Eesti Looduse fotovõistlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2012/9
Väärikad ja eakad õunapuud meie aedades

Vanad puud ja õunasordid on osa meie ajaloost, puid hooldades saame üksiti maitsva tasu rikkalikuma saagina. Seetõttu tasub vanu õunaaedu hoida.

Vanad puud ja sordid. Puuviljade, sealhulgas õunte üha intensiivsema tootmise tõttu keskendutakse ennekõike uutele sortidele, mis oleksid saagikad ja tarbijale meelt mööda. Vanad õunapuuaiad ja -sordid jäävad seega tagaplaanile, aiad rohtuvad ning puud sammalduvad, hääbuvad ja lõpuks surevad. Vananevate õunaaedade ja -sortide kui elava ajaloo hoidmine on aga oluline, et tagada geneetiline mitmekesisus, laskmata väärtuslike omadustega sortidel hääbuda.
Saksamaal pööratakse vanadele õunaaedadele erilist tähelepanu, pidades silmas eeskätt geneetilise ressursi ning loodusliku floora ja fauna alalhoidu. Need alad on tänapäeval kasutusel avalike puhkealadena ning neid nimetatakse puuvilja-aasadeks (Obstwiesen).
Uuringute järgi on puuvilja-aasadel pika aja jooksul välja kujunenud neile ainuomane taimede ja loomade liigiline koosseis, mis on seetõttu eriti väärtuslik. Seda tüüpi aladel kasvab ja elab üle saja taime- ja loomaliigi, kusjuures pesitseb ligi 30 liiki linde. Puuvilja-aasade ajaloolise ja keskkondliku tähtsuse tõttu on Euroopas töös mitu projekti, mille siht on hoida ja taastada vanu õunaaedu.
Enamik Euroopas aretatud õunasorte pärineb 19. sajandist, kui puuviljakasvatus hoogustus ja taotleti võimalikult suurt saaki. Ilusa ja rikkaliku saagi nimel jäi õunte kvaliteet sordiaretuses tagaplaanile.

Praegusajal on konkurentsivõime tagamise põhieeldus õunte tervislikkus, sest selliseid vilju eelistavad tarbijaid. Biokeemiliste analüüside põhjal sisaldavad vanad sordid rohkem C-vitamiini ja on seega tervislikumad kui uued. Vanemate sortide eelis on ka suurem bioaktiivsete ainete sisaldus ja antioksüdatiivne aktiivsus.
Saadud tulemused on olulised sordiaretuses, kus vanad sordid on uute, parema kvaliteediga õunte aretamise lähtealus. Hädavajalik oleks valikut suurendada nii uute kui ka vanade sortidega, sest sortide hulka, mille leiame meie suurte kaubanduskettide puuviljalettidelt, võib enamasti üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. See näitab, et suurtootjad viljelevad väheseid sorte ning tarbijate valikuvõimalused ja maitse-eelistused on seetõttu piiratud.

Vanade puude hooldus Jaan Tõnissonile kuulunud õunaaias. Eesti maaülikoolile kuulub Tartu külje all Eerikal asuv vana õunaaed, mille rajasid vennad Tõnissonid arvatavasti 1928. aastal tootmisaiana. Kuigi Tõnissonide omaaegsest aiaärist on nüüdseks alles üksnes väike osa, väärib see vana õunaaed tähelepanu ja hoolt kui meenutus Eesti riigi ja aianduse ajaloost. Aias kasvab siiani tuntud vanade sortide ’Liivi sibulõun’ ja ’Paide taliõun’ puid.
Vanade õunapuudega ümberkäimisel võib aluseks võtta kaks arusaama. Pika aja jooksul on õunaaias kujunenud looduslik tasakaal, mida ei tasuks rikkuda. Samas tuleb aga arvestada, et aed-õunapuud ei ole looduslikud puud: inimene on sekkunud, võttes tarvitusele pookealused, kujundanud võra ja väetanud. Seega vajab selline aed järjepidevat hooldust.
Vaibuva elujõuga puude kasvu soodustab sanitaar- ja harvenduslõikus: see tagab valmivate viljade parema valgustatuse ja aitab ära hoida haigusi ning tõrjuda kahjureid. Lõikustöid on soovitatav teha vaid nii palju kui vaja, et ergutada uute viljakandvate okste kasvu. Tuleb tingimata arvestada, liigne lõikamine soodustab vesivõsude vohamist ja rikub puude füsioloogilist tasakaalu.

Maaülikoolis tehtava uurimistöö siht oli muu hulgas välja selgitada, kuidas õunapuu võra harvenduslõikus mõjutab puu looduslikku tasakaalu ja selle kaudu õunte kvaliteeti, sealhulgas maitseomadusi, tervislikkust ja välimust. Lõikamise eesmärk oli suurendada võra valgustatust, et peatada alumiste okste suremine. Samuti eemaldati juba surnud võraharud.
Sanitaar- ja harvenduslõikus mõjutab nii puude toiteelementide omastamist kui ka õunte biokeemilist koostist. Ilmnes, et lõikamine soodustas puu kasvu ja mõjutas maitseparameetreid: vähenes hapete ja suurenes suhkrute sisaldus. Õuna maitseomaduste hindamiseks kasutatakse suhkrute ja hapete suhtarvu: mida suurem on suhtarv, seda magusam on õun. Uurimusest selgus, et hoolimata suhkrute ja hapete sisalduse muutusest lõikamise järel ei mõjutanud need statistiliselt oluliselt suhkrute ja hapete suhtarvu ehk õuna maitset.
Peale maitse on oluline õunte tervislikkus. Lõigatud puudelt korjatud õunte väiksema fenoolisisalduse võis tingida võrsete tugevam kasv lõikamise järel ning lehtede suurenenud lämmastikusisaldus. Fenoolid on taimekudedes leiduvad bioaktiivsed ühendid, mille üks allrühmi on eri taimeosadele roosat, punast või violetset värvust andvad antotsüaanid. Samuti mõjutavad need ühendid märkimisväärselt õunte antioksüdatiivset aktiivsust. Seega võib öelda, et esimestel aastatel pärast võralõikust õunte tervislikkus vähenes.
Peale maitseomaduste ja tervislikkuse vaadati ka õunte välimust, sealhulgas vilja massi, viljaliha ja koore värvust. Ootuspäraselt leiti, et lõikamine suurendas õuna massi, seejuures sordil ’Liivi sibulõun’ koguni 60% ja ’Paide taliõunal’ 14%. Sordile ’Paide taliõun’ on tunnuslik viljaliha punakas värvus, kuid lõikamine vähendas selle tooni eredust.
Võralõikus mõjutas ka õunte välist värvust, mis on seotud päikesevalgusega. Eeskätt soodustas võra harvendamine õunte värvumist sordil ’Paide taliõun’. Seevastu ’Liivi sibulõuna’ viljad kasvasid rohekamad, seega hoogustus lõikamise järel puu kasv – moodustus rohkelt vesivõsusid –, kuid saagi valmimine pidurdus. Sellest võib järeldada, et mitte alati ei pruugi võra harvendamine mõjuda saagi väliskvaliteedile positiivselt: mõju suund oleneb eeskätt sordi omadustest.

Kokku võttes: hoolduslõikus vähendas esimestel aastatel õunte tervislikkust, kuid suurendas puude elujõudu. Loodame, et lõigatud puude füsioloogiline tasakaal taastub järgmistel aastatel ja saagi kvaliteet paraneb ning hooldatud puud kestavad veel palju aastaid.
Seega soovitame kanda hoolt ka vanade õunapuude eest. Kui hoiame alles vanu õunaaedu või kas või paari armastatud õunapuusorti, ei saa paljud head mälestused ega maitseelamused hääbuda. Miks mitte näha veidi vaeva ning teha aeg-ajalt hoolduslõikust, mis tagab puu elujõu ja pideva saagikuse ning samas annab tulevastele põlvedele edasi tükikese meie esivanemate elu- ja ajalugu.

Reelika Rätsep (1987) on Eesti maaülikooli doktorant.
Kadri Karp (1958) on Eesti maaülikooli aianduse professor.
Ele Vool (1975) on Eesti maaülikooli aianduse lektor.



Reelika Rätsep, Kadri Karp, Ele Vool
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet