Eesti Looduse fotov�istlus
2012/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Selgrootud EL 2012/8
Jõhvusside salaelu

Pika ja saleda, nn. usja kehaga loomaliike on maakeral palju. Sellise kehakujuga loomadesse suhtub enamik inimesi mõneti ettevaatlikult, eelistades neid vaadelda kaugemalt. On ka põhjust: sageli on need loomad inimesele ohtlikud, elagu nad siis vees või maismaal. „Usside” seas on aga palju huvitava eluviisiga liike, kes on meile täiesti ohutud. Teemegi juttu ühest sellisest ussirühmast, mille isendeid on viimasel ajal Eestis kohatud peale looduslike veekogude ka vihmaveetünnides ja muudes veeanumates.

Jõhvussi nime panid meie esivanemad loomale, keda nad nägid vees ujumas ja kes meenutas nende truu abilise, hobuse saba pikka karva, mida rahvasuus kutsutakse jõhviks. Tegelikult peitub selle nime taga veidi üle 300 liigi usse, kellest Euroopas elab umbes 100 liiki. Kui palju neid Eestis elab, ei oska me veel öelda, sest need liigid on silmaga vaadates üksteisega äravahetamiseni sarnased. Et liike eristada, tuleb kasutada nüüdisaja kõige keerukamaid mikroskoope ja mikroskoopimisvõtteid, aga sellest veidi allpool.

Jõhvussi sooltorus toitu ei seedita. Jõhvusside vastsed arenevad putukates ja teistes lülijalgsetes, täiskasvanud ussid ehk valmikud aga elavad vabalt veekogudes. Valmikud ujuvad loogeldes, liigutavad väga aeglaselt ning eelistavad tegutseda enamasti üksinda veetaimede vahel [7]. Valdav osa liike elutseb magevees, kuid mõned ka meredes ehk siis soolases vees, kus nende vastsed parasiteerivad peamiselt krabides.
Jõhvussi pikkus võib ulatuda poolteise meetrini, Eesti liikidel 70–80 cm-ni. Hoolimata pikast kehast ei ole nad kuigi tüsedad: ühtlaselt saleda keha läbimõõt on kõigest 0,5–2 mm. Keha on kaetud tugeva, enamasti kollakaspruuni kesta ehk kutiikulaga. Silmaga vaadates on kutiikula sile, tegelikult aga ülipeene mustriga, millel on süstemaatiline tähtsus: selle järgi eristatakse liike ja kõrgemaidki taksoneid. Jätkeid kehal ei leidu. Siiski saab vahet teha isase ja emase looma vahel: isase tagatipp on jagunenud kaheks sagaraks.
Ka jõhvussi siseehitus on veidi teistsugune kui enamikul loomadel. Oleme harjunud, et loomal on suu, millele järgneb neel, magu ja sooltoru. Jõhvussidki on oma eellastelt pärinud seedekulgla, aga evolutsiooni käigus on see lakanud toimimast. Kogu eluks vajalik energia kogutakse vastseeas, läbi keha välispinna. Täiskasvanud ussid aga ei toitugi, nende ainus ülesanne on sigida. Jõhvussi peenes kehas puudub ka ringe-, hingamis- ja erituselundkond, kogu ainevahetus toimub läbi kehapinna.

Jõhvussi elukäik on keeruline ja suuresti teadmata. Nagu ikka, saab kõik alguse munast. Mune areneb jõhvussi kehas miljoneid ja ta paigutab need vette. Edasise arengu kohta täit selgust polegi. Nimelt ei ole täiskasvanud jõhvusse leitud mitte ainult veest, vaid ka veekogudest küllaltki kaugelt mullast. Kuidas nad sinna saavad? Kas mõni liik suudab sigida hoopis niiskes mullas? Ühest vastust veel pole.
Igal juhul peab munast koorunud jõhvussi vastne mingil viisil jõudma oma esmase peremehe kehasse. Väheste uurimuste põhjal arvatakse, et jõhvusside mune või vastseid neelavad vees elavad putukavastsed (kiililised, ühepäevikulised, surusääsed), aga ka nii vees kui maismaal elada suutvad teod (meil mõned merivaiklased), mõnedel andmetel isegi vihmaussid.
Teise arvamuse järgi tungib vastne peremehe kehasse ise, läbi tema kehaseina. Tõepoolest, vastse keha eesotsas on märgata teravat jätket. Mis otstarbel ja kuidas ta seda kasutab, pole siiski kindlalt teada.
Igatahes kui vastne on esmase peremehe kehasse pääsenud seab ta end sisse lihastesse, toitub seal mõnda aega ning kapseldub siis tsüsti, kus areng seiskub, aga vastne ei hukku. Väidetavalt jääb tsüst ellu isegi oma peremehe metamorfoosi käigus: siis, kui veeputuka vastsest kujuneb valmik [2]. Tsüst ootab, et esmase peremehe pistaks nahka teisene peremees, kelleks enamasti on suured röövtoidulised putukad.
Suuremas putukas jätkab vastne arenemist. Erandina enamikust vaheperemeeste abil arenevatest parasiitussidest – ent samamoodi kui näiteks Eesti Looduse mainumbris kirjeldatud linnuroni [4] – saavutab jõhvuss juba oma teiseses peremehes täismõõtmed.
Jõhvussi vastseid on leitud veeputukatest, nagu suured ujurid, aga rohkem hoopis maismaal elavatest mardikalistest (peamiselt jooksiklastest), sihktiivalistest (tirtsudest, kilkidest, ritsikatest) ning isegi suurtest kiletiivaliste hulka kuuluvatest lehevaablastest.

Tagasi sünnikoju. Kui olud on soodsad, kestab areng alates munast umbes poolteist aastat, kuid võib venida ka pikemaks [1]. Sellise pika arenemisperioodi jooksul võivad vastset kandvad putukad liikuda veekogust küllaltki kaugele. Täiskasvanud jõhvussil on aga vaja pääseda vette. Nii peab ta oma peremeest kuidagi mõjutama, et see õigel ajal veekogu äärde või isegi vette läheks.
Kuidas täpselt ta selle saavutab, ei teata, aga jõhvussi peremeeste kummalist käitumist on vaadeldud ka Eestis. Vette hüppav ritsikas on loodusesõbrale erakordne nähtus – nii jääb ta toimuvat jälgima või isegi püüab õnnetut putukat veest välja aidata. Suur on aga aitaja üllatus, kui läbi vees ulpiva ritsika kehaseina hakkab end välja pressima peenike ja lõputuna näiv juhtmetaoline olevus – jõhvussi vastne. Muidugi hukkub kostilise lahkudes ka vaheperemees.
Ka veetünnidest leitud jõhvussid on sinna kandnud veeputukad, ilmselt suured ujurid. Huvitaval kombel pole aga surnud ujureid neist anumatest leitud. Võib-olla suudab jõhvussist vabanenud putukas veel mõnda aega liikuda ning tünnist välja ronida.

Jõhvusside koht loomariigis. Kaua aega peeti jõhvusse ümarusside lähedasteks sugulasteks ja arvati samasse hõimkonda. Tõesti, mõned ümarusside hõimkonna liigid, näiteks mediina niituss, on jõhvussiga äravahetamiseni sarnased, kuigi elavad teistmoodi elu [3]. Praeguseks on süstemaatikud jõudnud seisukohale, et jõhvusse tuleks käsitleda omaette hõimkonnana.

Eestis elavad liigid kuuluvad kahte perekonda: Gordionus ja Gordius. Alles mõni aasta tagasi selgus, et kõige tavalisem liik on meil Gordionus violaceus [5]. Varem Eestis tavaliseks peetud jõhvuss Gordius aquaticus ei ole viimasel ajal siinmail enam püüdjate kätte sattunudki.
Nagu eespool juba märgitud, on jõhvusside liike palja silmaga või valgusmikroskoobi all võimatu eristada. Tuleb kasutada skaneerivat elektronmikroskoopi, mille tarbeks kaetakse objekt enne uurimist imeõhukese kulla kihiga. Nii saab pildile manada uuritava pinna pisimadki detailid. Nagu öeldud, iseloomustavad jõhvusside liike hästi kutiikula pinna peenstruktuur ja sellel leiduvad mikroskoopilised jätked.
Mõni aasta tagasi uuris 35 Eestis leitud jõhvussi sakslane Andreas Schmidt-Rhaesa, üks maailma parimaid jõhvusside tundjaid. Selle üpris vähese materjali põhjal kirjeldas ta suisa kolm teadusele uut liiki: Gordius balticus, G. spiridonovi ja G. terminosetosus [5]. Peale nimetatute kirjeldas Schmidt-Rhaesa ka perekonna Gordius isendeid, kelle kutiikula pind on iseäranis peene struktuuriga ning keda pole seetõttu õnnestunud veel liigini määrata. Nii et uutele liikidele on lisagi loota. Jõhvussid on teadlastele tõepoolest alles avastamata maa.

Kas meie jõhvussiliigid vääriks eestikeelseid nimetusi? Seni oleme kõiki neid lihtsalt jõhvussiks nimetanud, teadmata, et ühe jõhvikujulise kuvandi taga peitub vähemalt viis, aga tõenäoliselt rohkemgi liiki kahest perekonnast. Kui mõnele teisele, väliselt kergesti eristatavale liigile on Eesti Looduse veergudel emakeelseid nimetusi pakutud, siis seekord jätaksin selle tegemata. Põhjus on lihtne: palja silmaga ei suuda me keegi neid liike eristada. Jäägu siis ka nende nimetus meie kõnepruugis ühtseks.

Kas jõhvuss on inimesele ohtlik? Rahvapärimuse järgi tungib jõhvussi vastne või uss ise läbi naha inimese kehasse. Samuti on arvatud, et jõhvuss poeb ujuvale inimesele suhu, ninna või kõrva. Need kahtlused ei ole kinnitust leidnud.
Juhuslikult on jõhvusse inimese seedetraktist siiski leitud [6]. Pole kindlalt teada, kuidas nad olid sinna sattunud, küll aga see, et paljudel juhtudel oli inimene enne toitunud putukatest. Arvatavasti oli uss putuka sees. Mõnikord on inimene ussi ka välja oksendanud. Ilmselt ärritas aeglaselt liigutav jõhvussi vastne piisavalt mao seina, et kutsuda esile oksendamisrefleksi. Jõhvuss võib väljuda ka näiteks konna või kala organismist, juhul kui see on neelanud jõhvussiga nakatunud putuka.
Jõhvussi pole vaja karta. Temaga võib vabalt koos vees ujuda ja ta tegemisi jälgida. Ussi võib ka kätte võtta, sel juhul ta veidi väänleb ning hakkab siis end keraks kerima. Ka sellisel käitumisel on eesmärk: vältida kiiret kuivamist. Seega, kui jõhvussi leiate, siis asetage ta pärast vaatlust vette tagasi.
Kui aga tundub, et tegu võib olla teadusele tundmatu liigiga, ning on huvi asjas selgust saada, siis tuleks uss panna hoiule umbes 70% alkoholi või 30% söögiäädika sisse. Juurde kirjutada leiuandmed (koht, aeg, leidja nimi jms.) ning toimetada see aadressil: Tartu ülikool, ÖMI zooloogia osakond, Vanemuise 46, 51015 Tartu, Mati Martini nimele. Või teatada leiust meiliaadressil mati.martin@ut.ee.

1. Bolek, Matthew G.; Coggins, James R. 2002. Seasonal occurrence, morphology, and observations on the life history of Gordius difficilis (Nematomorpha: Gordioidea) from Southeastern Wisconsin, United States – The Journal of Parasitology 88 (2): 287–294.
2. Hanelt, Ben. A single-sexed gordiid species from Kenya. Its implications for the general biology of the phylum and the need for a global gordiid survey. www.nematomorpha.net/pdfs/PobamaiTalkASP.pdf
3. Martin, Mati 2010. Selgrootu oht. – Eesti Loodus 61 (3): 116–121.
4. Martin, Mati 2012. Veel üks kevadekuulutaja. – Eesti Loodus 63 (5): 302–304.
5. Schmidt-Rhaesa, Andreas; Prous, Marko 2010. Records of horsehair worms (Nematomorpha) in Estonia, with description of three new species from the genus Gordius L. – Estonian Journal of Ecology 59 (1): 39–51.
6. Therapists without borders. Define: Gordius aquaticus. www.homeopathswithoutborders.gr/index.php?option=com_content&view=article&catid=68:concepts-hh&id=64703
7. Кирьянов, E. С. 1949. Волосатики (Nematomorpha, или Gordiacea). – Жадин, Владимир Иванович (ред.). Жизнь пресных вод СССР. II. Академия наук СССР, Зоологический институт, Москва-Ленинград.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012