Eesti Looduse fotovõistlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Taimekasutus EL 2012/8
Ergutus koolapuu seemnetest

Ehkki meil Eestis koolapuid ei kasva, saame nende andide ergutavat mõju tunda mitmesuguste toidu- ja loodustoodete kaudu.

Pähkel kõlab veenvamalt. Koolapuid on teada umbes 140 liiki ja need kuuluvad haisupuuliste sugukonda. Kaubanduslikus mõttes on tähtsad vaid kaks liiki: teravalehine koola (Cola acuminata) ja läikiv koola (Cola nitida). Mõlemad pärinevad Lääne-Aafrika aladelt.
Ehkki pärimuse järgi on inimesed koolapuude seemneid närinud tuhandeid aastaid, pakutakse puude teadliku kasvatamise ja levitamise vanuseks ligikaudu 700–800 aastat. Inimese vahendusel on kaks tuntumat koolapuud jõudnud ka teistesse piirkondadesse, nagu Kariibi mere saartele, Ladina-Ameerikasse, eeskätt Brasiiliasse, ja Aasiasse: Indiasse, Indoneesiasse ja Sri Lankale. Ka Euroopas kasvatatakse koolapuid, peamiselt Itaalias ja Balkani poolsaare riikides.
Tootmismahult on maailmas liidripositsioonil üle 100 000-tonnise aastatoodanguga Nigeeria. See pole imekspandav, sest just Nigeerias algas sajandeid tagasi teravalehise koola teadlik kasvatamine ning seal tarbitakse koolapuu seemneid väga suurtes kogustes. Tõsi, sealsete linnastunud noorte hulgas on seemnete närimise komme hakanud taanduma.
Koolapuud on igihaljad; nende nahkjad läikivad lehed kasvavad ühtaegu nii pikkusesse kui ka laiusesse (küll mõnevõrra vähem). Puud ise sirguvad 15–20 meetri kõrguseks. Õitsema ja vilja hakkavad puud kandma juba mõneaastaselt, kuid täiskanne algab umbes 15.–20. aasta vanustel puudel ning kestab vähemalt pool sajandit või veidi kauemgi.
Kollakat või valkjat tooni õied paiknevad kobarates. Koolapuid iseloomustab tüviõielisus. Kui õied on kobarates, peavad nii paiknema ka viljad. Tõepoolest: kunagise õiekobara asemel moodustub hiljem kolm kuni viis vilja kandvat kobarat. Koolapuude viljad on erilised pikliku kujuga kuprad, mis sisaldavad olenevalt pikkusest nelja kuni kümmet seemet. Seemned on viljas tihedalt kaheses rivis kokku pakitud ja nende pikkus ulatub nelja-viie sentimeetrini.
Täiskasvanud puult saadav seemnete kogusaak võib küündida kuni poolesaja kiloni. Valminud viljad koristatakse puudelt senini valdavalt käsitsi. Pärast koristust eemaldatakse alul vilja- ja hiljem seemnekestad. Et seda hõlbustada, lastakse hunnikusse kogutud viljadel teatud aeg käärida, niisutades neid aeg-ajalt või leotades vilju lühikest aega isegi vees.
Värsked seemned on toonilt kas punased, roosad või valged. Edasisel töötlemisel muutuvad need pruuniks ja vee aurumise järel küllaltki kõvaks. Kuivanud kõva struktuuriga seemneid kutsutaksegi pähkliteks. Sageli ei kaubastata mitte seemneid tervikuna, vaid kõigest idulehtede osa.

Aafrikas mitmetähenduslikud. Sajandeid tagasi näriti koolaseemneid pikkadel rännakutel eelkõige unisuse ja näljatunde peletamiseks. Koolaseemneid pruukisid ühtviisi menukalt nii kaupmehed kõrbekaravanides kui ka sõdurid lahingurännakutel. Eriti hindasid neid Aafrika moslemid, kes usulistel põhjustel ei saanud alkoholi tarbida. Üksiti tehti seemnetest pulbrit, mida lahustati vees. Sellist ergutava toimega jooki kutsuti Sudaani kohviks.
Kuivatatud seemned on aastasadade vältel olnud tähtis kaubaartikkel ning kohalik loodusravim mitmesuguste hädade vastu, alates siseparasiitide tõrjest ja lõpetades potentsiprobleemidega. Mõnevõrra hiljem kujunes koolaseemnete närimisest lääneaafriklastel lausa rituaalne toiming, mida sooritati kas üksi või rühmiti. Levis komme pakkuda neid seemneid külalistele sõpruse märgiks.
Mitte väga kauges minevikus sai koolaseemnetest Lääne-Aafrika aladel suisa kultusobjekt. Seemneid kasutati ohutisena, neid pruugiti mitmesugustes religioossetes ja maagilistes riitustes, ennekõike armu- ja tõrjemaagias. Huvitaval kombel peeti heledate seemnete söömist armastust soodustavaks, punastel arvati olevat aga vastupidine toime. Ühtlasi uskusid aafriklased, et seemnete korrapärane pruukimine kaitseb nõiduse eest.
Koolaseemnete rituaalne eripära avaldub selleski, et uskumuse järgi sobivad nad armuelu edendajateks nii meestele kui ka naistele. Kohalike elanike jaoks on koolaseemnete närimine olnud tähtis ka sünnipäevadel, pulmades ja matustel. Mingil ajajärgul muutusid koolaseemned kinkeobjektiks, sest nad olid hinnalised, harva on neid kasutatud ka omalaadse maksevahendina, näiteks pruudiluna korral.
Sajandeid tagasi edendasid koolapuude levikut nii asumaade kolonisaatorid, orjapidajad kui ka Aafrikast välja veetud orjad ise, kelle vahendusel jõudis koolapuu Kariibi mere saartele ja Ladina-Ameerikasse.

Kirev biokeemiline koostis. Koolaseemnete väärtus peitub eeskätt bioaktiivse toimega ühendites, millest tähtsamad on puriinalkaloidid. Loo nimitegelastes leidub kõige rohkem kofeiini (1,5–3,5%) ja tunduvalt vähem teobromiini (ligikaudu 0,1%) ning veelgi väiksemates kogustes teofülliini.
Kõik nimetatud alkaloidid ergutavad närvisüsteemi. Neile on omane mõrkjas maik, mille kujunemises osalevad ka mitut laadi parkained, mille kogus jääb seemnetes 2–5% piiridesse; põhilised parkained koostises on tanniinid. Loomulikult leidub koolaseemnetes ka energiat andvaid põhitoitaineid, mis võib koguse poolest seada pingeritta: esmalt seeduvad süsivesikud, nendest märksa vähem on õlide fraktsiooni kuuluvaid ühendeid ja neist omakorda pisut vähem on valke.
Et koolaseemneid pruugitakse väikestes kogustes ja nende füsioloogiline toime on mõjus, siis ei tule nad tarbija jaoks arvesse ei põhitoitainete ega ka olulise toiduenergia allikana. Seevastu aitavad seemnetes leiduvad alkaloidid tõhusamalt kasutada organismi energiavarusid.
Mineraalainetest sisaldub koolapuu andides rohkelt kaaliumiühendeid, nendest peaaegu kümme korda vähem on magneesiumi- ja fosforiühendeid. Mikroelementidest jagub rauda ja tsinki. Ent vähese tarbimise tõttu pole koolaseemned inimese jaoks ühegi eelnimetatud elemendi arvestatavad allikad. Koolaseemnete biokeemilisest koostisest rääkides ei saa mainimata jätta flobafeeni, pigmenti, mis värvib seemnenärijate suu limaskestad ja hambad punaseks ja mida kirjanduses tuntakse sageli lihtnimetusega „koola punane”.

