Tol ajal said külmalembesed loomaliigid laiendada oma levilat põhja poole. Leidude järgi tegi seda ka mammut, seevastu karvase ninasarviku ja ürgpiisoni leide on teada ainult Läänemere lõuna- ja kaguosast.
Valdai jäätumise maksimumajal, 18 000 – 20 000 aastat tagasi, laius liustik kogu Skandinaavia kohal: see kattis Baltimaid, osa Venemaast, Poolast, Saksamaast, Suurbritanniast jm. Selle liustiku pealetung ja hilisem taandumine hävitas arvatavasti suure osa jäävaheaja faunajäänuseid. Tõsiselt võetavaid tõendeid selle kohta, et jäälaam nende loomade luid endaga kaasas kandis, ei ole: enamjaolt liustik purustas need.
Mammuti luud ja hambad said säilida ainult eriti ekstreemsetes sobivates oludes: kohtades, kus leidus alles jäänud jäävaheaja setteid (orgudes jm. maastikuvormide setetes). Näiteks Tahkumäe mammuti ja ürgpiisoni jäänused tulid välja orgu mattunud setetest. Enamik tolleaegseid leide nii Skandinaaviast kui ka siitpoolt Läänemerd ongi välja tulnud jääaja vaheaja jõgede orgudest. Neis kohtades ei pääsenud jää toona oma hävitustööga mõjule ning peale hammaste said säilida ka luud.
Et Eesti ja Läti kõrgemate alade orgudest leitud mammutijäänused kuuluvad jäävaheaegadesse, kinnitavad ka mitme mammutihamba radiosüsiniku dateeringud: nende vanus jääb ajavahemikku ligikaudu 35 000 – 25 000 aastat. Üle 45 000 – 50 000 aasta taguseid jäävaheaegasid ei ole kõnealuse meetodiga võimalik määrata.

Viimased elavad mammutid. Paljude geoloogiliste uuringute järgi hakkas jääaja liustik aegamööda taanduma ja kliima paranema umbes 18 000 aastat tagasi. Kuni selle ajani olid suurimetajad elanud jahedas kliimas ning avatud maastikul. Kiire muutus harjumuspärases keskkonnas tekitas mammuti ja ka teiste toonaste loomade jaoks stressi. Täpsemalt öeldes muutis suvise-talvise rände põhjapoolsete arktiliste tundrate ning lõunapoolsete nn. löss-steppide vahel võimatuks metsavöötme kujunemine. Euraasia keskosas tähendas see mammutile ebasoodsat keskkonda, mille tõttu ta sealt kadus.
Põhjapoolne mammutipopulatsioon võis kaasa liikuda põhja suunas taanduva jääservaga. Dateeringud on näidanud, et mammutid rändasid näiteks Lõuna-Rootsi aladele vahetult jää taandumise järel. Samas ei ole tõendeid, et nad oleksid sealt põhja poole levinud; tõenäoliselt see isoleeritud populatsioon hääbus koos jääliustikuga.
Hilisjääaja loomajäänuste säilimine erineb jäävaheajast pärit leidudest selle poolest, et peale hammaste on alles rohkem skeletiosi (jää lõhkuv toime puudus). Näiteks leiti 19. sajandi lõpus Puurmani mõisa maadelt Saare ja Utsali vahelt heinamaa kuivenduskraavi kaevates imelikult suured luutükid ja kaks suurt hammast. Ilmnes, et tegu on mammuti jäänustega.
Sellest leiust on säilinud vaid kaks purihammast, mida hoitakse Tallinnas loodusmuuseumis (# 3). Vähem atraktiivsed luutükid on kadunud aegade hõlma. Kõnealune leiukompleks viitab ilmselgelt ajale, kui jääaja liustik oli meie aladelt kadunud ning selle purustav toime ei mõjutanud luude säilimist.
Nüüdseks on radiosüsinikudateeringu abil kindlaks tehtud, et Puurmani lähedalt leitud purihambad kuuluvad Noorema Drüüase aega, mil jääaja lõpu üldise soojenemise taustal kliima lühikeseks ajaks jahenes. Puurmani leidudega sarnased, küll pisut vanema vanusemääranguga mammutileiud on välja tulnud ka Põhja-Lätis. Mõnevõrra nooremaks on dateeritud Venemaa loodeosast Tšerepovetsist Rõbinski veehoidla juurest leitud mammutiluud (vt. # 2).
Nende kolme leiukompleksi põhjal võib arvata, et tegu oli viimase elus olnud mammutipopulatsiooniga Euroopas, sest nooremaid leidusid ei ole seni teada. Arvestades aga Euroopa ülejäänud mammutijäänuste vanusemääranguid, ei saa kindlalt väita, et populatsioon oleks siin oma viimastel aastatuhandetel olnud järjepidev. Pigem peletas üldine soojenemine mammuti meie aladelt juba varem minema.
Ent Noorema Drüüase jahedamal perioodil oli osa mammuteid sunnitud Euraasia karmimatelt põhjaaladelt liikuma lääne-edela poole kuni Eesti ja Läti aladeni välja. Sestap võib öelda, et see Euroopa osa oli üks mammutite viimaseid pelgupaiku.
Mammutid kadusid Euraasia mandriosast enam-vähem samal ajal, kui lõppes jääaeg. Ent kaugel Wrangeli saarel pidasid need loomad kääbustunud vormina vastu veel aastatuhandeid. Seega ajal, kui kaugel Siberi saarel liikusid ringi veel viimased mammutid, käisid Eesti alal (umbes 4500 a. tagasi) juba algelise põllunduse katsetused, rääkimata kõrgtsivilisatsioonist Vahemere ääres.


1. Lepiksaar, Johannes 1992. Remarks on the Weichselian megafauna (Mammuthus, Coelodonta and Bison) on the „intraglacial” area around the Baltic basin. – Annales Zoologici Fennici 28: 229–240.
2. Lõugas, Lembi; Ukkonen, Pirkko; Jungner, Högne 2002. Dating the extinction of European mammoths: new evidence from Estonia. – Quaternary Science Reviews 21, 12–13: 1347–1354.
3. Stuart, Anthony et al. 2004. Pleistocene to Holocene extinction dynamics in giant deer and woolly mammoth. – Nature 431: 684–689.
4. Ukkonen, Pirkko et al. 2011. Woolly mammoth (Mammuthus primigenius Blum.) and its environment in northern Europe during the last glaciations. – Quaternary Science Reviews 30: 693–712.

Lembi Lõungas (1967) on paleozooloog, töötab Tallinna ülikooli ajalooinstituudis vanemteadurina.