Iga koolijüts teab, mispärast on lilled kirkavärvilised, kuidas see neile kasulik on. Aga seened? Väga paljud, võib-olla enamik suuremaid seeni on erksavärvilised; seeni on musti ja valgeid, kollaseid, punaseid ja ülepea kõikvõimalikku karva. Aga mispärast? Milleks see hea on? Neil nagu poleks ka lillede kombel vajadust kedagi ligi meelitada (peale mõne vängelt haiseva erandi). Looduses on ju üldiselt igal asjal otstarve, kas siis saab olla, et seente peale on head värvi raisatud lihtsalt niisama? Bioloogiatudengist sugulane kratsis sellist küsimust kuuldes kukalt, arvates, et see on ikka küll väga ja väga loll küsimus.

Kommenteerib mükoloog Erast Parmasto:

See on hea küsimus ja noorena otsisin minagi sellele teadusuuringutest vastust. Hiljem sai see küsimus vastatud kirjutises: Parmasto, Erast 1970. Miks seened on värvilised. – Eesti Loodus 21 (10): 609–610. Midagi huvipakkuvat teaduskirjanduses selle küsimuse kohta lisandunud pole, üldiselt on asi juba küllalt selge. Keemiline täpsustus: paljude seente puhul on värvilised ühendid jääkproduktid aminohapete (küllap peamiselt fenüülalaniini) šikimikhappe sünteesirajas (ingl. shicimic acid pathway).
Muuseas, arvamus, et looduses on üldiselt igal asjal otstarve, kuulub pigem religioossete uskumuste ja inimlike eelarvamuste kui teaduse valdkonda. Soovitan kõigil huvi tunda Eesti Looduses siiani avaldatu vastu. Seda leida pole eriti raske.

Lõike ülalviidatud artiklist:

Või ehk on eredavärviliste viljakehade pigmendi ülesandeks mingeid loomi ligi meelitada? Enamasti mitte: suur osa sellistest seentest (näit. mitmed NSV Liidu Kaug-Ida aladel kasvavad eredad nahkiselised, meilgi esinev verev karikseen jt.) levitab oma eoseid tuule abil. [---]
Meie tavaliste metsaseente vahekord putukatega, eriti kahetiivalistega, pole päris selge. Viljakehadest vabanevate eoste peamiseks edasitoimetajaks on tuul või õigemini: igasugune õhuliikumine. Eosed on niivõrd kerged, et nad isegi päris maapinna ligi kasvavast seenekübarast maha ei lange: õhuvoolused viivad nad enne kõrvale ja kaugele. Vastavalt V. Tšastuhhini 1932. aastal avaldatud äärmiselt teravmeelsele, kahjuks aga edasise kontrollita ja edasiuurimata jäänud hüpoteesile on kübarseente eoste levitajaiks ka „seeneussid” – kahetiivaliste (eriti seenesääsklaste ja seenekärblaste) vastsed. Nood toituvad seenelihast; vastse seedetrakti läbivad eosed tervelt ja idanemisvõimelistena ning võib oletada, et vastsed kannavad eoseid edasi ja „külvavad” oma väljaheidetega mulda. Kui see hüpotees on õige, pole seente ussitamine seenele kahjulik, pigem vastupidi. [---]
Paraku ei leia me seost erineva värvusega seente ja nende ussitavuse vahel; nii pole ka siin värvusel erilist tähtsust.
Mingil määral levitavad lihakate viljakehadega seente eoseid ka teod (eriti nälkjad), närilised ja mõned teised loomad. Senised, kuigi veel pooljuhuslikud vaatlused ei võimalda aga sellega seostada seene värvust. [---]
Jääb üle üsna ebahuvitav või lausa pettumust valmistav seletus: seente viljakehades leiduvad pigmendid on ainevahetuse jääkproduktid, viljakeha seeneniite kokkukleepivad, nende seinu paksendavad või söödavust (seenele kahjulike loomakeste poolt) vähendavad ained, mille värvus iseloomustab küll pigmendi keemilist olemust, mingit tähtsust seene elule sellel aga pole. Teiste sõnadega: enamiku seente värvus pole allunud looduslikule valikule. Selle üheks tõestuseks võiks olla värvuse sage ja suur varieeruvus ühe liigi eri eksemplaridel – seente määramist raskendav asjaolu, mis näiteks pilvikuid tundma õppiva algaja mükoloogi võib lausa meeleheitele viia.
Lõpuks veel paar tõika, mis vähemalt osa seente värvuse tähtsust selgitavad. Torikuliste tumedad viljakehad on päikese käes üsna mitme (kuni 8) kraadi võrra soojemad kui ümbritsev õhk. Ilmselt tekitab see seene juures tõusvaid õhuvoole, mis takistavad viljakeha allküljelt vabanevate eoste mahalangemist ja kannavad neid kõrgemale – levimist võimaldavate õhuhoovuste meelevalda. Paljude kottseente eoskotid paiskavad eosed välja päikese poole; siingi võib pigmentidel olla oma osa päikesesoojuse püüdjatena. Mõnedel seentel (eriti sklerootsiumidel ja risomorfidel) võib välise kihi tume värvus olla seotud vajadusega ekraniseerida „kudet” päikese (eriti ultraviolettkiirguse) kahjuliku toime eest. Nende nähtuste puhul pole aga niivõrd tähtis seene värvus, kui pigmendi t u m e d u s.
Paraku on ülalesitatus tunduvalt rohkem hüpoteese, kaudseid järeldusi ja lausa oletusi kui korralikult järeleuuritud fakte ja seletusi.

Kommenteerib seenesääsklaste tundja Olavi Kurina:

Minu teadmist mööda mitmesugused seentest ja seentes toituvad putukad, sh. seenesääsed jt. kahetiivalised, neid värvuse järgi küll ei vali. Munad munetakse seenele viljakeha üsna varajases staadiumis, paljudel juhtudel juba siis, kui seen on alles sambla sees. Ka on seente värvuse varieeruvus ühe liigi piires ja teisalt sarnasus eri liikide vahel liiga suur, et sellega valikuid põhjendada.
Värvus oleneb ju üsna tugevasti ka kasvukohast: kas see on niiskem või kuivem, päikesele avatud või varjus jne. Kahetiivalised leiavad ja valivad seene lõhna ehk lenduvate keemiliste ühendite järgi. Seda on tõestanud ka 1980. aastatel põhiliselt Karjalas tehtud teadusuuringud. Tuule ja tõusvate õhuvooludega võrreldes on seeneusside kasu seeneeoste levitamisel ilmselt peaaegu olematu, sest vastsete tegevusraadius on väike. Seenes toitunud uss nukkub lähedal maapinnas ega võta ette suuremaid rännakuid. On küll oletatud, et seeneussi sooltoru läbimine parandab eoste idanevust, aga siiani on see veel läbiuurimata teema.