Kus ja kuidas tarvitatakse? Koolaseemnetel on kaks peamist kasutusala: eri jookide-toitude lisand ja raviotstarve. Enim tuntust on koolapuude seemnete jahvatis hankinud mitmesuguste koolajookide koostisosana.
Nüüdisajal saab siin eristada kahte võimalust. Jookidele lisatakse kas seemnete ehedat ekstrakti või matkitakse selle koostist võimalikult täpselt. Koolajookide kofeiinisisaldus milligrammides joogimahuühiku kohta jääb tunduvalt alla kohvile ja teele. Samas ei saa kofeiini koolajookides jätta arvestamata, sest neid jooke juuakse korraga suuremates kogustes kui kohvi ja teed ning joogi gaseeritus soodustab kofeiini kiiremat imendumist organismi.
Koolapähklite vedelekstrakti leidubki mitmesugustes koolajookides, koolat sisaldavates energiajookides ja eksootilise koostisega alkohoolsetes jookides, näiteks liköörides ja lisanditega veinides. Viimastest on levinud herese ehk šerri põhjal valmistatud segu, millesse peale koolaekstrakti lisatakse ka suhkrusiirupit.
Toidupoolisest rikastatakse koolaseemnete jahvatisega energiatablette, valikšokolaade, pudingeid, kompvekke, küpsetisi ja isegi mõnda sorti jäätist. Tervikseemnete mõju peetakse tõhusamaks kui nende koostises olevate mõjuainete kunstlikku kokkusobitamist. Toidutööstuses tarvitatakse koolaseemneid ka nende tõhusa punase värvi pärast.
Teine koolaseemnete kasutusvaldkond on farmakoteraapia, kus vastavat preparaati tuntakse nimetusega colae semen. Olenevalt kehamassist ja individuaalsest tundlikkusest soovitatakse päevaseks tarbimiskoguseks kaks kuni kuus grammi seemneid. Koolapuu seemneid kasutatakse peamiselt kesknärvisüsteemi ja südametegevust ergutava toime pärast.
Seemnete füsioloogilise mõju lisaväärtustest väärivad esiletõstu peamiselt kolm omadust: seemnete vett väljutav toime organismist, lõõgastav mõju bronhiseinte lihastele ning seedenõrede eritumise virgutamine. Neid toimeid saab selgitada koolaseemnete alkaloidide mõjuga.
Alkaloididest tulenevad ka kehtivad tarbimispiirangud. Koolapuu seemned ei sobi kõrgvererõhktõbistele, seedekulgla haavanditega inimestele, hüperaktiivsetele ja labiilse närvisüsteemiga ning unetuse all kannatajatele.
Koolaseemneid kaubastatakse maailmas eri vormides, enim levinud on tabletid, kapslid, pulbrid, vedelekstraktid ja tinktuurid. Tasub teada sedagi, et osal inimestel võivad koolaseemnete preparaatide tarvitusest loobumise järel ilmneda võõrutusnähud. Ehkki Euroopasse jõudsid esimesed koolaseemned juba 14. sajandil ja tervise hüveks on neid teadlikult pruugitud paar sajandit, kaubastatakse koolaseemnete preparaate vähestes Euroopa riikides.

1. Davidson, Alan 2006. The Oxford companion to food. Oxford University Press.
2. Piipo, Sinikka; Salo, Ulla 2007. Meelte ja tunnete taimed. Varrak.
3. Raal, Ain 2010. Farmakognoosia: õpik kõrgkoolidele. Tartu Ülikooli Kirjastus.
4. Prance, Ghillean, consulting editor; Nesbitt, Mark, scientific editor 2005. The cultural history of plants. New York; London: Routledge.
5. van Wyk, Ben-Erik 2005. Food plants of the world. Timber Press.

Urmas Kokassaar (1963) on Tartu ülikooli üldbioloogia õppejõud; biokeemikuna avaldanud rohkesti artikleid toidu ja toitumise teemal.



Urmas Kokassaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet