Eesti Looduse fotov�istlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Teaduspoliitika EL 2012/9
Kuidas mta teaduse thusust?

Igal aastal on Eesti teadusfond (ndseks muudetud Eesti teadusagentuuriks) eraldanud teadusele le 8,3 miljoni euro. Sellega rahastati aastas le 650 uuringuprojekti, toetati le 2000 elukutselise teadlase, veelgi rohkem doktorante ja jreldoktorante [4]. Praegu, majanduskriisi ajal, on ehk iseranis thtis ksida: kuidas mdetakse selle investeeringu tasuvust?

Erasektor hoidub tavaliselt investeerimast teadusesse, sest oodatav tulu pole piisavalt kiire vi otsene. Samas, niipea kui investorid aimavad mingist teaduslikust ettevtmisest mistlikku tulu, hivatakse see kiiresti eraomandusse. Viimasel ajal on srast teed linud niteks mitmesugused geeni-, meditsiini- ja ravimiuuringud, hea nide on kas vi Google. Google sai alguse tavalisest riiklikult rahastatud doktoriprojektist. Kllalt kiiresti taipasid t autor Larry Page ja tema kolleeg Sergei Brin, et projektist vib loota ratut kasumit, ja asutasid erafirma.
Paraku pole valdava osa teadusuuringute tasuvus kaugeltki nii ilmne, otsene ega kiire. Erasektor ei mataks ealeski raha projekti, mis vib, aga ei pruugi anda kegakatsutavat tulu, ja kui annabki, siis alles viie, kmne vi kahekmne aasta prast. Ajal, mil Page ja Brin arendasid Googleit, nokitses hulk inimesi le kogu maailma samalaadsete doktoriprojektide kallal, arendades otsingumootoreid vi muid veebiteenuseid. Paljud, tenoliselt enamik neid projekte on siiani pdinud vaid mne teadusartikliga.

Riikide eluiga on tavaliselt pikem ja taskud sgavamad kui erafirmadel. William Bruce Cameron [2] (mitte Einstein!) on kirjutanud: Mitte kike, mis loeb, ei saa loendada, ja mitte kik loendatav ei loe. Hoolimata vastupidistest videtest on erafirmade eesmrk teenida raha, ja selles pole midagi halba. Riigiasutused peavad aga silmas pidama ka mitteainelisi ja rahas mdetamatuid vrtusi: rahva elukvaliteet, pikaajaline kasu, rahvusvaheline maine, riigi julgeolek jms.

Kui rahaline kasum teaduse mdulatiks ei passi, mis siis ikkagi? Heast mdupuust ei peaks olema huvitatud mitte ainult valitsused, vaid ka teadlased ise. Nende tkohad, ametialane maine, uurimistoetused kik oleneb vi vhemalt peaks olenema sellest, kui oluline, sisukas ja mjukas on nende tehtav teadus.
Teadust mju mtmiseks on loodud palju meetodeid, aga enamik phineb sellel, et loendatakse, kui tihti on knealusele teadustle viidatud. Viitamise all peetakse silmas seda, kui knealust teadusartiklit mainib mni edaspidine teadusartikkel.
1676. aastal kirjutas Isaac Newton kirjas Robert Hookeile oma kuulsa lause: Kui olen ninud [eelkijatest] kaugemale, siis tnu sellele, et seisin hiiglaste lgadel. helt kigi aegade suurimalt teadlaselt on see llatavalt tagasihoidlik, aga tiesti aus lestunnistus. Rhutamaks nendesamade eelkijate t thtsust hilisemate avastuste lhtealusena.

Viiteloendused olid toona veel kauge tulevik. Esimesed teadusajakirjad, Journal des Savans ja The Philosophical Transactions of the Royal Society, olid loodud alles tosin aastat varem: 1665. aastal. Enne seda olid teadustulemused levinud vaid teadlaste erakirjades, pikituna eravisiitide, avalike koosolekute, loengute ja mahukate raamatutega.

Ometi peegeldab Newtoni tundepuhang sna tpselt seda, mida viiteloendus mdab: avaldatud uurimuste mju edasisele teadusele. Ning sedagi, miks teadusuuringute vrtust hiskonnale hinnatakse just viiteloenduse phjal.
Teadusajakirjade loomine andis vimaluse avalikult jlgida teaduse arengut. Ka iga ksiku teadlase panust sai nd mrksa hlpsamalt hinnata. Kes ikkagi pakkus mingi idee esimesena vlja? Kes tegi phjapaneva katse? Hea teadusuuring vib vastata kll mnele ksimusele, aga mis veel olulisem tstatab ksimusi, mis varem ei olnud nii ilmsed vi mida ei osatud ettegi kujutada. Tnu ajakirjadele ja viitamisele sai jlgida ka uute teadussuundade ja uurimisalade kujunemist: kes ikkagi olid phialgatajad, kes inspireerisid teisi enda avastusi sgavuti edasi uurima?
Niteks leiame viidete jrgi hlpsasti, et Gregor Mendel esitas prilikkuse teoreetilise mudeli 1865. aastal [7], Thomas Morgan testas, et geene kantakse kromosoomides, 1911. aastal [8], ning Watson ja Crick avaldasid sellesama geneetilise materjali struktuuri 1953. aastal [9]. Nende lbimurdeuuringute thtsus ja mjukus on vljaspool kahtlust. Jlgides viiteid neile teadusartiklitele, neme isegi artiklite endi tpset snumit mistmata, kuidas igaks neist pani idanema hulga uusi uuringuid ja uurimisvaldkondi.

Enne digitaalajastut oli laiahaardelisi viiteloendusi paraku vga raske korraldada.
Isegi heainsa teadlase tde viidatuse kokkurehkendamine vttis palju aega ja kippus olema ebatpne.
Sestap hinnati teadusartiklite vrtust hoopis selle jrgi, kui kvaliteetses ajakirjas oli artikkel ilmunud. Kuidas aga mta ajakirja kvaliteeti? Seda on tavaks hinnata ajakirja mjuteguri (ingl. impact factor) jrgi.
Esimesed ajakirja mjutegurid ttati vlja ja veti kasutusele 1927. aastal. Mjutegur nitab, kui tihti knealuses ajakirjas ilmunud artiklitele keskeltlbi viidatakse: mida sagedamini viidatakse, seda suurem on mjutegur. Leiutatud on mitmesuguseid mjuteguri variante, pisut erisuguse arvutuskiguga, aga phimte on kigil sama.
Kummaline kll, kuid mjutegureid ei arendatud vlja sugugi mitte teadlaste tarbeks, et nad leiaksid lihtsama vaevaga parimad ajakirjad. Pigem hoopis raamatukogude tarbeks, et nood saaksid oma piiratud rahavaru kasutada parimal vimalikul moel: tellides vaid kige olulisemaid, s.t. suurima mjuteguriga ajakirju [1].

Tagajrjeks oli aga niaring. Raamatukogud hankisid vaid suure mjuteguriga ajakirju. Teadlased said lugeda eelkige neid ajakirju, mida raamatukogud hankisid. Seetttu viitasid nad just nendele ajakirjadele sagedamini ning puhusid nende mjutegureid ha rohkem les.
Samas tahtis iga teadlane, et tema uurimist tulemused juaksid vimalikult laia lugejaskonnani. Seetttu joosti oma tulemuste avaldamisel tormi just suurima mjuteguriga ajakirjadele nood noppisid loomulikult vlja vaid parimad palad ning jtsid lejnu kehvemal jrjel ajakirjadele. Kik see kujundas klassikalise positiivse tagasisideahela: mida suurem oli mingi ajakirja mjutegur, seda kiiremini see suurenes.

Ajakirjade mjutegurite kaudu hinnati ka teadlaste kvaliteeti. Kes avaldas artikli suure mjuteguriga ajakirjas, pidi jrelikult olema hea teadlane.
Kik teadsid, et mjuteguritel kui teaduse mdikutel on nii phimttelisi kui ka tehnilisi puudusi [5]. Ent parema puudumisel jrgiti neid ometi. Mnel pool, niteks Indias, Pakistanis, Luna-Koreas ja Hiinas, tasustatakse teadlasi heldelt suurima mjuteguriga ajakirjades avaldamise eest. Mujal, Euroopas ja Phja-Ameerikas, ei anta otseselt kll raha, aga suure mjuteguriga ajakirjades publitseerimine tuleb kindlasti kasuks teadlase karjrile, ametialasele mainele ja vimaldab suuremaid uurimistoetusi.
Samas avaldavad vga vhesed teadlased eliitajakirjades, mille mjutegurid on kahekohalised (s.t. mille igale artiklile viitab keskmiselt le kmne uue teadusartikli toim.) Meie lejnute jaoks ei ole mjuteguritel tegelikult kuigi suurt thtsust. Mjutegurid vivad nimelt aastati suurel mral varieeruda. Kui postitad oma artikli ajakirjale, mille mjutegur on neli, vib juhtuda, et aasta prast, artikli avaldamise ajaks, on mjutegur vhenenud kahe vi he peale.

Seetttu pab enamik teadlasi panustada pigem oma teadusartiklite arvusse. Tnapevani on loengupidajaid tutvustades kombeks kasutada vljendit stiilis: avaldanud le 50 teadusartikli. See tleb midagi kvantiteedi, aga mitte kuigi palju kvaliteedi kohta. Meie loengupidaja vib kigis oma 51 artiklis olla vaid ks paljudest kaasautoritest, ja vib-olla pole neid artikleid mitte keegi (peale retsensentide) kunagi isegi lugenud, ammugi neile viidanud!

Ometi pole digitaalajastul vhimatki phjust mta teaduse vi teadlase kvaliteeti ei artiklite arvu ega ajakirjade mjuteguritega. Esiteks on nd seos ajakirja mjuteguri ja selles avaldatud ksikartikli viidatuse vahel jnud aasta-aastalt aina nrgemaks: ha rohkem loevad teadlased ksikartikleid veebist, selle asemel et sirvida korraga lbi kogu ajakirjanumber [5].
Teiseks on tnapeval lihtne vlja selgitada kskik millisele ksikartiklile viidanud tde hulka, hoolimata ajakirjast, kus see artikkel on avaldatud. Samavrra lihtne on teada saada terve asutuse, osakonna, uurimisrhma vi ksikuurija viidatust. Veelgi enam, lihtne on mta ka neist igahe viidatust aastati vi koguni vrrelda huvipakkuvate uurimisrhmade vi artiklikogumike viidatust omavahel.

Tnu uutele hlpsatele analsivimalustele peaks saama teadustd rahastada senisest mrksa thusamalt: toetades teadlasi nende t tegeliku mju jrgi. Mitte selle jrgi, kui heades ajakirjades vi kui palju nad on avaldanud, vaid otsemaid selle jrgi, kui paljud uued uurimused nende tdest lhtuvad.
Peale selle, et viiteid on nd lihtne loendada, on internetiajastu lkanud ukse irvakile ka sootuks uutele teaduse mju mtmise vimalustele. Niteks saab praegusajal hlpsasti jlgida, kui sageli loetakse ht vi teist teadusartiklit veebis vi mitu korda seda on alla laaditud. Pakutud on hulk muidki pealtnha vrtuslikke meetodeid, aga senini pole veel head moodust, kuidas neid vrrelda ja hitada traditsioonilise viiteloendusega. Sestap pole teadlaskond sraseid meetodeid veel laialt omaks vtnud, ehkki selle le on juba mnda aega aru peetud.

Vaid mndi ks pool. Siiani olen ksitlenud seda, kuidas mta teaduse mju. Kuid see on vaid pool valemist, millega mta teadusinvesteeringute thusust. Teine pool on investeeritud raha hulk.
1905. aastal kirjutas Einstein oma doktorit ja avaldas uuringu, mis tegi teaduses revolutsiooni. Samal ajal ttas ta tiskohaga patendiametnikuna. Teadusuuringuid tegi ta kodus ilma igasuguse uurimistoetuse vi palgata.
Kuigi Einsteini saavutusele ei leidu vrdset, pole vrtusliku teaduse snd samalaadses olukorras sugugi nii haruldane, kui viks arvata. Teisalt on aga lihtne leida heldelt palgatud tiskohaga teadlasi, kelle ksutuses on tehnikute ja doktorantide armee ning vimsad laboratooriumid, kus tehtud kulukate uuringute mju on lausa okeerivalt vike.
llataval kombel ei taga suurem raha alati mjukamat teadust, isegi mitte rohkem teadusartikleid. Ometi, kui riigi eesmrk on saada oma vi igemini meie raha eest suurimat vimalikku vrtust, peaks igale projektile kulutatud raha hulk olema vrdeline selle mjukusega.

Teadusraha jagavad asutused nuavad enamasti, et teadlane selgitaks oma rahataotluses, milline on tema t laiem mju teadusele ja hiskonnale tervikuna. Kavatsus on hea, ometi on srane nue eksiteel, sinisilmne ja tarbetu.
See on eksiteel, sest kui kasu oleks tepoolest otsene ja ilmne, oleks erasektor juba innukalt ligi hpanud ja knealust uuringut toetama asunud. Poleks mingit vajadust taotleda uurimistoetust riigilt.
See on sinisilmne, sest teadusuuringute kasu ette aimata on phimtteliselt vimatu. Teaduse eesmrk on selgitada tundmatut. Nii ei tea teadlane phimtteliselt, mida ta leiab. Kui teaks, siis poleks see uuring enam teadus. Ta uuriks siis midagi muud! Isegi siis, kui uuring on juba valmis ja artikliks vormistatud, ei leia me sellest tihtipeale vastust kige thtsamale ksimusele: Noh, ja mis siis sellest?. Teadlasel on raske spekuleerida isegi seele, kuidas tema uurimus mjutab ta enda uurimisvaldkonda. Kui nuame, et teadlased spekuleeriksid teemal, kuidas nende uurimused mjutavad kogu hiskonda, siis soodustame eelkige hid jutuvestjaid, mitte vrtuslikumat teadust.
Ja kolmandaks on srane tuleviku manamine tarbetu, sest on kllaltki lihtne hinnata iga teadlase varasema t ja uurimistoetuste mju. Jagades tehtud t mjukuse kulutatud raha hulgaga, ongi meil kes lihtne ja paslik teaduse mdik: mju dollari kohta [6].

Mju dollari kohta. Vib eeldada, et need teadlased, kes on teinud mjukaid uuringuid lhiminevikus, suure tenosusega jtkavad samal tasemel ja vrivad ka edaspidi toetust. Just need, kelle t thusus, mju dollari kohta on suurim, pakuvad riigile enim vrtust neile loovutatud raha eest.
Tsi, mned teadusalad on thtsamad ja/vi kulukamad kui teised, aga see ei takista meil mta mju dollari kohta, jagades raha iga teadusala sees. Tegelikult tpselt seda rahastusagentuurid pavadki teha, kuid paljud neist on veel takerdunud vanadesse kommetesse ning jtavad kasutamata andmed, mida digiajastu neile lausa kandikul pakub.
Hiljuti loodud Eesti teadusagentuuri veebilehelt [3] loeme, et selle peaeesmrgid on rahastada teadust ja analsida teaduse rahastamise tulemuslikkust. Praegu, lemaailmse majanduskriisi ajal, on paras aeg vtta kasutusele uued meetodid, mis vastaksid tpsemalt seda laadi mandaadile: hakata teadlastele ja projektidele toetusi jagama, vttes aluseks nende lesnidatud ja seega ka oodatud mjukuse rahahiku kohta.

1. Archambault, ric; Larivire, Vincen. 2009. History of the journal impact factor: contingencies and consequences. Scientometrics 79 (3): 635649.
2. Cameron, William B. 1963. Informal Sociology: a Casual Introduction to Sociological Thinking. Random House Studies in Sociology. New York: Random House.
3. Eesti Teadusagentuur. www.etag.ee.
4. Eesti Teadusfond. About us. www.etf.ee/index.php?page=74&.
5. Lozano, George A.; Larivire, Vincent; Gingras, Yves 2012. The weakening relationship between the impact factor and papers citation rates in the digital age. Journal of the American Society for Information Science and Technology. (In press.)
6. Lozano, George A. 2010. A new criterion for allocating research funds: impact per dollar. Current Science 99 (9): 11871188.
7. Mendel, Gregor J. 1866. Versuche ber Pflanzenhybriden Verhandlungen des naturforschenden Vereines in Brnn, Bd. IV fr das Jahr 1865. Abhandlungen: 347.
8. Morgan, Thomas H. 1911. Random segregation versus coupling in Mendelian inheritance. Science 34: 384.
9. Watson, James D.; Crick, Francis H. C. 1953. A structure for Deoxyribose Nucleic Acid. Nature 171 (4356): 737738.

George A. Lozano, Ph.D., on Kanada evolutsiooniline koloog, kes elab Eestis. Huvitub peamiselt soolisest valikust ja limetishooldest. Viimase aja uurimisteemad on sooliste signaalide mitmekesisuse evolutsioon ja alalhoid, immuunsuse ja paarumisstrateegiate seosed, sooliselt valitud anoreksia, evolutsiooniline meditsiin, teaduspoliitika ja bibliomeetria; (www.georgealozano.com).




George A. Lozano / Tlkinud Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012