Eesti Looduse fotovõistlus
2012/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2012/10
Kuidas mõõta kõrgeid puid?

Suve lõpus levis raadios, televisioonis ja paljudes ajalehtedes uudis, et Järvseljal on leitud enneolematult kõrgeid puid, sealhulgas Eesti absoluutselt kõrgeim puu: 46,6 meetri kõrgune mänd. Sestap on asjakohane arutleda esitatud andmete üle ning jagada selgitusi selle kohta, kuidas saada kõrgete puude mõõtmisel usaldusväärseid tulemusi.

Tänavu äratas meedias laialdast huvi uudis rekordkõrgusega puude leidmise kohta. Ent sedalaadi sõnum ei ole esimene: aastal 2007 juhtus midagi samalaadset. Õpetlik on meenutada, kuidas kujunesid asjaolud tookord. 2007. aasta augustis ilmusid ajalehtedes Sakala ja Postimees üksteise järel teated, et Viljandimaal Loodi Püstmäel (# 1) on leitud Eesti kõrgeim puu: 46-meetrine lehis. Võrreldes seni teadaoleva Eesti kõrgeima puuga, Järvseljal kasvava 43,8-meetrise kuusega, olevat Loodi lehis mitu meetrit kõrgem.
Nende teadete ajel otsustasid metsateadlased Tiit Maaten, Eino Laas ja Heino Kasesalu koos allakirjutanu ning ehitusinsener Tiit Ajaga korraldada mõõtmised, et selgitada, kus kasvab Eesti kõrgeim puu ja kui kõrge ta on. Peale Loodi lehise ja Järvselja kuuse oli teada kolmaski rekordikandidaat. Eino Laasi 2004. aastal ilmunud monograafia „Okaspuud” andmeil on Järvseljal mõõdetud ühe männi kõrguseks 46 meetrit, seega saadud sama tulemus kui Loodi lehise puhul.
Hoolika mõõtmise järel jõuti 2007. aastal ühisele otsusele, et Järvselja kuusk on siiski Eesti kõige kõrgem puu: ta küündib 44,1 meetrini. Loodi lehis jäi sellele alla vaid väga napilt, olles 43,9 meetrit. Järvselja kõrgeima männi (# 2) kõrguseks mõõdeti 43,3 meetrit.
Oletan, et samamoodi võib juhtuda ka nüüd. Uudisena välja kuulutatud andmed Järvselja uute rekordpuude kohta kontrollitakse hoolikalt üle ja saadakse uusi, võib-olla vähem sensatsioonilisi tulemusi.

Kõrgust saab mõõta mitmel moel. Metsamehed mõõdavad oma igapäevapraktikas puude kõrgust mitmesuguste kõrgusmõõtjatega. Üks levinum on Vertexi kõrgusmõõtja, mida on mitut marki. Keskmise kõrgusega puude puhul annavad need riistad täiesti rahuldavaid tulemusi. Ent kui puud on kõrged, Eesti oludes ligi 40 meetri piirimail, kipuvad sedasorti kõrgusmõõtjad kehvaks jääma. Siis on õige rakendada muid mõõtmisvahendeid ja -viise.
Maailmas on teada puid, kelle kõrgus küündib saja meetrini ja üle selle. Neist teadaolevalt kõrgeim on praegusajal USA-s kasvav ranniksekvoia Hyperion, kelle kõrguseks mõõdeti 2012. aastal 115,6 meetrit. Tihti saadakse selliste hiiglaste kõrgus mõõdulati abil: ronitakse puu latva ja sealt sirutatakse vajaduse korral teleskoopmõõdulatt ladvani. Nõnda on tänavu mõõdetud ka Hyperoni kõrgus.
Sellist mõõtmisviisi võiks rakendada ka Eesti rekordpuude puhul. Puu otsa ronija peab olema väga osav ja treenitud. Ka Eestis on sääraste oskustega inimesi: seda näitasid Eesti esimesed arboristide puuronimisvõistlused tänavu augustis Saaremaal Kuressaares. Praktikas pole meil siiski ühegi rekordpuu kõrgust sel kombel mõõdetud.
Teoreetiliselt on tänapäeval võimalik puude kõrgust kindlaks määrata ka satelliidipiltide abil, kuna meetodid selle tarvis on olemas. Teadaolevalt ei ole seda mõõtmisviisi aga rakendatud.
Veel saab puu kõrgust üsna täpselt kindlaks teha laserskanneri ehk lidari abil. Lidar on seade, mis saadab lennukilt välja elektromagnetimpulsse ning registreerib selle peegeldusi. Mõõtmise tulemusel saadakse kolmemõõtmeline peegelduste ehk punktide arv. Eestis on sedalaadi mõõtmislende sooritatud, kuuldavasti ka Järvselja metsade kohal. Näiteks Viljandimaa aladel on selliste lendude käigus kogutud andmeid selle jaoks, et leida metsa keskmine kõrgus ja muid takseernäitajaid. Üksikpuid ei ole meil veel sel moel mõõdetud. Tasuks proovida, kuid kindlasti osutuvad need katsed märksa töömahukamaks kui mõõtmine maa peal.
Hiidpuu kõrgust saab mõõta ka õhupallilt. USA-s ja mujal ongi seda moodust kasutatud. Ligikaudu 15 aastat tagasi tekkis mõte mõõta nõnda ka Järvselja kõrgeimat kuuske. Ent kui õhupalliomanik oli näinud metsalagendikku, kus võimsa läbimõõduga pall tuleks kuuma õhku täis lasta ja taeva poole lennutada, keeldus ta jätkamast. Risk oli liiga suur, sest mõni puuoks võinuks purustada kuumaõhupalli kesta.

Mõõta tasub võimalikult kaugelt. Tulles taevast tagasi maa peale, on kõige reaalsem Eesti kõrgemaid puid mõõta mõne spetsiaalse kõrgusmõõtjaga, näiteks teodoliidiga.
2007. aastal kasutasime ehitusinseneride toonast põhilist töövahendit elektrontahhümeetrit GTS 601 (vt. ka # 4). Tegu on võrdlemisi raske ja kalli seadmega (hind on võrreldav maasturi omaga). Sellega on võimalik mõõta väga täpselt: kõrgusi saab mõõta kuni ühe kilomeetri kauguselt, kusjuures mõõtmisviga jääb poole sentimeetri piiridesse. Võrreldes tavaliste puude kõrgusmõõtjatega, nõuab kõnealuse tahhümeetriga tulemuste saamine palju rohkem aega. Üks mõõtjatest peab seisma majakaga tüve juures, teodoliidi juures olijal tuleb aga pikksilmaga sihtides leida rägastikus üles majakas. Seejärel peab ta teodoliidi pikksilmaga üles otsima puu ladva kõige kõrgemale ulatuva võrse ning mõõtma selle kõrguse.
Toona puid mõõtes võrdlesime näitajaid Vertexiga saadud tulemustega. Nagu korrektsetele mõõtmistele kohane, võtsime kõrgusmõõte igalt puult nii elektronteodoliidi kui ka Vertexiga vähemalt kolmest küljest võimalikult kaugelt. Andmeid kõrvutades selgus, et teodoliit näitas puu kõrgust üldjuhul madalamana kui Vertex. Vahe oli sageli ligi kaks meetrit. Saime selgeks, et umbes 40 meetri kõrguste puude puhul ilmneb Vertexil ja ilmselt muudel sama laadi kõrgusmõõtjatel süstemaatiline viga.
Viga ei tulene niivõrd mõõteriista enda väiksemast täpsusest, vaid sellest, et kaugus, millelt puud mõõdetakse, on puuga võrreldes liiga väike. Vertex ja teised sama tüüpi kõrgusmõõtjad on ehitatud selliselt, et nendega ei saa minna puust kaugemale kui 40–45 meetrit. Väga kõrge puu mõõtmiseks on see liiga lühike vahemaa kahel põhjusel. Esiteks, sellelt kauguselt ei paista hästi puu latv, sest vana puu latv on väikese kõrguskasvu tõttu sageli tömp. Teiseks võib tekkida viga trigonomeetria seaduspärasuste tõttu. Puu kõrgust hinnatakse kolmnurga kaudu, mille üks tipp on puu latv, teine juurekael ning kolmas mõõtja. Teisisõnu arvutatakse täisnurkse kolmnurga teravnurga tangensi ja selle lähiskaateti pikkuse kaudu vastaskaateti suurus (puu kõrgus). Kui vahemaa, kust puud mõõdetakse, on väiksem kui puu kõrgus, on nurk, mille põhjal kõrgust hinnatakse, üle 45º. Koolimatemaatikat meelde tuletades teame, et tangensi väärtused hakkavad 45 kraadist suuremate nurkade puhul üha järsemalt suurenema. Lihtsalt väljendudes: kui kaugus puust on ligilähedane puu kõrgusele või on sellest väiksem, suureneb kõrguse mõõtmise viga väga kiiresti.

Eesti kõrgeim puu vajab selgitamist. Võtame taas vaatluse alla rekordkõrged puud Järvseljal. Metsandusüliõpilased Triin Alatalo ja Koit Viliberg on tänavuses bakalaureusetöös „Kõrged metsapuud Järvselja õppe- ja katsemetskonnas” [1] esitanud andmed mitme puu kohta: peale 46,6 meetri kõrguse männi on kirjas 35,2-meetrine harilik saar, 34,5-meetrine harilik pärn ja 33,3-meetrine sanglepp. Mõõtmised tehti tavapäraste kõrgusmõõtjatega Haglöf Vertex III ja Blume Leiss. Seetõttu on puude kõrgus ülalkirjeldatud süstemaatilise vea tõttu võib-olla üle pakutud. Siiski ei saa seda kindlalt väita enne, kui parameetrid on täpsemate riistadega hoolikalt üle kontrollitud.
Tuleb rõhutada, et kindlasti on tänuväärne, et üliõpilased on bakalaureusetöö jaoks valinud sellise teema. Järvseljal on ennegi leitud ja mõõdetud rekordkõrgusega puid. Töö tulemusel lisandus andmeid mitme väga kõrge puu kohta, märgiti üles nende täpsed koordinaadid ja koguti huvitavat teavet selliste kasvukohtade kohta, mis on puudel võimaldanud harukordselt kõrgeks sirguda. Nuriseda võiks vaid selle üle, et andmed levitati otse meediasse, ilma neid enne üle kontrollimata. Seda ei teinud üliõpilased, vaid isikud, kelle kätte uurimistöö oli sattunud.
Nüüd jääb vaid loota, et mõned asjahuvilised uurijad mõõdaksid need puud üle. Kasutada tuleks elektroonilist teodoliiti või mõnda muud täpset mõõduvahendit, millega saab puu kõrgust mõõta piisavalt kaugelt. Iseasi, et metsas on sageli vaevaline neid mõõtmisi veatult teha. Keskmise tihedusega metsas on raske leida suunda, kust oleks vaba poolesaja meetrine või kaugem vaade mõõdetavale puule, nii et korraga paistaksid ära nii puu latv kui ka alumine osa. Aga kui väga tahta, on see siiski võimalik. Suure tõenäosusega saadakse siis Riiupalus kasvava rekordmänni kõrguseks märksa vähem kui 46,6 meetrit.

Milline on praegu meie kõrgeim puu? Võib-olla ei ole see ei Järvselja mänd ega ka Järvselja rekordkuusk, sest selle puu latv on mitme meetri ulatuses kuivanud ja kõrguskasv seiskunud (# 7). Üle tuleks mõõta ka Viljandimaal Loodi Püstmäel kasvav lehis, sest erinevalt Järvselja kuusest on selle latv elujõuline ja vahepealse viie aastaga mingil määral sirgunud. Täiesti võimalik, et siis pärib Eesti kõrgeima puu tiitli ikkagi Püstmäe lehis.
Kogu loo positiivne külg on vahest see, et kodumaa kõrgeimate puude kohta koguneb täpsemaid ja värskemaid andmeid. Vahest tuleb üldsuse teravdatud tähelepanu ajel mõnest Eestimaa nurgast teade seni hoopis teadmata puu kohta, mis võib osutuda Eesti kõrgeimaks. Eesti Looduse ja Eesti Metsa toimetus ootavad selliseid teateid huviga.

1. Alatalo, Triin; Viliberg, Koit 2012. Kõrged metsapuud Järvselja õppe- ja katsemetskonnas. Bakalaureusetöö metsamajanduse erialal, juhendaja Eino Laas. Tartu.

Hendrik Relve (1948) on ajakirja Eesti Mets peatoimetaja ning põlispuude uurija.



Hendrik Relve
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet