Eesti Looduse fotov�istlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Mammutid EL 2012/8
Mammutileiud tänapäeval

Mammutite hambaid ja luid on Euraasiast ja Põhja-Ameerikast leitud üsna sageli, kuid tervelt säilinud mammuteid haruharva.
Enamasti sulavad terved mammutid igikeltsast välja jõgede kallastel või siis mereranniku ääres asuvatest astangutest. Uusimad uuringud näitavad, et Wrangeli saarel elasid need loomad veel 3700 aastat tagasi. Pärast Michael Adamsi mammutit (1799) leiti järgmine igikeltsas tervenisti säilinud mammut alles 1900. aastal Kolõma lisajõe Berjozovka äärest. Teave selle kohta jõudis Peterburi tänu Alexander von Middendorffi ettepanekule jagada Peterburi TA kaudu preemiat neile, kes mammutileidudest märku annavad.

1901. aastal kaevati see istuvas asendis isend keltsast välja ja viidi Peterburi. Selgus, et tal oli vaagnaluumurd, mis viitas mammuti kukkumisele läbi soo pinnale tekkinud jää, oma hilisemasse leiukohta. Berjozovka mammutist valmistati Peterburis topis ja see unikaalne eksponaat pandi zooloogiamuuseumis vaatamiseks välja 1903. aastal.
Järgmine oluline leid tuli päevavalgele juba 1906. aastal Suur-Ljahhovi saarel. Info mammuti kohta jõudis Eduard von Tolli kunagise reisikaaslase, valgevene päritolu geoloogi Konstantin Vollosovitši kõrvu. Vollosovitš pöördus akadeemik Friedrich Schmidti poole, et saada abi loomakorjuse väljakaevamisel. Ent Schmidt keeldus, sest pärast Berjozovka mammuti leidmist polnud Peterburi teaduste akadeemial nende vastu kuigi suurt huvi. Sestap kaevati isend 1909.–1910. aastal välja eraraha toel, ja mammuti uus omanik kinkis selle 1912. aastal Pariisi loodusloomuuseumile. Seal asub eksponaat tänini, olles ainus omasugune (terve mammut) väljaspool Venemaad.
Uus sõnum mammuti leiu kohta tuli alles 1977. aastal, mil Magadani oblastis Kirigiljahhi jõe orus kaevetööde käigus satuti säilinud mammutipoja korjusele. Tema vanuseks hinnati seitse-kaheksa elukuud ning loom kaalus 70 kg. Mammuti nimeks pandi Dima: teda uuriti pikalt ja põhjalikult, seejärel sai Dimast Peterburi (endise nimega Leningradi) zooloogiamuuseumi eksponaat. Dimat on viidud näitustele üle maailma ja alati on ta olnud väga menukas vaatamisväärsus.
1988. aastal avastati Jamali poolsaarelt teine mammutipoeg, kuigi märksa kehvemas seisus kui Dima. Selle leiu tõi Leningradi Aleksei Tihhonov, kellest on nüüdseks saanud maailma juhtivaid eksperte mammutite alal. Peterburis Venemaa TA zooloogiamuuseumi asedirektorina töötav Tihhonov on olnud seotud kõikide olulisemate mammutileidudega, mis on tulnud ilmsiks viimase kümne aasta jooksul Jakuutias (kokku neli leidu) ja Jamali poolsaarel. Sellelt poolsaarelt on leitud mammutitüdruk Ljuba (# 1, 2): seni kõige paremini säilinud mammut üldse.
Viimane teadaolev mammutileid pärineb 2009. aastast Sahha (Jakuutia) põhjarannikult. Jukaks ristitud mammutikorjuse leidsid Sahha põhjaosas elavad evengid ja eveenid. Pärast põhja-meretee hääbumist on piirkonna elanikele riigi abikäsi aina harvemini jõudnud, mistõttu on nad sunnitud otsima võimalusi, kuidas endale mingisugustki elatist teenida. Nõnda on hakatud esivanemate kombel taas mammutivõhkasid otsima ja müüma.
Esialgu riigi keskvõim taunis sellist tegevust, et aga mammutivõhad on üks vähestest sissetulekuvõimalustest, muudeti nendega kauplemine evenkide ja eveenide jaoks seaduslikuks (# 3).
Ilmselgelt ei meeldinud selline tegevus ka Greenpeace’i aktivistidele, kuid mammutivõhkade müük on teatud määral aidanud vähendada elevantide ebaseaduslikku küttimist Aafrikas, ühtlasi on see alandanud elevandivõhkade hindu.
Kõige rikkalikumalt leidub mammutivõhkasid Sahha põhjarannikul, Suur- ja Väike- Ljahhovi saarel ning Uus-Siberi saartel, eriti Kotelnõil. Suurimad leiud võivad kaaluda kuni 100 kg. Kogujad liiguvad kogumispaikadesse juba varakevadel: tullakse suuskadel üle merejää. Agaramad ja tõsisemad korjajad ootavad tagasitulekuga kuni uue jää tekkeni või siis naasevad mandrile neile järele tulnud kaatrite, harvem helikopteritega. Aleksei Tihhonovi sõnul on ta ise Ljahhovi saartel veel mõned suved tagasi helikopterilt kokku lugenud üle paarisaja võhakoguja.
Igal aastal ostetakse ametlikult kokku 40–45 tonni mammutivõhkasid, sellest salakauba osa ulatub umbes 15%-ni. Seega tuleb aastas turule ligikaudu poolsada tonni mammutivõhku. Kokkuostuhind oleneb võha kvaliteedist: see on mõrade ja kahjustustega võhkadel 30, täiesti valgete puhul kuni 200 dollarit kilogrammi eest.
Jakutskis kontrollib võhkasid riigi määratud ekspert – Aleksei Tihhonov. Teadusele huvi pakkuvad võhad ostab ta zooloogiamuuseumile, ülejäänud aga lähevad ametliku kaubana Hiinasse. Mammutivõhkade turustamise keskuseks on seal Hongkong, kus kokkuostuhind on suurenenud lausa poolteisekordseks. Hiinlastest salakaubavedajad on püüdnud seda tulusat äri Jakutskis oma kontrolli saada, kuid need katsed on seni ebaõnnestunud.

Allikad: Vestlus Aleksei Tihhonoviga ja tema raamat „Mammut!” („Мамонт!”). Peterburi, 2005.



Erki Tammiksaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012