Eesti Looduse fotovõistlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Väikeveekogud EL 2012/10
Tiikide korrashoid toetab looduslikku mitmekesisust

Tiigid on väikesed, enamasti inimese rajatud veekogud. Need on omapärased ökosüsteemid, mida tasub hoida ja hooldada.

Varasematel aegadel on tiike kasutatud mitmel otstarbel: need on olnud loomade jootmiskohad, neist ammutati vett põllumaa kastmiseks või leotati tiikides linu; sageli saadi neist aga kogu tarvilik vesi. Tänapäeval on tiikidel inimeste jaoks pigem esteetiline väärtus, nad rikastavad maastikupilti. Traditsioonilistest tiikidest ei ole enamasti oma tähtsust minetanud üksnes sauna- ja aiatiigid.

Eesti külale iseloomuliku hajaasustuse tõttu paiknesid tiigid maastikul hajali. Koos väikejärvede, kopratiikide ja muude looduslike veesilmadega lõid nad omalaadse võrgustiku, mis soodustas paljude liikide, näiteks kahepaiksete, kiilide ja veemardikate arvukuse kasvu ja levikut ning muutis nende asurkonnad elujõulisteks. Peale selle pakkus tavapõllunduse loodud maastik, kus metsatukad vaheldusid heinamaade ja väikeste põldude ning aedadega, neile liikidele sobivaid maismaaelupaiku.
Maakasutusmuutuste tõttu on paljud väikeveekogud viimaste aastakümnete jooksul kadunud: maastikud on võsastunud, lombid ja tiigid kinni kasvanud, mudastunud või kaladega asustatud. Kõrvuti elupaikade kadumisega on vähenenud ka paljude vee- ja poolveeliikide arvukus ning tunduvalt kahanenud nende levilad.
Siiski on viimasel ajal üha aktiivsemalt hakatud vanu talukohti korrastama ning seetõttu on päevakorrale tõusnud vajadus taastada tiike ja rajada uusi veesilmi. Sestap on paslik anda ülevaade väikeveekogudest ja nende elustiku omapärast ning jagada soovitusi, kuidas on kõige mõistlikum tiike taastada ja rajada.

Tiigis on väga tähtis roll veetaimedel. Taimed tagavad veekogu isepuhastumisvõime, toodavad hapnikku, pakuvad tiigielanikele toitu ning varjumis- ja varitsuspaiku. Mitut liiki loomadele on taimed vajalikud ka paljunemiseks.

Ühtlasi on taimed head tiigi seisundi indikaatorid. Taimede liigne vohamine viitab toitainete üleküllusele. Laialt tuntud veeõitsengut põhjustab taimne hõljum ehk fütoplankton, mis võib muuta vee rohekaks, sinakaks või punakaks: toon oleneb valdavast vetikaliigist. Toitainerikkas tiigis võtavad võimust mõned taimeliigid (nt. laialehine hundinui, lemled), mis tõrjuvad teised veetaimed välja. Liigne taimestik varjab päikesevalguse, muutes tiigivee külmaks. Peale selle tekitab taimede lagunemine hapnikupuuduse, mille tõttu enamik loomaliike ajapikku kaob. Paljude inimeste lemmiktaim hundinui näitab küll suurt toitainete sisaldust tiigivees, kuid toimib samas ka vee puhastajana. Sellest hoolimata tuleb selle taime osakaal hoida mõõdukates piirides, sest kontrollimatult levides kasvab veekogu kiiresti kinni.

Loomaliikidest leidub kõige enam selgrootuid. Tiikide loomastik on väga rohkearvuline ja mitmekesine, kuigi enamjagu loomi jääb esmapilgul märkamatuks: osa oma väikeste mõõtmete, paljud aga varjatud eluviisi tõttu. Kõige rikkalikum ongi elustik tiikide kaldaäärses taimestikus, kus leidub häid varjevõimalusi.
Enamik tiigiloomi on selgrootud. Mõni neist veedab kogu oma elu vees, teised vaid teatud eluetapi, mõned loomad saavad elada nii vees kui ka kuival maal.
Tavalisemad veeselgrootud on kaanid, teod, pisikarbid, mitmesugused putukad (vesihargid, selgsõudurid, vesijooksikud) ja mardikad (ujurid). Tuntud on puruvanad, tegelikult ööliblikatega sarnanevate ehmestiivaliste vastsed. Ka mitme teise putukarühma vastsed arenevad vees. Sealjuures võib vastse eluiga olla tunduvalt pikem kui valmikul. Näiteks kiilivastsed arenevad vees korduvalt kestudes üks kuni kolm aastat. Valmikuna ringi lennates on nende maksimaalne eluiga ainult 40–60 päeva, tavaliselt kestab see aga kõigest paar nädalat.
Selgroogsetest loomadest elavad ja paljunevad tiikides kahepaiksed. Erisuguste liikide emasloomad munevad korraga paarsada kuni mitu tuhat muna. Erisugused kahepaiksed sigivad eri tüüpi veekogudes. Rannikupiirkondi asustav juttselg-kärnkonn ehk kõre eelistab madalaid veekogusid, mis kuivavad suvel täielikult, seetõttu ei elutse seal vastsetele ohtlikke selgrootuid ega kalu. Teised liigid vajavad kudemiseks ja vastsete arenguks aga püsivamaid veesilmi ning seetõttu sigivad nad sügavamates veekogudes. Samas on kõigile kahepaiksetele oluline, et vesi soojeneks kiiresti ja oleks hapnikurikas: sellised olud võimaldavad kudul ja kullestel kiiresti areneda. Seepärast eelistavad kahepaiksed sigida puhtaveelistes ja päikesepaistele avatud veekogudes.

Kalad ei sobi tiikide elustikku. Võrreldes järvedega on tiigi eripäraks asjaolu, et kalad ei kuulu tiigi ökosüsteemi. See võimaldab tiikides sigida paljudel liikidel, kelle vastsetest kalad muidu toituvad.
Siiski võib kalu leida nii mõnestki tiigist. Kalamarja võivad tiiki tuua linnud oma sulestikuga, kuid enamasti on põhjuseks siiski inimese tegevus. Levinud on arusaam, et ilma kaladeta veekogu „pole nagu päris”. Tegelikult mõjuvad kalad väikeveekogu ökosüsteemile halvasti: kaladega tiik on sogane ning elustikuvaene. Selle kohta on mitu selgitust. Esiteks ei ole tiigis suurtele veekogudele omaseid terviklikke toiduahelaid, kuna ahela tipuks olevad röövkalad ei suuda nii muutlikes oludes elada. Teiseks, kalad söövad ära taimtoidulise zooplanktoni, mistõttu hõljumvetikad saavad piiramatult vohada ning tiigivesi muutub roheliseks ja hapnikuvaeseks. Toiduotsinguil mõjutavad kalad ka vee läbipaistvust: nad keerutavad üles põhjamuda, mistõttu vee läbipaistvus väheneb ja teiste liikide jaoks halvenevad olud tunduvalt. Ühtlasi söövad kalad ära tiigis elutsevate kahepaiksete vastsed ja selgrootud loomad.

Asukoht ja lähinaabrus määravad palju. Oma igapäevatoimetustega mõjutame paljusid elusolendeid, luues neile sobiva elukeskkonna või hävitades selle. Tegelikult saab iga tiigiomanik aidata kaasa sellele, et väike veesilm pakuks rõõmu omanikule endale, olles üksiti sobiv elupaik paljudele liikidele.
Kõige paremini sobib tiik liigniiskele alale või paika, kus leidub looduslikke lohke. Tuleb pidada silmas, et tiiki ei suubuks kraave, kuna kraavi kaudu voolavad tiiki setted ja veekogu mudastub, sinna võib sattuda põllumajandusreostus ning kalu. Läbivooluga tiigi puhul sobib vaid allikaline, ilma lisakraavideta sissevool, kuna muidu kujuneb tiigist puhastustiik, mis mudastub kiiresti.
Tiigi vahetus naabruses ei tohiks olla intensiivselt majandatavaid põlde ega metsa. Kui tiigi läheduses küntakse põldu või tehakse ulatuslikku lageraiet, jõuab vihmavee ja tuulega tiiki ülearu toiteaineid ja veekogu hakkab kiirelt kinni kasvama. Eriti ohtlik on mõistagi väetiste ja mürkkemikaalide sattumine vette.
Tiigi lõunakallas peaks olema päikesele avatud. Puud ja muu kõrgekasvuline taimestik võiks olla veesilmast kaugemal ning vaid selle põhjapoolses küljes. Kui puud kasvavad kaldale liiga lähedal, on vesi jahe ja tiik jääb elustikuvaeseks. Peale selle hakkab tiiki kogunema puulehti ning vesi muutub huumusainete tõttu pruuniks ja veekogu mudastub kiiresti.
Tiik peaks olema laugete kallastega, kuna siis ei kandu kallastelt pinnasega vette toitaineid. Samuti saab kallastel kasvada taimestik, mis omakorda on nii mõnegi selgrootu või kahepaikse meeliselupaik. Kui kõiki kaldaid ei ole võimalik laugeks teha, siis võiks vähemalt osa tiigist kujundada laugete kallastega.

Kuidas tiiki rajada, taastada ja hooldada. Tiigi taastamise üldpõhimõtted on samad mis uue tiigi rajamisel. Parim aeg seda tööd teha on septembris või oktoobris, kui veekogus on võimalikult vähe elustikku ning maa ei ole veel sügisvihmadest liigniiske. Sobib ka külm ja lumevaene talveaeg.
Taastatav tiik tuleb veest tühjaks pumbata või võimaluse korral avada, et see ise tühjaks jookseks. Vett täis tiigi korrastamine ei anna soovitud tulemust, kuna kõiki setteid ei saa eemaldada.
Kuivaks lastud või pumbatud tiigi põhja peab hoolikalt puhastama mudast ja setetest. Sellega eemaldatakse liigsed toitained ning kalad. Eriti vastupidavad on kogred, kes võivad üle elada nii kerge külmumise, hapnikuvaeguse kui ka isegi ajutised veeta perioodid.
Juhul kui taastatav tiik asub põllu keskel, tuleks selle ümber jätta ülesharimata ala. Juba viie meetri laiune kündmata riba vähendab väetiste sattumist veekogusse ning jätab kahepaiksetele veekogu äärde vajaliku toitumisala.
Uue tiigi rajamise järel võivad seal hakata vohama vetikad, mis veepinnale tõustes meenutavad rohelist vaipa. Siinjuures on põhjus selles, et veekogu kallastel ja veekogus ei ole veel taimi. Taimestik aitab tiigil isepuhastuda ja kaitseb veekogu sissekanduvate toitainete eest. Veepinnale kerkinud vetikad tuleks tiigist eemaldada.
Tiigi ümbrus tuleks hoida võsastumast, seega on otstarbekas seda niita või seal loomi karjatada. Kui võsa on juba tekkinud, tuleks see maha raiuda. Samas ei tohiks lõigatud võsa tiigi kallastele vedelema jätta: see takistab ümbruse hooldamist, kuid loob ka soodsad varjevõimalused nastikutele, kes jahivad tiigis elavaid kahepaikseid. Ühtlasi tuleb piirata veekogus vohavat taimestikku. Kõige tulemuslikum moodus on taimed käsitsi välja juurida. Eemaldatud taimehunniku võiks jätta paariks tunniks veepiirile, et anda taimedega kaasa tulnud vee-elukatele võimalus tagasi vette pääseda.
Tiik säilib heas korras vaid siis, kui selle eest kantakse järjepidevalt hoolt. Hooldamata tiigist kujuneb ajapikku võsa, siis on teda üsna kallis taastada.


ERALDI TEKSTIKASTID:

MIDA VÄLTIDA?
1. Ära asusta tiiki kalu! Kalad muudavad tiigi läbipaistmatuks ja eluvaeseks.
2. Ära too tiiki parte ega toida neid seal! Toidujäägid ja partide väljaheited väetavad tiiki. Samuti hävitavad nad tiigielustikku ja tõstavad üles põhjamuda. Nõnda halveneb vee kvaliteet.
3. Väldi kahjulike ainete sattumist tiiki! Kõige sagedamini satuvad kahjulikud või lausa mürgised ained tiiki pinnaveega, kui tiigi läheduses asub põllumaa, laut või välikäimla. See oht on eriti suurte sadude ja kevadise lumesulamise ajal.


PEA MEELES!
1. Tiigi rajamiseks tuleb saada kirjalik nõusolek kohalikult omavalitsuselt, kaitstavate alade puhul ka keskkonnaametist.
2. Pea nõu keskkonnaametiga, et olla kindel, kas hakkad rajama uut tiiki või on tegu siiski taastamisega. Vanad võssa kasvanud tiigikohad võivad uutel kaartidel olla tähistatud võsana ning sel juhul on tegu uue tiigi rajamisega. Määrav ei ole seegi, kui võsa all leidub tõepoolest vett.
3. Rajades tiiki, ei tohi kahjustada loodusväärtusi.
4. Asukoha valikul tuleb veenduda, et ei ohustata maa-aluseid insenerivõrke ega õhuliine.
5. Kui soovid tiiki taastada, pea nõu keskkonnaameti töötajatega. Tiigis või selle läheduses võivad elada kaitsealused liigid ning taastatud tiik võiks ka neile sobida. Vastupidi vahel levinud kartusele ei piira nende olemasolu kuidagi tiigi kasutust: see on isegi soovitatav, sest aitab tiigil pikka aega säilida.


Voldemar Rannap (1962) on zooloog, töötab keskkonnaametis projektijuhina.
Riinu Rannap (1966) on zooloog, Tartu ülikooli teadur.
Ilona Lepik (1964) on zooloog, töötab keskkonnaametis looduskaitsebioloogina.



Voldemar Rannap, Riinu Rannap, Ilona Lepik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet