Sellist seadet, nn. linnuradarit, mis kõik linnud kokku loeb ja ära määrab, ei ole siiski veel leiutatud. Ent süüvimata raadiolokatsiooni meetodi peensustesse, on kasulik teada, et kui radari sihtmärgiks on lendavad elusolendid, siis radarikiire kaja intensiivsus oleneb temas sisalduvast veehulgast, putukate puhul ka kitiinkesta suurusest. Aeroökoloogidele ehk lendavate elusolendite uurijatele valmistab aga tänini peavalu see, kuidas eristada radariekraanil linde nahkhiirtest ja putukatest. Iseäranis suurt muret ja magamata öid põhjustavad tiivulised militaar- ja ilmaradarite operaatoritele.

Raadiolokatsiooni meetodi koos jälgimisseadme, nn. telemobiloskoobiga, patenteeris 1904. aastal saksa insener Christian Hülsmeyer. Seadmed said praktilise rakenduse teise maailmasõja alguses, kui inglased paigaldasid oma idarannikule radarid, tuvastamaks Saksa ründelennukeid.

Paraku ei olnud esimesed radarid eriti „lollikindlad”, sest radariekraanidele ilmus ootamatuid kajasignaale, mida oli keeruline lennukijälgedest eristada. Sellised kummitused ristiti radariingliteks (radar angels). Õnneks teenis tollal õhukaitsevägedes ornitoloog David Lack, kes 1945. aastal ajakirjas Nature avaldatud artiklis seostas nn. radarimüra rändlinnuparvedega. Oli sündinud uus uurimisvaldkond: radarornitoloogia.
Radarornitoloogia arengut on tagant tõuganud vajadus vähendada riski, et linnud põrkavad kokku lennukite, tuulegeneraatorite jms. Uuemad radarid registreerivad lindude tiivalöögi sagedusi, võimaldamaks hilisema analüüsi käigus eristada linde taksonite ja suuruse järgi, näiteks väikesed värvulised või suured kurvitsalised.
Seega on tänapäevane nn. linnuradar pigem kogenud ja hea optikaga linnuvaatleja. Radari eelised vaatleja ees ilmnevad siis, kui uurida lindude rändeliikumist (rände suunda ja intensiivsust) laiemal alal või määrata lendavate lindude kõrgust, lennu kiirust vms. Radar on asendamatu öiste vaatluste ja halva nähtavuse korral. Niisiis oleneb radari töö tõhusus kogenud radarioperaatorite koostööst ornitoloogidega, kelle ülesanne on liike kindlaks määrata nägemise ja kuulmise abil.
Levinuim linnuradar on mobiilne laevaradar, mis on seadistatud mobiilsele radarijaamale. Radarijaamal on paar pöörlevat antenni (vertikaalne/horisontaalne). Niisugune radar tuvastab värvulisi paari kilomeetri ning suuremaid linde, näiteks hanesid, kümne kuni kahekümne kilomeetri kauguselt. Alates 2012. aastast on Eestis kasutusel kaks linnuradarit: mobiilne jälgimisradar ning paikne impulss- ja pidevlaineradar (ROBIN’s 3D Flex).