23. aprill 1961 – 20. juuli 2012

Kogu õppimine, mida teeme avastuslikult, läbi uurimise ja kriitilise mõtlemise rakendamise ning kõik see, mida ise kogeme ega hangi valmiskujul poodidest, on meie poolt kodustatud, meil on sellega side. See on loodusretkede, õues õppimise, kooliaedade ja „potipõllunduse” sisemine väärtus, mida ei saa rahas mõõta. Me võime „kodustada” ka sõpru – vaid nende kogemuste läbi kasvame me ise [„Loodusteadus ja tundmatu kodustamine”, 2011].
„Suured” ja „väikesed” küsimused kerkivad meie ette ka isiklikus plaanis, läbi igapäevaste valikute, mida me teeme. Iga „tähtede poole” turnija, kellel on tuttavad ülikooli võlud ja valud, võiks end kujutleda nii eluaegse õppija kui õpetaja rollis. Kui mitte formaalselt õpetaja või õppejõu ametis, siis – kas või riskides olla „nohikuks” kutsutud – oma sõprade, sugulaste ja tuttavate harijana, omal kavalal moel [„„Suured” ja „väikesed” küsimused teel tähtede poole”, 2006].
Kuigi diplomi poolest oli Ivar Puura geoloogiainsener (Tartu ülikool, 1983) ja Uppsala ülikoolist saadud doktorikraadi (1996) järgi paleontoloog, oli ta hingelt klassikaline loodusteadlane, kelle suurima rõõmu allikas oli maailma ühtseks tervikuks siduvate loogiliste seoste äratundmine. Kitsale, vaid üheleainsale teemale keskendunud teadustööle eelistas Ivar populariseerimise mitmekülgset tegevust. Tema lennukad ideed ja põnevad populaarteaduslikud artiklid geoloogiast ja bioloogiast ning nende piiri peale jäävast paleontoloogiast innustasid paljusid noori maailma uuriva pilguga vaatama.
Suurepärase sõnatunnetuse ja keeletaju ajel sai Ivarist arvukate artiklikogumike ja raamatute toimetaja. Tema viimaseks suuremaks tööks jäi Darwini „Liikide tekkimise” eestikeelse tõlke toimetamine. Ehkki Ivari lahkudes jäi raamatu lõplikust valmimisest vaid kübeke puudu, jätkab seltskond, kelle Ivar ristis Darwini klubiks, selle suurmehe tööde eestindamist samasuguse nõudliku tõlketäpsusega.
Oma hoomamatult suurest suhtlusringist rääkis ja kirjutas Ivar kui oma kodustatud sõpradest. Mingil tabamatul ja järeletehtamatul moel põimis ta oma võrgustikku geolooge ja biolooge, ajaloolasi ja ajakirjanikke, semiootikuid ja filolooge, kirjanikke ja kunstnikke. Samal salapärasel moel juhtus sageli, et seni märkamatult võbelenud anded lõid Ivari võrgustikku sattudes eriti heledalt särama.
Sümbiootilise elutunnetuse ajel sai Ivarist Eesti looduseuurijate seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni innukas juht, kelle nõul ja jõul korraldatud teoreetilise bioloogia kevadkoolid muutusid osalejatele aasta üheks kõige ideeküllasemaks ja mõttetihedamaks sündmuseks. Kevadkoolide eeskujul noorteadurite abil käivitatud geoloogia sügiskoolide entusiastlik meeskond ülendas Ivari lausa oma maskoti ja vapilõvi seisusesse. Ivar pälvis ka „Eesti eluteaduse hoidja” auhinna Eestimaa fossiilide õpetamise eest.
Tartu ülikooli loodusmuuseumi hea käekäik oli üks Ivari südameasjadest. Seal nägi ta parimat võimalust maailma täiuslikumaks muuta: loodushariduse, keskkonnateadlikkuse ja teaduskommunikatsiooni ühendamise ja edendamise kaudu. Ivari ideaalmaailmas poleks loodusteaduslikult harimata inimesed saanud ei lapsi õpetada ega poliitilisi otsuseid teha.
Ühel või teisel moel tegeleb paleontoloog teispoolsusega iga päev. Aja ja igaviku mõiste on talle tuttavam kui kellelegi teisele. Surm lebab etikettidega varustatud fossiilide kujul kollektsioonikarpides tema laual ja sahtlites. Ta on rõõmust särama löönud iga haruldase kivistise leidmise puhul, on neid õrnalt nõelaotsaga puhastanud ja nanoskaalani ulatuvat sisekosmost uurinud.
Seekord lahkus Ivar teispoolsust uurima päriseks. Iroonilisel kombel võib oletada, et võimalusest herilase mürgiastla abil igavikku pääseda oleks Ivar ise saanud inspiratsiooni järjekordse, vaid talle omasel moel Maad, elu, evolutsiooni ja maailmakõiksust ühendava filosoofilise mõtiskluse jaoks.
Need, kellel oli sageli kokkupuuteid Ivariga, peaksid õnne tänama, et saatuse käsi oli määranud neid temaga ühist rännuteed jagama. Meil kõigil – tema kodustatud sõpradel ja ühise võrgustiku liikmetel – on uskumatult vedanud, et Ivar on meie hulgas elanud.

Kodustatud sõprade nimel Oive Tinn