Eesti Looduse fotovõistlus
2012/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
In memoriam EL 2012/9
VELJO RANNIKU 27. juuni 1934 – 21. august 2012

Kui ma hakkasin mõtlema, kaua ma Veljot teadnud olen, siis ma ei suutnudki seda välja mõelda. Ta on justkui alati olemas olnud, tema rahulik erilise tämbriga hääl midagi selgitamas või küsimas.
Mäletan üht korda Laulasmaal, kus koos matkajatega käisime. Mul oli kohutav uni ning isegi matkajate üles võetud lauluviis tundus uinutavana, kuigi mulle on meeldinud alati kaasa laulda. Siis tuli Veljo ja alustas minuga juttu. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mu uni oli pühitud. Ma olin võlutud.
Nagu palju kordi hiljemgi. Alati, kui mind kaasa võeti või hiljem temaga kuskil kaasas käisin või kokku sattusin, olin ma võlutud, hämmastunud ja imetlus selle inimese vastu kasvas.

Kui sa oled mu kõrval, siis öelda ei olegi palju.
Siis näib, et on selge ja enesestmõistetav kõik.
Kuid vaevalt sa lähed ja südames sünnivad sõnad
ja neid on nii palju, et eluaeg rääkida võiks.

Ja siis, kui sa lähed, jääb järele pakitsev tühjus.
Ja nägija pilguga näeme oma südantki siis.
Kui ükskord meist lahkud,
kõik soojuse südamest endaga kaasa viid.

Mulle meeldib kuulata, kuidas sa räägid.
Võib-olla ei saa ma kõigest alati aru,
aga kuulata meeldib mulle ikkagi.
Võib-olla hakkan ükskord aru ka saama.

See Manivald Kesamaa luuletus on mul viimastel päevadel mõtetes tiirelnud. Mulle tundub, et mitte kunagi varem pole olnud ühedki sõnad nii õiged.
Üks asi, millest ma kuni viimaste päevadeni päriselt aru ei saanud, on see, miks Veljo armastas mind mantlipärijaks pidada. Ja kuigi ma olin tema käest aru pärinud, tundus see mulle ikkagi harjumatuna. Mulle tundus, et ma pole seda väärt: tean ju nii vähe neist asjust, millega tema tegeles, mis on olnud tema elutöö! Kuidas siis nüüd mantlipärija?! On ju teisi, kes on palju lähedasemad või palju pädevamad ehk kelle õlule see mantel palju paremini sobiks.
Ühel õhtul Veljole mõeldes taipasin, mis „mantel” see on. Samal hetkel tahtnuksin hüüda: „Kas sa tead ka, millise ülesande sa mulle andnud oled?” Nimelt ei ole see mantel üldse moes. Pole kunagi olnudki. Ja just selle mantli kandmise pärast Veljo eristuski.
Need on tema hoiakud, eluväärtused – nähtamatud pisiasjad, mis ei maksa midagi, aga on hindamatu väärtusega. Kohusetunne, eneseväärikus, eetilisus, sõbralikkus, teistega arvestamine, tarkus ja tasakaalukus, minetamata temperamenti ja vigurväntlust. Kõike seda õppisin ma temalt. Vanematelt ja vanavanematelt ka, aga teismelisena tundus Veljo palju autoriteetsem. Ma ei tea, kas see oli mu ema strateegiline samm kasvatada minust inimene, viies mind kokku Veljoga, või oli see saatuse määratud juhus, aga ma olen ütlemata tänulik selle teekonna ja nende kogemuste eest.
Mu käest on varemgi küsitud, aga ka viimastel päevadel, kes Veljo mulle oli. Õpetaja ja Eeskuju, mõlemad suure algustähega.
Väga paljud minu teadmised ja oskused on pärit temalt või tema suunamisest. Ta õpetas mind arutlema, rikastas mu teadmisi ja maailmapilti nii, nagu ei keegi teine varem ega nüüd. Õppisin Veljolt tegema asju südamega, pühenduma ettevõtmisele kogu hinge ja põhjalikkusega. Alguses tundus see lihtsalt põnev, nüüd enam teisiti ei oskagi.
Kuidagi märkamatult, aga härrasmehele omase galantsusega sokutas ta oma mantli mulle õlule.
Enne veel, kui mu mõtisklus paberile sai, vormus aga sõnadeks üks hüvastijätt.

Ära nuta kaua mu haua veerel.
Mind pole seal. Ja ma ei maga.

Olen see tuhande näoga tuul,
vihmavalangu katkestav päikesekiir,
jääkristall kiiskaval lumel
ja lohutav vihmasadu aknaklaasil.

Lindude sädinast vaikiva öö
tähises taevas näed mu naerukurdu
ja kuuled mind ranniku vetes.
Mind jätkub kõikjale.

Ära nuta kaua mu haua veerel.
Mind pole seal. Ma elan sinus.

Mõnikord on raske öelda „Nägemiseni!”. Saati siis igaveseks hüvasti jätta. Aga ma tõesti tunnen, et Veljo on alati lähedal. Eriti kui kanda tema eluväärtuste mantlit.

Tekstikast:
Teda iseloomustas ennekõike mitmekülgsus, nii tegevusvaldkondade, huvide kui ka tutvusringkonna poolest. Ta oli kui täpse maakaardiga elav entsüklopeedia, Eestimaal oli talle tuttav iga küla ja selletagune metsatukk.
Tema osalusel on koostatud igaüheõiguse ning ranna- ja kaldakaitseseadus. Ta on kaasa aidanud paljude looduskaitsealade sünnile, muu hulgas Lahemaa rahvuspargi ning Naissaare looduspargi loomisele.
Veljo Ranniku väärtustas pärandit, olgu selleks loodus, kultuur, ajalugu või kombed. Ta on aastakümneid kestnud traditsiooni „Jõulud metsas” algatajaid. Puude istutamist pidas ta oluliseks ning algatas rohkesti seda laadi üritusi.
Veljo jutustas lugematuid lugusid, nii Eestimaa paigust kui ka teiste riikide loodusest, kultuurist, ajaloost, seetõttu oli ta armastatud reisijuht.
Veljo Ranniku mitmekülgset tegevust on tunnustatud riiklike preemiatega ning aasta vabatahtliku tiitliga.



Birgit Itse
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet