Mitmel pool maailmas on rändlindude taevaseks orientiiriks peetud Linnuteed. Eelistavad ju paljud linnuliigid rännata öösiti. Sügiskuu öödel on kuulda tiivavihinat, nappe häälitsusi, ja juba need kustuvad; pimeduses oleks rändajatel nagu rutt ja sihidki selgemad.

Teisalt on Linnutee ka hingede tee, ühendus selle ja teise ilma vahel. Üks meie kõigi aegade viljakam usundiuurija Oskar Loorits on 1938. aastal üldistanud: „Kujutelmad inimhinge siirdumisest suremisel linnusse ja linnust kui vahendajast elavate ja surnute vahel on aidand meie esivanematel lahendada ka rändlindude-mõistatust ja nimelt selles suunas, et eriti just rändlinde on hakatud arvama sidepidajaiks elavate ja surnute maailma vahel” [2: 187].

Taeva all kolmnurkrivis kulgevad sookured on nii sügiseti kui ka kevaditi teiste rändlindude seas kõige enam tähelepanu äratanud. Põhjusi näib olevat mitu.
Esiteks oli põllupidajatel tavaks määrata rukkikülvi aega lõikuskuul kogunemispaikadest toituma lendavate nn. külvikurgede järgi. Kured olid tähtsad tähised ka mitmel muul moel. Pärast kurerände algust jäi veel umbes kuu jagu aega, et koristada vili ja võtta üles kartul. Kui kured äralennuga ei kiirustanud, arvati, et sügis tuleb pikk ja soe. Analoogiale toetub ilmaenne, et kui kured (ka haned, lagled, luiged) lendavad madalalt, tuleb „madal” (soe, lumevaene) talv, ja kui lendavad kõrgelt, tuleb „sügav” (külm, lumerohke) talv. Praegusajalgi üldtuntud, häälikukordusel rajanev ilus vanasõna „Kured toovad kurja ilma, haned toovad halla ja luiged lume” aga ei tähenda enamat kui rändetsükli kulgu: enne lähevad teele sookured, siis mitut liiki haned ja seejärel luiged.

Teiseks peeti sookurgi hingelindudeks. Kõnekaid ülestähendusi võib selle kohta leida veel 19.–20. sajandil talletatud rahvausundilistes arhivaalides. Rändeparves lendavaid kurgesid ei tohtinud loendada ega nende poole näpuga näidata, sest see eksitab neid.
Vanasõnavormel „Kured kuulda, haned näha, luiged ära lugeda” on tegelikult käitumisjuhis, sest ohtu kätkeb endas nii verbaalne kui ka visuaalne kontakt. Sookurgede kevadise rände ajal jälgiti, et hommikul oleks linnupetet võetud, st. kas või pala leibagi söödud, et end võimaliku halva kontakti eest kaitsta. Kui kurg ära petab, tulevad sulle täid peale (mõeldud on nii pea- kui ka nn. riidetäisid), karjane saab kuresaapad (päikesest, niiskusest ja tuulest tingitud punetus ja nahapragunemine jalasäärtel) [1].
Praegusaja linnuhuvilistele, kes võtavad osa rahvusvahelistest linnuloendustest, ei tule niisugused ohutegurid mõttessegi, pealegi on Eestimaal sookurgede ränne linnuloenduse ajaks enamasti juba vaibunud.
Arvatavasti aitas uskumust õige tee kaotanud kureparvedest kujundada ka rändeteede asetus Eesti maastikul: üks piki Peipsi järve rannikuala põhja–lõuna suunas, teine poolpõiki rohkem kirde–edela suunas [1].

Rändavate sookurgede eksimise ja eksitamise kohta on Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis kirjapanekuid kaugelt üle saja. Kindlast lennusuunast hälbiva, hargneva, segadusse sattunud parve abistamiseks hõigati: „Ritta, ritta, kurekesed!”, „Teele, teele, kured!”, „Tee rongi, tee rongi!” või „Kured, roodu!” ja korrati vormelit, kuni rivi jätkas lendu ühtlaselt.
Usundilise maailmapildi taandudes pääses aga hoopis esile inimesele nii omane soov end maksma panna sõnadega, nagu „Eksige, eksige!”, „Looka, looka, kurekesed!”, „Segapudru, segapudru!” jms.
Muidugi juhtus, et linnud käitusidki hõigatu järgi: seadsid end ritta või läksid segi, väsinud juhtlinnud tõmbusid tahapoole ning keegi nende tuules lennates puhanutest asus rivi ette.
Eestimaa paikneb maakera põhjapoolel, nii nähti teispoolsusesse siirdumisena just sügisrännet. Kas püüus linde loitsusõnadega eksima panna võib aduda kunagist soovi vältida nende ülelendu, suunates linde sõnajõuga endast eemale, selle kohta ei anna meie päevini säilinud rahvapärimus selget vastust. Oletada võib.

Kurgede lennu suunamisest sai ajapikku karjapoiste meelelahutus, seda nimelt sügisel, sest kevadel oli karja väljaviimise ajaks rändekurgede lend juba möödas. Iga karjalaps valis „oma” kure ning siis jälgiti, kelle lind parves teistest ette jõuab või maha jääb. Lindude lennusuuna muutmiseks tõsteti maapinnal maagiline arv (seitse või üheksa) kivikesi ümber, ette- või tahapoole, keerutati pea kohal, pöörati müts peas tagurpidi või hõiguti, hoolimata hoiatusest, et see võib lindudele või nende eksitajale halba tuua.

Linavästrik ja teisedki väikesed linnud arvati rändavat kure seljas, sulgede vahel, tiiva, hänna, koguni jala peal. Kujutelma seob tegelikkusega sügisel oma esimesele rändeteekonnale asuvate noorte sookurgede piiksumine. Kuna rukkirääku polnud lendamas näha, arvati, et tema läheb lõunamaale jalgsi ning seepärast jõuab kevadel tagasi viimasena.

Osa rändlinde arvati talveks peitu pugevat. Kägu muutub sügisel (raud)kulliks ja hakkab värvulisi murdma, Setumaal levinud uskumuse järgi talvitub ta ooses (urus, puuõõnes). Metskurvits, aga ka teised nepid poevad talveks mättasse. Koovit saavat talve üle elatud sel viisil, et pistvat oma pika kaardus noka taguotsast sisse, et toit kehasse pidama jääks. Pääsukesed pärib pärtel (pärtlipäev, 24. august), nimetatud on ka ussimaarjapäeva ja mihklipäeva (8. ja 29. september), kui viimased vanalinnud lahkuvad. Pääsukesi on usutud hulgakaupa järvevees, pilliroos või mudakallastes talve veetvat.

1. Hiiemäe, Mall 1997. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis. IV: Mäetagused 5: 9–12; haldjas.folklore.ee/tagused
2. Loorits, Oskar 2000. Lind – Eesti omakultuuri ja vaimsuse vapp. – Meie, eestlased. Eesti mõttelugu 35. Ilmamaa, Tartu: 182–207.

Mall Hiiemäe on folklorist, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur.