Eesti Looduse fotov�istlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2012/8
Tuleviku allveelaevad

Mammut ja Eesti loodus on nagu sukk ja saabas. Selgub, et kõik kõvemad mammutiuurijad on olnud (peaaegu) eestlased. Pole siis imestada, miks see londiline valis oma viimaseks pelgupaigaks Euroopas just meie tuulepealse maanurgakese. Enne kui mutina maa alla elama siirdus.
Vanasti ajasid teadlased labidaga taga mammuteid, kivikirveid, terasemad isegi dinosaurusi. Mida kaevandavad tuleviku teadlased? Ega ometi tuhni tänapäeva prügimägede jäänustes?
Kaugel sellest, on märksa väärtuslikumaid fossiile. Tuleviku teadlased kaevandavad infos. Vaja on, ütleme, 3012. aastal mõnel ajaloolasel koostada ülevaade india elevandi hääbumisest ja väljasuremisest. Kas ta võtab labida selga ja tudengid sappa ning siirdub Indiasse konte otsima nagu Indiana Jones? Sootuks mitte, ta sirvib hoopis läbi viimase paari tuhande aasta jooksul india elevandi kohta ilmunud kirjanduse, sealhulgas musttuhat veebi üles riputatud levikukaarti ja faunaraportit.
Mõistagi ei tee ta seda ise, omal käel, ega kupata ka mõne Google’i-laadse otsingumootoriga ringi rallima oma tudengeid. Inimese õlad on säärase töö jaoks siis juba kaugelt liiga õblukesed. Umbes sama absurdne oleks saata turuvarblased kangide ja kirkadega maa tuuma välja kaevama.

Üks maakera välimisi kihte – infosete, infosfäär – on selleks ajaks juba liiga paks ja tihke. Moore’i seaduse järgi kahekordistub arvuti(mälu) võimsus iga paari aasta tagant. Üle poole sajandi on see ennustus visalt vett pidanud, ent viimastel aastatel näidanud raugemise märke. Mis aga raugemise märke sugugi ei näita, on meie kihk luua ja salvestada uut teavet. Kumb jääb peale, kas masinaarendus või inimese ahnus/ihnus säilikute järele (mida muud üks pilt, film, helisalvestis või kirjatükk, kasvõi seesama siin, endas väljendab)? Miks mitte lisada näiteks Google Street View’le ajamõõde? Miks mitte pidada blogisid katkematu holograafilise filmi või/ja ajuaktiivsuste graafiku kujul? Ja kui Maal peakski serveriruum otsa saama, miks mitte kolida see näiteks Kuule?
Infosfääri hüpertrofeerumine toob silme ette justkui mõne kaubalaeva lastimise. Trümm saab varsti konteinereid täis, siis tekk; kapten hakkab hädaldama ja paberitega sadamakontorite vahet jooksma, aga kraana rügab südilt edasi. Varsti on parras veega triiki ja siis see juhtubki: suure mulinaga vajub alus pilkasesse merepõhja. Ja kattub peagi muda ning üha uute ülekoormatud laevavrakkidega.
Sinna hapnikuvaesesse segadikku pole inimeseloomal enam asja. Et sealt midagi kätte leida, tuleb tööle saata robotallveelaevad. Rutiinselt kühveldavad need tonnide viisi muda, puurivad prooviaugukesi ja avavad tuhandeid konteinereid, et tuhnida kokku jäänuseid ettenähtud kaubaartiklist. Aeg-ajalt toimub mõnes süvikus maalihe ja paljastub uus, senitundmatu kiht infot. Siis on paleontoloogid mõnda aega hoos ja ajakirjad elevil. Hommikustest teadusuudistest kuuleme näiteks, et avastati peaaegu värskel kujul paarsada aastakäiku algusaastate Eesti Loodust, mida seni oli peetud lootusetult kadunuks …
Inimesed kaldal aga naudivad elu. Sellal kui masinad meie kolikambrit haldavad, saame rõõmuga pühenduda oma põhikutsumusele – loomingulisele eneseteostusele ja looduse uurimisele. Lastida usinalt üha uusi laevu.



Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012