Eesti Looduse fotovõistlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/8
Mees, kes võttis kasutusele „ESTONIA MATSALU” linnurõngad

Taivo Kastepõld on sündinud 2. septembril 1942 Tartumaal Saadjärve ääres Salu külas Kalevi talus. Läks viieaastaselt esimesse klassi, kuid jäi istuma, sest pärast pooleaastast kooliskäimist ei lubanud arstid kopsupõletiku tõttu edasi õppida. Järgmisel aastal sai Tartu 6. keskkoolis kiituskirja. Seejärel õppis Kukulinna seitsmeklassilises koolis. Keskhariduse sai Tartu 5. keskkoolis Lutsu tänavas. Nõukogude armees olles käis ülikooli ettevalmistuskursustel, kus õpetati keemiat ja füüsikat vene keeles.
Õppis 1965–1970 Tartu ülikoolis bioloogiat ning lõpetas ülikooli 1972. aastal bioloogi-zooloogina. 1970. aastal, võtnud ülikoolis akadeemilise puhkuse, läks tööle Matsalu looduskaitsealale. Tema eestvõttel võeti lindude rände uurimisel kasutusele „Estonia Matsalu” tähistusega rõngad ning Matsalu muutus kogu Eesti lindude rõngastuskeskuseks. 1973–1977 ja 1992–2005 oli Matsalu looduskaitseala ja rahvuspargi direktor. Aastatel 1977–1992 juhtis Matsalu rõngastuskeskust. 2006–2007 oli reorganiseeritud looduskaitsesüsteemis Hiiu-Lääne regiooni direktori asetäitja.
Ta on üle saja ornitoloogilise teadusartikli autor või kaasautor. Tema kesksed uurimisobjektid olid tiirud, hiljem ka tuttvart ja rääkspart. 2011. aastast Eesti ornitoloogiaühingu auliige. Tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2002. aastal. Kaks korda pälvinud Nõukogude Liidu rahvamajanduse saavutuste näituse pronksmedali: esimest korda 1955. aastal Kukulinna kooli aias kasvatatud maisi eest ja teist korda 1987 looduskaitsetöö eest.


Kuidas sa sattusid tööle Matsallu ja said looduskaitseala direktoriks?

Matsallu tulin tööle 1970. aasta 1. aprillist, kui olin ülikoolis võtnud akadeemilise puhkuse. Siis oli tegemata veel riigieksam ja kaitsmata diplomitöö. Kui ma oleks lõpetanud, oleks mulle antud nooremleitnandi auaste ja mind uuesti üheks aastaks sõjaväkke saadetud. Aga olin sõjaväes juba olnud 1962–1965.
Tulin Eesti teise rajooni ja arvasin, et Tartu sõjakomissariaat jätab mind rahule. Aga võta näpust! Tartu riikliku ülikooli sõjalise kateeder oli ette valmistanud paberid, nagu ma oleksin teinud läbi sõjalise väliõppe laagri ja mulle anti nooremleitnandi auaste. Nüüd tuli käia sõjaväehospidalis Tallinnas ja arstide konsiilium päästis mind sõjaväkke saatmisest.
1973. aastal läks endine Matsalu direktor minema, sattus paljude siinsete inimestega pealekaebamiste tõttu vastuollu. Ja siis polnud vist kedagi teist panna (naerab). Käisin looduskaitsevalitsuses Herta Kuulpaki juures vestlusel, olin enne ka Heino Luigega vestelnud: mitte direktorikoha pärast, vaid kuidas looduskaitset Matsalus edasi arendada. Igatahes olin direktorikohaga nõus. Töötasin direktorina 1977. aastani ning hiljem teist korda uuesti. Vahepeal juhtisin rõngastuskeskust. 2007. aasta jaanuaris jäin pensionile.

Kas direktori mured olid 40 aastat tagasi teistsugused kui praegustel?

Põhiline oli tollal rahamure. Kuulusime Läänemaa metsamajandi alluvusse, sisuliselt metskonna staatuses, ainult omaette eelarvega, mis määrati looduskaitse valitsusest.
Praegusajal on rohkem paberitööd ja probleeme, mida tollal ei tuntud: eramaad ja nende omanikega suhtlemine, maade vormistamine riigi omandisse. Salaküttimine oli siis kindlasti suurem probleem, kuigi mõnede liikide puhul käib see siiani. Põhiliselt lastakse rohkem metssigu ja ka metskitsi, samuti põtru.

Mis aega jääb mõte taastada Penijõe mõis kaitseala keskuseks? Valmis sai see ju alles 2000. aastal.

Penijõe mõisa on tahetud taastada Matsalu looduskaitseala loomisest peale. Alguses oligi direktsioon ajutiselt mõisahoone esimese korruse kahes toas, eesruumis tehti süüa ja poissmeestel kõlbas seal ka elada. Taotlesime sovhoosilt ehk siis põllumajanduse ministeeriumilt Penijõe mõisa endale, aga seda ei antud, kuna seal elasid Lihula sovhoosi töölised. Praegune saal ja üldse kõik ruumid olid jagatud korteriteks. 1970. aastal toodi sinna elama veel ka volgasakslasi.
Oma kivimaja hakati Matsalu keskusele ehitama Penijõe mõisa taha parki võrkpalliplatsi asemele 1959. aastal ja 1961 sai maja valmis. Teine järk sai sinna ehitatud sel ajal, kui mina olin direktor.
1990. aastate lõpul tegi Lihula vald, pärast ebaõnnestunud katset rajada mõisa vanadekodu, keskkonnaministeeriumile ettepaneku võtta Penijõe mõisahoone koos kõrvalhoonega üle. Ministeerium oli nõus ja juba 1999. aastal sai mõisahoone uue katuse ja algas projekteerimine. Pärast Matsalu mõisa äpardunud restaureerimist oli keskkonnaministeeriumil üksvahe plaan ehitada looduskaitseala keskus hoopis Haeska mõisa, mis kuulus sel ajal Matsalu bilanssi.

Vahepeal taheti Matsalu keskus tuua hoopis Matsalu mõisa.

1976. aastal kinnitati Matsalu rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka. NSVL Euroopa-osast oli selles nimekirjas peale Matsalu veel Kandalakša looduskaitseala Koola poolsaarel.
Tänu sellele saadi 1980. aastatel Matsalu mõisa taastamiseks ka üleliidulist raha. Kuid see oli tollal vale otsus: selle kompleksi ülalpidamine oleks läinud liiga kalliks ja ka asukoht olnuks ebasoodne.
Penijõe on tunduvalt parem asukoht: asub Matsalu rahvuspargi südames, suurte roostike ja Lihula lähedal. Paljud inimesed elavad Lihulas ja Penijõe on tunduvalt lähemal kui Matsalu mõis. Viimasel hetkel sain asendada Penijõe mõisa planeeritud puukütte maaküttega. Puukütteks oleks vaja vähemalt nelja katlakütjat, et mõis oleks soe ja veetorud külmal talvel ära ei külmuks. Ja kui palju ahiküte reostaks ümbrust!

Kuidas hakati „Moskwa” linnurõngaste asemel kasutama „Estonia Matsalu” rõngaid?

1960. aastate lõpul takistas Eestis lindude populatsiooniökoloogia uurimist Moskva rõngaste nappus: nad ei suutnud neid piisavalt toota. Kui Hruštšovi ajal pidi lennukitööstusettevõte, sõjaväele kuuluv tehas, tootma laiatarbekaupu metallijäätmetest, siis järgmise valitsuse ajal see määrus tühistati.
Eesti rõngaid hakati tegema 1970. aastal. Mul oli Tartus tuttav lukksepp Tartu põllutöömasinate tehases Võit töötamise ajast; temal omakorda oli sõber graveerija Alfred Hoffart, kes valmistas stantsid ja numbripulgad rõngaste nummerdamiseks. Graveerija lendurist sõber töötas Tartu sõjaväelennuväljal ja tõi sealt alumiiniumi.
Tartus stantsis Hoffart suuremate toorikute peale „Estonia Matsalu” ja väiksematele „Matsalu”. Nii me neid Matsalus nummerdasime ja painutasime ümmarguseks kuni 1976. aastani. Pärast Hoffarti surma hakkasid neid Pärnus valmistama Tenno Laur ja Maie Lume. Hiljem ostsime rõngaste jaoks Tartu alumiiniumivabrikust kastrulite tootmise metallijäätmeid.
Kohe võtsime Matsalu rõngastuskeskuses taasleidude vormistamisel kasutusele EURING-i blanketid. Siin trükiti läbi kopeeri kolm eksemplari korraga. Üks eksemplar läks taasleidude arhiivi, teine taasleiu saatjale ja kolmas selle linnu või nahkhiire rõngastajale.
Tänu meie rõngastele sai Henn Vilbaste jätkata operatsioone „Baltika” – metsalindude rõngastamine suure mõrraga Kabli püügipunktis – ja alustada operatsiooni „Parus”: rasvatihaste rõngastamine ja püük talvel toidulaudadelt üle Eesti.
1972. aastal sai alguse Sven Onno juhendatav operatsioon „Larus”: kalakajaka poegade hulgirõngastamine viiekümne kilomeetri raadiuses ümber Puises oleva uurimisala. Tuttvardi ja teiste haneliste poegade märgistamist sai nüüdsest teha plastiliiniga täidetud spetsiaalsete kitsaste rõngastega. Plastiliiniga rõngas ei kuku väikese linnujala ümbert ära, kasvav jalg surub plastiliini rõnga seest välja.
1970. aastal hakkasime välja andma „Loodusevaatlusi”, kus olid muu hulgas trükitud aasta jooksul saabunud taasleiud koos rõngastajate nimedega. Esialgu tahtsime väljaandele panna nimeks „Botaurus” (tõlkes: hüüp), sest tol ajal oli Matsalu vapilind hüüp. Glavlitis [kirjandus- ja kirjastusasjade peavalitsus, kontrollis mistahes info levitamist] aga selgitati, et siis oleks ajakiri kehtivate reeglite järgi keelatud. Vähemalt nii öeldi Valdur Paakspuule, kui ta käis esimese numbri käsikirja kooskõlastamas. Seal pakutigi neutraalset nime „Loodusvaatlusi”, mille professor Kumari hiljem parandas „Loodusevaatlusteks”.
Kuni 1974. aastani trükkisime ka vanadelt eestiaegsetelt kaartidelt määratud rõngastuskoha koordinaadid. Siis tuli pauk Glavlitist: terve tiraaž konfiskeerida ja hävitada. Nimelt oli keegi Tartust nurisenud, miks Matsalu looduskaitsealal lubatakse Eesti koordinaate avaldada, aga neil mitte.
Vastuseks teatasin, et see väljaanne on saadetud juba kõigile välismaa rõngastuskeskustele ja järel on vaid paarsada eksemplari. Glavlit ei keelanud tiraaži ülejääki Eestis levitamast, kuid edaspidi võis avaldada ainult väljaspool NSV Liitu asuvate kohtade koordinaate. Kui esimestel aastatel lõi Glavlit templi „ lubatud trükkida” ja „lubatud ilmuda” korraga käsikirja tiitellehele, siis hiljem pidime kaks korda seal käima.

Millised olid suhted Moskvaga, sealse rõngastuskeskusega?

Moskva rõngastuskeskusega olid head suhted. Põhiliselt puutusin nõupidamistel kokku üleliidulise geograafiainstituudi direktori Juri Andrejevitš Issakoviga. Ta ütles, et kui te teete oma rõngaid, siis tehke ka oma raha ja oma mark. Oma raha meil juba on, vastasin ma talle, ja näitasin kahekroonist eesti metallraha, mis oli juhuslikult mul taskus.
Moskvas ühel ökoloogianõupidamisel tõestasin oma ettekandes tahvlile kriidiga joonistades, et kui me kaotame ühe lüli kirjavahetusest ära (antud juhul Moskva rõngastuskeskuse), siis see kiirendab posti liikumist piiri taha ja kirja koopia saaks Moskva ikkagi meilt. Seni ei saadetud meile edasi välismaalt tulnud teateid taasleiu kohta või järelepärimisi Eestis rõngastatud linnu kohta.
Tööjõudu oli Moskva rõngastuskeskusel väga vähe. Pealegi pidid teadurid käima välitöödel ja kui lisada ka puhkuseaeg, siis olid käed alati tööd täis ja kirjavahetus jäi viimaseks tööks. Teejoomised venisid seal tihti väga pikaks, arutati ka probleeme, mis ei olnud otsese tööga seotud.
Peagi sai Issakovist mu parim sõber, sest meie töö meeldis talle. Ka Matsalu väljaannet „Loodusevaatlusi” sai talle regulaarselt saadetud. Mitu välismaa rõngastuskeskust, näiteks Šveitsi ja Lõuna-Aafrika vabariigi oma, ei olnud ammu saanud vastuseid paljude Moskva signatuuriga rõngastatud lindude taasleidude kohta. Nad pöördusid minu poole, et kas ma saan aidata. Ma muidugi nõustusin ja käisin Moskvas taasleidude rõngastusandmeid originaalaruannetest otsimas. Enamiku vastuseid ma ka leidsin.
Hiljem sai rõngastuskoordinaatoriks professor Ilitšov. Mäletan üht Okaa looduskaitsealal korraldatud nõupidamist, kus ta minu käest küsis: „Kui suudaksime Venemaal toota piisaval hulgal kvaliteetseid linnurõngaid, kas te siis loobuksite oma rõngastest?” Vastasin, et ei loobu.
Lätlased kasutasid oma uurimistöödes rõngaid tekstiga „Riga”. Moskvale põhjendasid nad seda nii, et neil oli enne teist maailmasõda toodetud rõngaid nii palju, et nad on senini kasutanud varusid. Aga eks nad tootsid neid hiljem juurde.
Algul oli „Estonia Matsalu” tekstiga rõngastele vastu ka Eerik Kumari, kes oli sel ajal üleliidulise lindude rände uurimise koordinaator. Küllap ta tahtis, et rändeinfo koonduks kõik ühte keskusesse, mis asus toona Moskvas. Kui aga tuli Tartus rõngastatud kuldnoka esimene taasleid „Estonia Matsalu” rõngaga Hollandist, siis ta leebus. Välismaa rõngastuskeskused ei olnud siis veel kätte saanud teadet uue rõngastuskeskuse ja uue signatuuriga rõngaste valmistamise kohta.

Kuidas sa said läbi Kumariga?

Kumariga olid mul suhted üldiselt väga head. Nägin teda esimest korda 1959. aastal. Tollane viimase kursuse üliõpilane Jaan Naaber ütles, et ornitoloog Sven Onnol oleks vaja abilist. Läksin siis zooloogia- ja botaanikainstituudi ornitoloogide juurde. Nad töötasid seal kõik koos ühes toas: Eerik ja Aino Kumari, Heinrich Veromann, Ahto Jõgi ja Sven Onno. Hiljem sai Eerik Kumari omale eraldi kabineti. Ta polnud terved päevad kohal, käis tavaliselt õhtupoolikuti ja ennelõunal töötas kodus.
Kumari oli tol ajal Eesti loodusuurijate seltsi (LUS) ja ka ornitoloogiasektsiooni esimees. Astusin LUS-i usaldusmeheks, käisin kõigil ornitoloogiasektsiooni koosolekutel ja varahommikustel linnulauluõppustel. Seal õpetasid linde peale Kumari ka teised. Siis oli tavaline, et Raadi kalmistul käis linde kuulamas korraga 40 inimest. Mina olin enamasti rahvahulga lõpus ja näitasin pilte lindudest, keda oli näinud juhendaja. Nimelt oli mul Ameerikast tädi saadetud Petersoni ja teiste autorite Briti ja Euroopa lindude välimääraja, kus olid kvaliteetsed lindude joonised.
Olin Kumariga koos paljudel nõupidamistel ja konverentsidel. Meenub Aluštas toimunud rahvusvaheline IWRB (rahvusvaheline veelindude uurimise büroo) nõupidamine, kus mind pandi ühte tuppa Kumariga. Me vestlesime paljudel teemadel, ka oleviku ja mineviku ornitoloogidest. Alušta konverents jäi mulle meelde veel selle poolest, et lätlane H. Michelsons, kellega mul oli seal ilmunud ühisartikkel, ütles mulle, et KGB on pannud teda minu järelevalvajaks. Ilmselt olin oma rõngastega paljudele peavalu valmistanud.

Kust pärineb su huvi lindude vastu?

Vanaemalt, käisin koos temaga karjas Saadjärve ääres Kalevi talus, kus oli ka mu sünnikodu. Mul on hästi meeles karjamaalt leitud esimene sookiuru pesa ja rästapesad ümbritsevatest metsadest.
Küllap mõjutas tugevasti keskkool: näiteks kehalise kasvatuse õpetaja viis vahel mind tundide asemel motorolleriga tedremängu vaatama. Kunagine klassijuhataja tuletab ikka meelde, kuidas Tartu 5. keskkoolis Lutsu tänaval lendas metsvint klassi aknale ja ma olin öelnud klassile, et olge vait ja kuulake, kuidas metsvint laulab. Klassijuhataja saab sel aastal 91, ta ikka muretseb mu tervise pärast ja helistab tihti. Minu bioloogiaõpetaja oli tuntud õpikute autor Hans Kõiva, kelle käe all töötasin kooli õppe-katseaias ja vabal ajal bioloogiakabinetis.

Kas sul ei tekkinud ülikooli astudes mõtet minna õppima midagi sellist, kus oleks hõlpsam teenida?

Üldse ei tekkinud. Alguses oli küll plaan minna putukateadlase Hans Remmi juurde. Käisin tema ekspeditsioonidel, näiteks Kesk-Aasias ja Jakuutias. Kesk-Aasiast Sarõtšeleki looduskaitseala mägijärve äärest püüdsin maailmale uue habesääse liigi, mis sai nimeks Ceratopogon (Isohelia) taivoii. Aga mind tõmbas rohkem Puhtu, Matsalu ja Vilsandi. Puhtus uurisin diplomitööks Jüri Keskpaiga käe all lindude termoregulatsiooni. Matsalust saigi hiljem mu töökoht.

Mis on Matsalus peaaegu 50 aastaga kõige enam muutunud?

Maastik: enamjagu on võsa või metsa täis kasvanud. Nüüd on küll karjamaid puhastatud ja uuesti kasutama hakatud. Aga vahepeal läks kinnikasvamine küll väga hulluks.

Kuidas suhtusid Matsalu looduskaitseala muutmisesse rahvuspargiks?

Andsin selleks looduskaitseala direktorina nõusoleku. Arutasime seda keskkonnaministeeriumi juhtidega 2004. aastal. Alguses olin väga vastu, aga eks rahvusvaheliselt on rahvuspark tuntum ja olulisem kui looduskaitseala. Matsalu pole tegelikult vaid looduskaitseala, siin on väga oluline ka maastik, ehituspärand, rahvakultuur ning kõige selle tutvustamine.

Millisena tundus Matsalu 1970. aastatel teiste Nõukogude Liidu kaitsealade seas?

Ta oli väga tuntud. Kumari oli teda tutvustanud väga laialdaselt üle liidu. Kui käisin üleliidulistel konverentsidel, siis kaasnes alati väga soe vastuvõtt.

Kuidas hindad kauase lugejana Eesti Loodust?

Olen Eesti Loodust kogu aeg tellinud ja lugenud 1958. aastast peale. Kõik aastakäigud on ka köidetud. Eesti Loodus läks vahepeal väga tehniliseks kätte, kui tuli ökonoomika- ja ökoloogiarubriik, ning hiljem ka liiga lihtsaks, alahinnates lugejat. Kõige paremaks pean aastakäike ajani, mil Linda Poots lõpetas töö peatoimetajana. Võib-olla on see nostalgiast. Muuseas, avaldasime 1981. aasta „Loodusevaatluste” esimeses vihikus ühe Kumari artikli, mille Eesti Loodus oli tagasi lükanud. See oli Hans Schildmacheri käsiraamatu „Einführung in die Ornithologie” tutvustus.



Kumari preemia laureaati, ornitoloog Taivo Kastepõldu küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet