Eesti Looduse fotovőistlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovőistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/10
Kala hakkas lagunema sabast juba aastamiljoneid tagasi

Kuidas te üldse jõudsite fossiilsete kalade uurimiseni: meie Devoni kihtides säilinud kalade fragmendid on ju sageli väikesed ja pealtnäha ebahuvitavad?

See oli juhus, ikka tänu Aruküla koobastele. Esimese kursuse tudengina tahtsime ise kõike teha. Keegi mainis, et on olemas Aruküla koopad. Läksime neid siis varakevadel vaatama, meid oli kaks poissi ja kaks tüdrukut.
Ronisime koobastesse, avausi oli siis mõnevõrra rohkem kui praegu. Riided said koobastes punase liivaga kokku. Hakkasime kursusekaaslasega minema kodu poole Tähtverre, kui tuli vastu professor Karl Orviku koos oma prouaga. Häbenesime oma räpast välimust, aga professor hakkas kohe küsima, kus te käisite. Kuulnud, et Aruküla koobastes, tegi ta kavala näo ja palus järgmisel päeval läbi astuda, et vestelda koobaste teemal.

Eks me siis käisime, ta andis Aruküla materjale ning millegipärast jäid need andmed just minu kätte. Ta ütles, et sealt on leitud väga huvitavat luumaterjali ja päris, kes tahab vaadata. Ajasin kohe käe püsti.
Kuigi ausalt öeldes meeldis mulle esimesel kursusel rohkem mineraloogia. Tartu ülikooli geoloogiamuuseumis on suurepärased 19. sajandi kogud: millised kristallipesad, ametüstid ja mäekristallid, üks uhkem kui teine! Kalaluud pole pooltki nii dekoratiivsed, kui nad üldse seda on. Hoopis hiljem hakkasin tegema Devoni kalade elusuuruseid mudeleid, sest tavalisele vaatajale muuseumis ei paku luud ega fragmendid huvi.

Aruküla koobastega seostub mul eelkõige Asmuss, kellest on pikemalt kirjutanud Erki Tammiksaar Loodusajakirja aastaraamatu „Lehed ja tähed” eelmises, viiendas köites.

Hermann Martin Asmuss (1812–1859) kaevas tõepoolest Tartu Aruküla koobastes aastakümneid Devoni kalaluid välja. Olen ise ka ühest praegu alles olevast koopaosast saanud kätte mitmeid kalafragmente ja ühe suurema luu ning kujutan seetõttu väga hästi ette, millistes tingimustes see mees töötas ning mida ta suutis oma elu jooksul teha.
Põhiline oli see, et Asmuss tahtis aru saada kalade anatoomiast ega saanud kaevamisi katki jätta isegi karjääri hinnaga; tulid välja üha uued luud, erinevate liikide ja isendite omad. Vaid väga pikaajalised kaevamised annavad kollektsiooni, mille alusel saab kalu rekonstrueerida.

Millal te ise hakkasite Devoni kalade kivistisi koguma?

Esimene iseseisev välitöö oli mul 1948. aastal. Aasta hiljem organiseerisin kaevamise koos teiste tudengineiudega Härma leiukohas Õhne jõe kaldal Tõrva lähedal. Hiljem selgus, et kohalik koolmeister oli seal kaevanud, kuid tema materjal läks kaduma. Mina lähtusin kalaleiukohtade otsingul koguteosest „Eesti”, kus kõik Devoni paljandid olid üles loetud.
Viimase kursuse üliõpilasena ja esimese kursuse aspirandina koos geoloogiatudengi Vaike Paulmanniga sõitsin rattaga kogu Lõuna-Eesti läbi. Siis oli hea jalgrattaga sõita, polnud asfaltteid ega tihedat liiklust. Igale poole sai ligi, mõnes soises kohas, näiteks Halliste orus, sai ratta selga võtta. Linnast oli leib kaasas ja tagasiteel jälle „kalad” kotis.
1953. aasta ekspeditsioonil avastasime Vaikega kaks rikkalikku kalaleiukohta: ühe Karksis, teise Piusa jõe kaldal Jõksi külas. Järgnevatel aastatel kaevati Karksis rohkem kui kümnel suvel. Nagu märksa hiljem selgus, polnud me siiski esmaavastajad. Karksi leiukohta teadis tuntud eesti paleontoloog ja pärast teist maailmasõda Rootsis töötanud Valdar Jaanusson. Jõksi Kalmetumäelt oli keegi leidnud ühe kalafragmendi juba 19. sajandil, nagu näitab leiu juures olev etikett.

Kui palju leitakse meie Devoni kihtidest kalajäänuseid?

Kesk-Devon, mis meil paljandub Lõuna-Eestis, vähem ka Kirde-Eestis, oli hiigelkalade aeg. Mitmes rühmas olid sel ajal kõige suuremad vormid. Mitte et kogu fauna oleks koosnenud hiiglastest, oli ka väiksemaid kalu.
Pikka aega ei saanud ma aru, mida kalaluude kogumikud endast kujutavad: vesi oleks nagu kokku kuhjanud hulga juhuslikke skeletiosi. Siis tekkis mõte, et need peaksid kuuluma peamiselt tollase fauna dominantidele. Need olidki enamasti suurvormid.
Peaaegu igast leiukohast on teada ka mõned kalaliigid, kelle kivististest leidub vaid üks või paar soomust! Nähtavasti oli selliste kalade populatsioon lihtsalt väiksem.

Kas kalu on meil tervikuna ka säilinud?

Tõepoolest on meil üks ja ainus tervelt leitud Devoni kala olemas. See on viie sentimeetri pikkune pisike akantood, suhteliselt kõrgelt arenenud kala, mis leiti Tamme paljandist Võrtsjärve idakaldal 1993. aastal. Akantoodidel olid kõik paaritud ja paarisuimed olemas, aga need olid fikseeritud ogadega, selliseid uimi ei saanud kehale ligemale tõmmata ega liigutada. Need olid proksimaalse otsaga keha sees. Pigem olid sellised uimed stabilisaatorid kui hilisemate kalade liikuvad uimed, välja arvatud muidugi sabauim.

Kuidas kalade väliskuju rekonstrueeritakse?

Kala ei hakka ilmselt lagunema tingimata peast, vaid ka sabast. Kolmemõõtmelisi rekonstruktsioone ehk mudeleid saab teha vaid kaladest, kellel on sabauim alles. Kuju ei saa sabata teha, ent pilti saab küll, peidad saba kuhugi taimede vahele ära. Aga kujul peab olema saba.
Nii on tulnud valida näituste ja püsiekspositsioonide nn. mudelliikideks sellised fossiilsed kalad, kellel on keha tagumine osa ja sabauim säilinud. Meilt on teada näiteks kopskala Dipterus – tema soomused ja hambaplaadid Tartu paljanditest; terved isendid on aga leitud Šotimaa Kesk-Devoni kihtidest.
Keerukaks osutus hiiglasliku rüükala Heterostius’e väliskuju kindlakstegemine. See kala on kuulsaks saanud tänu Asmusse leidudele Arukülast.
Heterostius’e uue väliskuju joonise tegemisel looduseuurijate seltsi aastaraamatus ilmuva artikli jaoks tekkis hulk probleeme. Eelmine joonis oli ammu tehtud ja siis polnud veel teada, kuidas paiknesid põseluud. Ninamiku puhul aitas välja Hiinast leitud varajasem sugulane Yinosteus, kel oli nn. rostraalplaat säilinud, sellega külgnesid ninasõõrmed. Kuidas sa teed nägu, kui ninasõõrmeid pole! Silmadega on sama asi: kui saad silmad pähe, on nägu juba olemas.

Kas luutükkide alusel saab teha ka muud, kui määrata ja rekonstrueerida kalu?

Viimasel ajal olen teinud koostööd Londoni paleopatoloogidega. Olen neile saatnud mitmeid lõuatute kalade psammosteiidide fragmente, millel on säilinud röövkalade tekitatud vigastused. Uuritud on nüüdisaegsete tehniliste vahenditega, näiteks skaneeriva elektronmikroskoobiga, nende vigastuste järkjärgulise paranemise käiku.
Erilist tähelepanu on pälvinud üks fragmendike. Selle kalafragmendi oleksin ise arvanud kolmanda sordi „prahikalade” hulka, kuid sellest on nüüd tehtud kolm konverentsiettekannet, mis baseeruvad ülipõhjalikul histoloogilisel uurimusel.
Olgu mainitud, et kaladele on väga tähtis, et neil poleks haavandeid, sest neid kasutaksid kohe ära kalaparasiidid, seened ja teised kahjustajad.

Kuidas on võimalik kala luutükkide järgi taastada liigi ökoloogiat?

Eks toitumisviis tehakse kindlaks eelkõige lõuaaparaadi ehituse ja hammaste kaudu. Siiani on näiteks oletatud, et rüükalad olid bentilised. Samas pole praegused ingelhailised, kel on üsna sarnane kehakuju, sugugi kõik veekogu põhjaasukad. Mõnede suuremate liikide pikkus oli kuni viisteist meetrit. Need olid tõenäoliselt ikka pelaagilised merekalad.
Suurem osa tuntud Devoni kaladest elas tõenäoliselt madalas meres võimalikult mandri lähedal, seal, kus toidu hulk oli maksimaalne. Siin on ka palju müüte, nagu igas teadusharus: keegi kunagi ütles ning selle mõjul levitatakse neid juba 19. sajandist alates, pidades näiteks Devoni kalu magevee omadeks.

Millised on enim levinud mĂĽĂĽdid Devoni kalade kohta?

Näiteks öeldakse, et rüükalade, ka kilpkalade rüü oli raske. Ülisuurte kilpkalade psammosteiidide seljaplaat oli küll suur, aga vaid mõni millimeeter paks. Miks ta raske oli? Kui see on kivilahmaka peal kivistisena, paned selle välitööl seljakotti ning tassid viis kilomeetrit, siis on raske küll!
Arvatakse, et näiteks rüükala Heterostius’e rinnauimede juures olnud seitsme sentimeetri paksused luud muutsid kala raskeks: uimed peavad ju kinnituma tugevale toesele. Aga kui kala oli kümme meetrit pikk, siis mida need seitsmesentimeetrised luud enam loevad? Peale selle on üks asi fossiliseerunud luu ja teine elus luukude, kollageenikiudude, närvide ja veresoontega, see pole hoopiski nii raske kui kivistis.
Kujutatakse ette, et kui kala oli raske, peab ta tingimata olema bentiline, põhjakala. Aga ujuvuse probleemi peab eraldi silmas pidama. Enamik praeguseid kalu on pigem kerge negatiivse ujuvusega. Suure negatiivse ujuvusega ehk siis veest märksa raskemad on vaid vähesed kalad tugeva murdlainetusega rannikumeredes: kui nad oleksid kergemad, viskaks tormine meri nad lihtsalt rannale. Suurem negatiivne ujuvus on normaalses meres kalale kahjulik, sest see raiskab energiat.

Millal ja kuidas te hakkasite kalade mudeleid tegema?

Ettepanek hakata kaladest elusuuruseid mudeleid tegema tuli Helsingi ülikooli loodusmuuseumi töötajatelt, kes 1994. aastal vaatasid meie loodusmuuseumis fossiilsete kalade näitust, mille olin korraldanud. Soomlastel oli kavas teha 1995. aastal suur näitus, millest pool pidi olema Eestist toodud kalafossiilid. Rõhutati, et fossiilid jäävad nende tavakülastajatele arusaamatuks.
Sel ajal polnud saada modelleerimismaterjale. Hakkasin peale nullist, varasemaid kogemusi mudelitega polnud. Kuidagi sattusin vahtplasti peale. Et suuremaid mudeleid teha, käisin tööstusprojekti prügikasti juures parajaid tükke valimas: geoloogiainstituut oli siis Estonia puiesteel.
Hakkasin kalu vahtplastist välja lõikama ja olen seda teinud senini. Minu tehtud kalamudeleid on kasutanud ka TTÜ bioonikud, et selgitada välja puudulikult säilinud fossiilsete kalade kehapikkust. Nad on teinud omi kalamudeleid nüüdisaegsematest materjalidest. Mina olen kalakehi välja lõiganud vahtplastist ja soomuseid teinud suvalistest plastesemetest, näiteks karpidest; selliseid soomuseid saab hästi vahtplasti sisse suruda.
Miks ma hakkasin mudeleid lõikama, mitte valama? Mu ema oli skulptor. Nägin, kuidas ta tegi kõigepealt savist kuju, siis mitmetükilise vormi jne. Aga see oli väga keeruline protseduur.
Helsingi loodusmuuseumis tehti mitmest minu kalamudelist silikoonkoopiad. Silikoon on nüüdisaegne materjal, aga ka seda tuleb pärast hambapuuri otsa käiva freesiga viimistleda. Silikoonitolm on üsna kole, hullem kui vahtplasti tükikesed, mis sest, et tuba näeb töö tegemise ajal välja, nagu oleks äsja lund sadanud.
Järgneb mudeli pahteldamine, värvimine ning lakkimine. Silmad olen saanud Tiimari poest: suurte silmadega kalade jaoks sobivad hästi nukusilmad.
Vaatasin internetist, et Tallinnas Eesti loodusmuuseumi lae all ripub uhke tuuramulaaž. Käisin seda tuura muuseumis vaatamas. Kala on imeilus, nagu täitsa värske. Ma ajan ikka anatoomilist täpsust taga ning minu mudelid on täpselt elusuuruses. Kardan aga, et tehniliselt on need mõnevõrra kehvemad. Siiski võib neist mitut näha püsiekspositsioonides nii Helsingi ülikooli loodusmuuseumis kui ka Riias Läti loodusmuuseumis.

Milline on suurim kala, mille olete niiviisi valmistanud?

Suurima seni tehtud kalamudeli, pikkusega 83 cm, tegin psammosteiidist nimega Psammolepis alata, mis on nüüd Riias loodusmuuseumis. Lubasin juba ammu, mõneti kergemeelselt, Tartu ülikooli uuele geoloogiamuuseumile teha kõige suurema Kesk-Devoni psammostiidi mudeli, mis on peaaegu kaks meetrit pikk.
Selle tegemisel on abiks teise kursuse geoloogiatudeng, kes on kibe käsi arvuti kasutamises. Aga mudeli juures on ikka palju käsitööd ka. Kala „lõikeleht” on juba olemas. (Näitab poolteise meetri pikkust joonist.)
Kala nimi on Tartuosteus, seega Tartuga otseselt seotud. Tal olid kĂĽlgedel lennukitiiva moodi suured kandepinnad, mis ei liikunud, vaid talitlesid stabilisaatorina.
Sellistel kaladel oli vaid üks uim – sabauim, mis oli ligi neljandik kala pikkusest. See pidigi olema väga võimas, sest pidi täitma seda otstarvet, mille jaoks kõrgematel kaladel on terve komplekt uimi: üks kuni kolm seljauime, rinna- ja kõhuuimed ning pärakuuim, mis kõik töötavad koordineeritult.
Psammosteiid pidi vaid sabauime abil saama liikuda edasi ja üles-alla, pöörata, seega kõiki liigutusi teha. Selleks olid uime sees teatavad paksendused, et saaks seda kokku tõmmata ja laiemaks lasta. Nende kalade ujumisviis oli selline nagu tänapäeva suhteliselt lühema kehaga kaladel.
Ikka on arvatud, et primitiivsemad kalad olid aeglased ja kohmakad loomad. Kaladel pole tavaliselt elus kuhugi kiirustada. Välja arvatud siis, kui peab röövkala eest põgenema või ise saaki taga ajama. Ülejäänud elu käib ikka vaikselt.

Mida need kalad sõid?

Devonis oli meil siin troopiline madalmeri. Sellised küllalt suure suuga ja hammasteta kalad toitusid tõenäoliselt väikestest planktonorganismidest. Taimne ja loomne plankton on tegelikult väga toitev. Suunad suu planktoni poole ja neelad. Tänapäeval toitub samamoodi näiteks vaalhai.
Tartuosteus’el oli küllaltki suur kumer kõht, kuna aga tema eellased Vara-Devonis olid lamedad. Võimalik, et enne väljasuremist suurenes Kesk-Devoni hiiglaslikel psammosteiididel marja hulk, mis võiks olla evolutsiooniline vastus väljasuremise vältimiseks.
Üldiselt arvatakse, et väljasurnud kalad olid kuidagi veidrad ja käitusid imelikult. Tegelikult on kala ikka kala. Lihtsalt rohkem arenenud rühmad asendasid pikkamööda vähem arenenud rühmi. Katastroofilist liikide kadumist on raske uskuda.

Katastroofiteoorial on ju aegade jooksul olnud palju pooldajaid.

Muidugi juhtub looduses lokaalseid katastroofe. Apvelling ehk süvaveekerge võib näiteks Vaikses ookeanis Lõuna-Ameerika rannikumeres põhjustada teatavate kalaliikide hukkumist. Aga ülejäänud faunal pole häda midagi. Teine näide: Uus-Meremaal hakkas vulkaan purskama, tuhk sattus jõgedesse ning kalad lämbusid, peamiselt ülemjooksul. Läks mõni aeg mööda, vesi kandis tuha minema ja kalad tulid tagasi.
Kalafauna koosseis hakkas muutuma juba Vara-Devonis, kuid väga pikkamööda. Uued rühmad tulid asemele ning vanad jäid aja jooksul vähem arvukaks ja kadusid. See ei käinud ilmselt sel viisil, nagu praegu püütakse saurustest lahti saada. Inimestele ikka meeldib sõu, suure tulevärgiga etendus: Maa põrkas asteroidiga kokku, käis suur pauk ja saurused olid kõik surnult maas. Aga teised reptiilid jäid millegipärast ellu ja pidasid peenikest naeru: näe kus lollid, surid välja! Miks siis sisalikele ja krokodillidele asteroid ei mõjunud?

Devoni aega jäävad vist ka need kalad, kes hakkasid kuivale maale tulema?

Jah, nendeks peetakse latimeeria sugulasi, lihasuimseid kalu ning nende lähisugulasi algelisi tetrapoode. Viimasel ajal on uusi Devoni tetrapoodiliike väga palju avastatud. Suhteliselt hiljuti oli teada vaid paar sellist looma Gröönimaalt. Uurijatel on nagu silmad lahti läinud: kui sa ei tea, mida sa otsid, siis sa seda ka ei näe.
Nüüd on neid teada kümmekond ja erineva säilivusega. Aga need liigid olid otsekui proovivariandid, elasid väikeste populatsioonidena ning lühikese perioodi vältel. Morfoloogid on ka oletanud, et Devonis veel selliseid jäsemeid ei kujunenudki, millega saaks käia kuival maal või kõval veekogu põhjal. Pigem oli tegemist jalgadega kaladega.
Paar aastat tagasi Poolast leitud tetrapoodide jäljed pärinevad samast ajalisest tasemest nagu meil näiteks Kesk-Devoni Narva lade. Jälgede põhjal võib järeldada, et tegemist oli mitme erisuguse neljajalgse loomaga, neist suurim võis olla kaks ja pool meetrit pikk.
Aga ka see jälgede leid on üliharuldane, sest neid isendeid oli suhteliselt vähe. Kalaliigi populatsioon peab olema piisavalt suur, et sellest kas või üks soomuski alles jääks. Loodus on nagu suur veski, liiv ja muda setitatakse korduvalt ümber, ning see on üliharuldane juhus, kui kuskil skeletid säilivad, ilma et seda kivimkeha hiljem ei purustataks.
Ka meilt on leitud Kalmetumäe paljandist Piusa jõe ääres ühe tetrapoodi meenutava looma – Livoniana alalõualuu fragment. Sellel oli juba amfiibi tunnuseid. Sama liigi paremini säilinud tükk pärineb Lätist. Ilmselt olid need loomad vähearvukad. Tetrapoodid, kes tõesti elasid juba maismaal, tulid alles Karbonis ehk kivisöeajastul.

Tõenäoliselt pidi maale tuleku ajaks maal juba ka taimekooslusi kasvama.

Devoni ajast taimed olid pigem rohkem vees või jalgupidi vees, niisketes kohtades. Devoni ja Karboni taimestik erines tugevasti ja küllap seetõttu tulid tetrapoodid maale elama just Karbonis.
Tegelikult peab arvestama muidki tingimusi peale taimede olemasolu. Vara-Devonis kasvasid maismaal madalamad taimed, aga Hilis-Devonis juba üheliigilised metsad. Kesk-Devonist on teada imelik taim Prototaxites, oleme selle ränistunud tükke leidnud näiteks Piusa klaasiliivakaevandusest. Erast Parmasto on kirjutanud Prototaxites’est oma Seenevana lugudes 2005. aastal. Mõned botaanikud on pakkunud, et äkki oli see seen, et siis kasvas puukujuliste seente mets. Tüve läbimõõt oli kuni meeter.
Puiduga ei taha paleobotaanikud tegeleda: puidujäänused on enamasti raua- või räniühenditega läbi imbunud, tuleb teha palju tööd ja tulemused on nigelad. Meil on natuke leitud tolleaegset puitu mitmest paljandist, aga ei teagi, kellele seda pakkuda.

Kui palju on ĂĽldse teada Devoni ajastu taimedest Eestis?

Meie kõige tuntumad leiukohad on Pärnu jõe ääres Toris ja sealt allavoolu. Viktor Masing suunas kunagi minu juurde tudengi, Külli Kalamees-Pani, juhendasin teda floora alal ja koos käisime välitöödel.
Oorel ühest kruusaaugu seinast tuli välja Pärnu lademe valge liivakivi. Seal oli tohutult makrofüütide jäänuseid, nii-öelda fossiilne põhk. Külli tegi oma diplomitöö Torist ja selle lähedal olevatest paljanditest, ka Joosust leitud taimedest, aga hiljem on temast saanud hoopis väärt looduse tutvustaja. Ega meil vist ühte inimest Devoni floora peal pidada poleks ka mõtet, siis peab tal olema midagi muud lisaks uurida.
Väimela lähedalt Joosu savikarjäärist kirjeldas Külli ka ühe teadusele uue sõnajalgtaime liigi Pseudosporochnus estonicus. Joosu hallist savist tehti Vene ajal telliseid. Tegelikult oli see väärtuslik keemiatööstuse tooraine. Stratigraafiliselt mõnevõrra hilisem tase on olemas ka lätlastel; neil on Läti Võnnu alt Lode savikarjäärist leitud hulk taimede kivistisi. Meil on sama vanusega Devoni floora teada Küllatovast Setomaalt.

Kui hästi on meie kogudes olev fossiilsete kalade materjal läbi töötatud?

Olen ise välitöödel kalu kogunud nelikümmend aastat, enne mind veel mõned uurijad, iseendastmõistetavalt aga muidugi Asmuss. Materjali on tegelikult kogunenud nii palju, et mitu inimest võiks neid uurida ilma välitööle minemata. Selliseid paleoihtüolooge, kes kõiki rühmi hästi tunneks, peaaegu polegi, neid oli viimati 19. sajandil. Mõned uurijad on spetsialiseerunud lõuatutele, teised plakodermidele või kõrgematele kaladele.
Meil oli vahepeal loodusõnnetusena Vene aeg, mil ei tohtinud käia välismaal kollektsioone uurimas ega saanud kätte kaugeltki kogu vajalikku kirjandust. Peaaegu ainus võimalus oli separaate vahetada, selleks tuli vähemalt osa artikleid kirjutada inglise keeles. Taksonoomias peame aga arvestama kõiki töid varasematest kuni nüüdisajani.
Võin öelda, et Vene aeg on mul elust parimad loomingulised aastat ära lõiganud. Siis, kui olin noor ja tervis hea, ei lubatud mind isegi Saksa DV-sse, kuigi kutse ja raha oli olemas. See oli veel sel ajal, kui kurikuulus Berliini Mauer oli alles ehitamata.
Sõna otseses mõttes ime kombel õnnestus siiski käia üks kord Rootsis ning ka Austraalias, kuhu sain kutse ja sõiduraha sealsetelt kolleegidelt. Nimelt korraldasin koos töökaaslastega meil Tallinnas kalanõupidamise, kuhu tulid sealsed kalauurijad. Nii sain lõpuks isiklikult tutvuda mitme inimesega, kellega olin pikka aega olnud kirjavahetuses. Mõnda mu kirjasõpradest, näiteks saksa teadlast Walter Grossi või ameerika tuntud paleoihtüoloogi Robert Denisoni ei kohanud ma kunagi.
Mõnel noorel väliskolleegil osutus võimalikuks tol ajal ka Eestisse tulla. Üks neist Tallinnas käinud kolleegidest soovitas mind USA-s oleva selgroogsete paleontoloogia seltsi (SVP) liikmeks. Selle seltsi Newsletter’ist sai värskeid uudiseid kalauurijate tegevuse ja ilmunud tööde kohta. Kuna välisriigi seltsi liikmelisus oli nõukogude ajal välistatud, siis sai minust mitmekümneks aastaks ilmselt ainus illegaalne SVP liige. Liikmemaksu tasus minu eest dr. Denison Chicagost.
Eesti aeg tuli õnneks suhteliselt kiiresti ja olen saanud käia palju Euroopas ja Ameerikas ning veel kord juba vaba inimesena Austraalias; tekkisid reaalsed kontaktid samade kalarühmade uurijatega, oleme koos kirjutanud hulga artikleid.
Mõnigi kala meie kollektsioonis meeldiks välisuurijatele väga. Aga loodan väga, et meie omad inimesed hakkavad neid uurima. Keeleprobleemi välismaale minnes enam pole ja sõita saab nüüd ka nii palju, kui vaja. Praegu osutub teatud takistuseks vene keele mitteoskamine, selles keeles on ilmunud väga unikaalseid monograafiaid. Osata tuleks ka saksa ja elementaarsel tasemel prantsuse keelt. Kuid võõrkeelte õppimine on vaid ettevõtmise asi.



PaleoihtĂĽoloog Elga Mark-Kurikut kĂĽsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet