Mustoja maastikukaitseala Põlvamaa kagunurgas peidab peale maastiku- ja looduskaitseväärtuste endas hulgaliselt põnevat pärandkultuuri. Mustoja piirkonda Värska ja Petseri vahel teati nõukogude ajal kui Värska polügooni ja esimese Eesti Vabariigi ajal kui Petseri laskevälja. Hiljuti loodud rattarajal saab matkaja kõigega ise tutvust teha.

Tsaariajal asusid Mustoja mõhnastikul külade ühismaad, mida kasutati karja- ja heinamaadena. Siin kandis olevat asunud ka tsaari ratsaväe harjutusala. Pärast vabadussõja (1918–1920) lõppu hakkas Eesti Kaitsevägi otsima alasid, kuhu rajada suviseid väljaõppekeskusi. Mustoja piirkond Eesti kagupiiri lähedal oli selleks ülimalt sobiv, kuna inimasustus oli äärmiselt mitmekesise maastikuga alal väga hõre. Samas oli piirkond hästi ligipääsetav: veeteed mööda pääses Värskasse ja raudteed pidi Petserisse.
Nii otsustatigi siia rajada mitmekümne ruutkilomeetri suurune Petseri laskeväli, mille põhjapoolsesse külge, Värskasse, hakati 1926. aastal rajama Põhjalaagrit ja lõunapoolsesse külge, Petseri lähedale, Lõunalaagrit. Petseri laskeväljast kujunes suur väljaõppeala, kus peale Lõunalaagris paiknenud 7. jalaväerügemendi ja Põhjalaagris asuvate suurtüki- ja ratsaväeüksuste korraldasid igal suvel õppusi ka teised väeosad kõikjalt Eestist. Raudtee lähedus võimaldas teha laskeharjutusi soomusrongidelt laskeväljale.
Pärast teist maailmasõda kasutasid Mustoja ala polügoonina Nõukogude tankipolk, motoriseeritud jalaväelased ja õhudessantlased. 1950. aastate lõpuks olid kõik eestiaegsed Lõunalaagri hooned lagunenud või maha põlenud. Põhjalaagri linnakust on praeguseni säilinud kümmekond hoonet.
Polügooni lõunaserva ehitas Nõukogude armee mitu uut hoonet, sealhulgas suure tulejuhtimistorni. 1990. aastate alguses tehti piirkonnas ulatuslikke evakueerimis- ja lammutustöid, mille käigus viidi ära kõik tehnilised seadmed, lammutati pooleliolevad ehitised ning võeti kaasa metallist detailid. Viimane venelasest tunnimees oli polügoonil valves 1992. aastal.
Eesti taasiseseisvumise järel on alal valitsenud vaikus ning kunagised ettevõtmised ja sündmused on hakanud vajuma unustuse hõlma.

Muutused maastikus. Peaaegu seitsekümmend aastat kestnud militaartegevus on jätnud oma jälje ka loodusmaastikule. Tsaariajal karjatasid ümberkaudsed külad Mustoja aladel loomi ja piirkond säilis võrdlemisi lagedana. Kui maad võõrandati kaitseväele, lõppes karjatamine ja laskeväli hakkas tasapisi metsastuma. Suure kraavitussüsteemiga kuivendati 1935. aastal laskevälja keskel asuv Tedresoo.
Sõjavägi ehitas laskeväljal liikumiseks mitu uut teed. Usutavasti on ainulaadsete liivikute väljakujunemisele ja säilimisele kaasa aidanud ratsaväe ja tankimanöövritega kaasnenud tugev tallamine. Ennekõike annavad Mustoja maastikukaitseala kunagisest militaarsest kasutusest aimu aga punkrid ja kaevikud, mida leidub peaaegu kõikidel omaaegse laskevälja küngastel.

Mustoja loodusväärtused. Huvitavate, piirkonnale omaste pinnavormide ja metsa ökosüsteemide ning kaitsealuste taime- ja loomaliikide kaitseks loodi kunagise Petseri laskevälja aladele 1998. aastal Mustoja maastikukaitseala (3470 ha). See on Põlvamaa suurim kaitseala, mida väärtustab äärmiselt mitmekesine, inimasustuseta loodus.
Eripalgeliste loodusmaastike ulatuslikes metsalaamades on endale elupaiga leidnud mitut liiki kaitsealused loomad ja taimed. Mandriline kliima, liivane pinnas ja head valgusolud on soodustanud nii mõnegi stepi- ja metsastepi liikide levimist siinsel kaitsealal. Loodusteadlik matkaja võib siit leida näiteks palu-liivkannu, palu-põisrohu, hariliku käokulla, võsu-liivsibula ja aas-karukella kasvukohti. Samuti võib Mustoja lammialadel leida kasvamas mitut liiki käpalisi.
Maastikukaitseala on ka mitme kaitsealuse linnuliigi, näiteks metsise, tedre ja väike-konnakotka elupaik. Kaitseala keskel kunagise Mustoja talu läheduses asub ka kaitsealuse harivesiliku elupaik.

Põnevad kohanimed. Piirkonna kaarti vaadates võib Mustoja maastikukaitsealalt ja selle lähiümbrusest leida hulga põnevaid kohanimesid. Viinatii kärk, Rüüvlilump ja Tinaliiv on vaid mõned näited, mis äratavad huvi ja panevad mõtlema nende nimetuste tekkeloo üle. Saladuslikust Viinateest on kirjutanud 1920. aastatel ajateenistuses olnud ja Petseri laskeväljal harjutanud kirjanik Peeter Lindsaar oma mälestusteraamatus „Härrad ohvitserid” [3: 164]:
„Teeristil puhkuseks peatudes juhtus Rosenthal Viinatee nime mainima. Nähtavasti selle romantilise kõla pärast osutasid aspirandid elavat huvi küsimustega: milleks see ehitati, millal ehitati, kes ehitas? [---] Allohvitserid olid arvamisel, et pidi inimeste kätetöö olema. Nöörsirgelt läbi soo kulgev teetamm ei saanud looduslik olla. Aga nii suurt ehitust ei saanud ka ainult salakaubavedajad sooritada, vaid pidi suurem jõud olema. Aga kes oli nii väga huvitatud salaja Liivimaalt viinavedamisest Pihkvasse, et selleks suure töö ette võttis. Liivimaast lahutas piir juba Ordu, aga samuti Poola ja Rootsi ajal. Millal seda viina siis veeti?”.
Mõni Mustoja kohanimi viitab selgelt piirkonna sõjaväelisele kasutusele. Nii võib kunagiselt Petseri laskeväljalt leida näiteks Suuretornimäe, Väikesetornimäe, Lipumäe ja Kahurimäe. Mustoja kohanimede saamislugudest on Peeter Lindsaar kirjutanud nii:
„Suuremail mägedel olid nimed, väiksemaile künkaile ei olnud isegi elava kujutlusvõimega setud jõudnud nimesid anda. Seda oli nüüd kaitseväe juhatuse poolt tehtud. Kaardil kandsid isegi väiksemad künkad, lohud, loigud, sood ja teeristid kindlaid nimesid. Nimedes valitses omapärane segu kord olnust ja kaasajast.
Riigivanema ja kaitseministriabi külaskäiku laskeväljale oli jäädvustatud nende auks mägede ristimisega – Teemandimägi ja Lillemägi. Kõrge torn, kuhu topograafid triangulatsioonitorni olid püstitanud, kandis Tornimäe, selle naabruses madalam tipp Vardamäe nime, sest seal asetses samaks otstarbeks püstitatud pikk latt. Kehakas Tedremägi enda ümber laiuva avara, ligi kümne kilomeetri laiuse Tedresooga oli endise nime säilitanud, samuti Tõrvamägi laskevälja serval. Säilinud oli ka tuiskliivaga lagendiku nimi Pikaliiva. Järsk mäekühm tümas soos, mida lahinglaskmisil harilikult rünnakuga vallutati ja nii tegutsejaile tõeliseks nöögiks oli, kandis igati põhjendatult nime Nöökmägi.
Setude tava künkaile loomade ja lindude nimesid anda oli edasi arendatud Põdramäe, Jänesemäe, Ussimäe nimedega. Ühel künkal nimetati sügavat auku Põrguhauaks. Pikk kitsas soojoon, millisest kivilt kivile astudes kuiva jalaga üle pääses, kandis kaunist nimetust Kivipurdesoo. Teede ristumiskohad olid andnud kaks nime: Neljateerist ja Viieteerist” [4: 217–218].
Igal kohanimel on oma lugu. Mida rohkem aega möödub, seda vähem neid lugusid teatakse ja mäletatakse.

Matkarajad. Mustoja piirkonna pärandkultuuri- ja militaarobjektidega tutvumiseks on matkajal mitu võimalust. RMK koostöös Värska vallavalitsusega rajas juba 2006. aastal viie kilomeetri pikkuse Õrsava matkaraja, mis tutvustab matkajale Setomaa loodust, aga ka kunagise Värska Põhjalaagri hooneid ja tegevust. Eelmisel aastal avati RMK Lõunalaagri matkarada (2 km), mis kulgeb mööda Petseri Lõunalaagri territooriumi. Rajal on hulk infotahvleid, mis annavad infot laagri eestiaegse hoonestuse ja eluolu kohta.
Tänavu suvel on RMK tähistanud 43 km pikkuse Laskevälja rattaraja, mis kulgeb suuresti mööda kunagist Petseri laskevälja. Peale väga mitmekesise maastiku läbib jalgrattarada ka mõlemat eestiaegset sõjaväelaagrit. Infotahvlitelt saab teavet nii rajaäärsete militaar- kui ka muude pärandkultuuriobjektide kohta. Puidust siltidega on tähistatud ka rajaäärsed huvitavamad kohanimed. Rattaraja esimene osa Värskast Lõunalaagrisse (17 km) kulgeb mööda tasasemaid teid, raja teine pool Lõunalaagrist tagasi Värskasse (26 km) on aga künklikum ja nõuab ratturilt kohati suuremat pingutust.
Enne Mustoja maastikukaitsealale matkama minekut tasuks meeles pidada järgmisi tähelepanekuid: „Õppustega kaasnes alaliselt orienteerumine, mis oli keeruline ja raske ülesanne, sest künkad ei erinenud üksteisest millegagi – pea teda üheks või teiseks. Vahel ei suutnud enda asukohtagi kindlaks määrata ja teerajad eksitasid võssa või metsa. Päeval sai asjaga veel kuidagi hakkama, aga kui öösi kästi kaardi järgi määratud kohta minna, ja eksisid, siis ei olnud muud kui viska või pikali ja karju appi” [4: 218].
Nüüdseks katab kunagi peamiselt lagedat laskevälja suur mets, lisandunud on ka hulgaliselt tankisihte, mis teevad orienteerumise raskeks isegi kohalikele. Seega tasuks rattarajal sõites järgida suunaviitasid ja omal käel matkajal tuleks enne metsasügavustesse sukeldumist kindlasti kaasa võtta piirkonna kaart. Kuna Mustoja maastikukaitseala asub riigipiiri vahetus läheduses, siis võib metsas suvaliselt ekseldes sattuda juhuslikult Saatse saapasse ja leida end äkitselt väljaspool Euroopa Liitu.
RMK Laskevälja rattaraja voldikut koos Mustoja piirkonna kaardi ja matkaradadega saab endale küsida RMK Ilumetsa ja Kiidjärve looduskeskusest, Värska turismiinfopunktist või Setomaa muuseumidest.

Põhjalaagrist Lõunalaagrisse. Kuna Laskevälja rattarada on ringikujuline, võib rattamatka alustada eri kohtadest. Üks sobiv lähtepaik on RMK Värska lõkkekoht, mis jääb Värska alevikust umbes kahe kilomeetri kaugusele. Ilusa Õrsava lahe kaldal asuva lõkkekoha juures saab nii autot parkida kui ka mõnusa matkajärgse supluse teha. Samas paigas asus kunagi Eesti kaitsejõudude suurtükiväe laager, mille tegevuse kohta saab lugeda rannas olevalt infotahvlilt.
Edasi teeb rada väikese põike kunagise lasketiiru juurde. Kuigi suurt lasketiiru katab juba üle 50-aastane männik, annavad kunagisest kasutusest aimu võimsad kaitsevallid, mis ümbritsevad lasketiiru. Jättes selja taha viimased külad, suundub rada mööda vana kiviteed edasi lõunasse Mustoja maastikukaitseala poole. Tee nimetus tuleneb sellest, et 1930. aastatel ehitasid sõdurid selle kahe suvelaagri vahelise tee ja sillutasid kivitükkidega. Kuigi sellest on möödas üle 70 aasta, püsib kivitee nimetus kohalike hulgas kasutusel praegugi.
Järgmine peatuspunkt on Tapetute mäe ehk Tapõdumäe juures. Selle künka sünge nimetuse taga peitub asjaolu, et 1941. aasta juulis hukkasid Saksa sõdurid siin kommuniste. Järgmiselt infotahvlilt saab matkaja uusi teadmisi kunagisest Mustoja talukohast.
Pärast üle kümnekilomeetrist rattasõitu Mustoja metsalaama vahel kohtab rattur jälle esimesi märke inimtegevusest. Möödunud mitmest lagunenud talukohast, jõuab rattarada välja Vedernika külla. Infotahvlilt saab lugeda Setomaa külaelanike ja kaitseväe koostööst. Näiteks on kunagist olukorda kirjeldanud 1932. aasta ajakiri Sõdur [2: 807]:
„See oli siis, kui rügemendil ei olnud suveks oma kodukohakest. Ühel ilusal kevadpäeval kutsus rügül (rügemendiülem) mind enda juurde ja käskis eelmiste aastate eeskujul rügemendile laagriajaks korterid vaadata valmis. Egas midagi – raudteel Petseri ja sealt vankril logistades mööda Ida-Petserimaa külasid edasi. Siin ja seal jõudsin peremeestega kokkuleppele, kes lubasid anda sõduritele suveks peavarju, muidugi hea tasu eest. Õhtu kättejõudmisel jäin peatuma külla, kus ühelt talunikult öömaja palusin, mida ka pika mõtlemise järgi lubati. Õhtul kaebas peremees, et pole sugugi hea sõdureid korteris pidada suvel, sest valmistavad maja juurde lillepeenraid, teid jne., nii et põrsakesel pole kuskile oma ninakest maasse torgata. Samuti alati pühivad, pesevad, tolmutavad, nii et ei tunne end põrmugi kodusena omas majas. Ja häda, kui harjunud kombel veel nurga taha lähed, kohe mõni veltveebel kukil – mis sa kurat ümbrust reostad!”.
Edasi kulgeb rattarada mööda kruusateed Voropi küla poole. Kindlasti tasub matkajal teha pikem peatus kunagises Petseri Lõunalaagris, kuhu eelmisel aastal rajati paisjärve kaldale RMK lõkkekoht. Kellel on jaksu ja huvi, võib jalgsi käia läbi ka samas asuva Lõunalaagri matkaraja.

Lõunalaagrist tagasi Põhjalaagrisse. Värskasse tagasi saamiseks on mitu võimalust. Võib keerata rattal otsa ringi ja tuldud teed tagasi vändata. Samuti võib sõita mööda suuremat kruusateed Sesniki poole ja pöörata seejärel Värska suunas.
Kes aga raskusi ei pelga, võib edasi sõita mööda tähistatud jalgrattarada, mis kulgeb mööda mägisemat maastikku ja kus igaüks saab omal nahal tunda Mustoja mõhnastiku võlu ja valu. Rada teeb põike Nõukogude armee tulejuhtimistorni juurde ja kulgeb siis läbi Väike-Rääptsova küla Kolossova poole. Seal saab käia Jumalamäel ja lugeda sellel oleva Peko kuju saamisloost. Samuti tasub sisse põigata Vana-Jüri seebipoodi, et kaasa osta tükk seepi, millega matkapäeva järel oma ihu harida.
Kolossovast viib rada Poogandi järve äärde. Siin saab teha supluspeatuse ja lugeda infotahvlilt Mustoja maastikukaitseala kohta. Väikese Poogandi järvega (0,3 ha) on seotud ka omamoodi uskumus. Järve veetase kõigub ja see olevat kohalike arvates alati samal tasemel Pihkva järve veetasemega.
Nüüd kulgeb rada edasi mööda väiksemaid metsateid. Just sellel rajalõigul saab rattur aru, miks Eesti Kaitsevägi otsustas 1920. aastatel just siia oma laske- ja õppevälja rajada: niivõrd mitmekesine ja vaheldusrikas on Mustoja loodusmaastik. Valgusrikka palumänniku metsateedel sõites avanevad matkajale eriilmelised loodusvaated. Soolapid siin ja seal, palju väikesi metsateid, millest igaüks viib suurepäraste kukeseenekohtadeni. Sügiseti võib Tedresoo lausa punetada jõhvikatest. Mõnes kohas tasub ratturil teha peatus, et süüa kõht täis mustikatest. Pole ime, et Mustoja maastikukaitseala on paljude seene- ja marjakorjajate sihtpunkt.
Palanumägedel asuvalt infotahvlilt saab lugeda metsatulekahjude kohta. Viimane ulatuslikum metsapõleng puhkes siin piirkonnas 1963. aasta juulis. Ladva- ja pinnatulega levis tulekahju kiiresti edasi ja tuli kahjustas 2200 hektarit metsa.
Üks omapärasemaid kohti rattaraja teisel lõigul on kindlasti Tinaliiva liivik. Paar aastat tagasi taastati see liivikuala ELF-i talgute käigus ja siin saab matkaja hea ülevaate sellest omapärasest kasvukohast. Tinaliiva läheduses paiknevad künkad kannavad nimetust Suuretornimägi ja Väikesetornimägi. Nendelt küngastelt võib leida sõjaväe vaatlustornide asukohad. Võib-olla peeti just Tinaliival kaitseväe manöövreid, mida tornidest jälgiti ja seetõttu ongi see liivikuala nii hästi säilinud.
Liivikul olevalt infotahvlilt saab aimu ka omaaegsetest õppustest. Ajakirjas Sõdur on üks ohvitser kirjeldanud õppusi Petseri laskeväljal niimoodi: „Palju rohkem haarab poisse lasketegevus. Lahinglaskmised, kuigi raskemad ja palju pingutust nõudvad, haaravad enam kaasa ja teotsema. Ning pole midagi imestada, kui sel puhul mehed „ähmi täis” lähevad, närvöösse satuvad – just nagu sõjas. Isegi nii kaugele läheb mõni, et unustab püssiga korraliku ümberkäimise… Läbi soode, rabade müttavad kõik; ei hoolita; ununeb isegi väsimus. Agarale teotsemisele õhutab tingimata „lahingu muusika” – kuulide vingumine, rikoshettide undamine, kuulipildujate podin ja granaatide mürtsud” [1: 899].
Kuigi lahingumuusikat kunagisel laskeväljal enam ei kostu, annab äärmiselt mitmekesine loodusmaastik ka tänapäeval hea pildi sellest, millistes maastikuoludes omal ajal sõdureid välja õpetati.
Pärast lõputuid käänakuid, künkaid ja kurve jõuab rada Verhulitsa külla ja keerab sealt vasakule, maanteele. Värska veetsehhi kõrval kasvava Verhulitsa laudsipuu kõrval paikneb infotahvel, mis annab ülevaate selle looduskaitsealuse puu ajaloost ja kultuurilisest tähtsusest. Nimelt oli laudsipuudel Setomaa matusekombestikus täita oluline roll. Teel kodust surnuaeda oli küla piiril asuv laudsipuu see koht, kus matuserong tegi peatuse ja sooritati rituaale. Paljud kunagised laudsipuud on nüüdseks hävinenud. Säilinud puud aga kannavad edasi kultuuripärandit, need on kohad, kus mõtiskleda inimeste, looduse ja teispoolsuse vaheliste suhete üle.
Edasi möödub rada Seto talumuuseumist ja jõuab suurema infotahvli juurde, kust saab põhjalikumalt teada Värska Põhjalaagri ehitusloost, hoonestusest ja eluolust. Infotahvel asub sümboolses kohas, kunagise Värska Põhjalaagri lipuväljaku kõrval. Eesti ajal toimusid sellel platsil igaõhtused pidulikud üleloendused, millest võtsid osa laagris viibinud tuhanded kaitseväelased. Pidulikku tseremooniat käisid uudistamas ka külaelanikud. Praegu asub samas kohas Värska lauluväljak.
Peagi jõuab rattur Värska keskusesse, kust jääb lõpuni sõita veel mõni kilomeeter. Jõudnud tagasi raja alguspunkti, võib pidada Värska lõkkekohas pikniku ja teha supluse. Koduteele asudes jäävad matkajat saatma unustamatud mälupildid kaunist Setomaa loodusest ja hulk teadmisi Mustoja maastikukaitseala militaarsest minevikust.


1. Eerme, Kaljo 1928. Kirjad kindral Reegi laagrist. – Sõdur 29: 899.
2. J. N. 1932. Setumaa servalt. – Sõdur 31/32: 807.
3. Lindsaar, Peeter 1974. Härrad ohvitserid. Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
4. Lindsaar, Peeter 1962. .. ja sõdurid laulavad. Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv.


Toomas Valk (1984) on RMK Räpina-Värska puhkeala loodusvaht.