Metsloomalood
Valeri Štšerbatõh. Saatesõna Tiit Randla. Läänemaa linnuklubi, OÜ Digimap, 2012. 128 lk.

Tuntud loodusfotograafi suurepäraste fotode ja tekstidega raamat metsloomadest, eeskätt karust, põdrast, metsseast, nugisest, hundist, aga ka paljudest teistest. Ei tahaks teisi looduspildi ja -tekstiraamatute autoreid kurvastada, aga see raamat on meie looduskirjelduste žanris uus tase, mis võib fotode poolest teha kadedaks nii mõnegi loodusemehe.
Autori sõnutsi: „Selles raamatus olen püüdnud kirjeldada oma rännakuid ja jagada kõigile oma tähelepanekuid ning arusaamu looduses toimuvast. Enamik mu retkedest on passiivsed. Ma ei torma kuhugi, vaid lihtsalt vaatan ja kuulan. Olles sedasi võimalikult märkamatu, avab metsaelu mulle palju oma saladusi. Ainult sedasi võin märgata kastetilka kõrrel, müravaid rebasekutsikaid rohus, armuvalust ohkivat põdrapulli või üksiku hundi kurba ulgu.�


Eesti looduse kaitse aastal 2011
Toimetanud Lauri Klein ja Ingrid Hermet. Eesti looduse mitmekesisus 4. Keskkonnateabe keskus, 2012. 124 lk + kaart.

Raamat on 2007. aastal avaldatud Eesti looduskaitse ülevaate järg. Siin ei korrata varasemas raamatus toodud ajaloolist ülevaadet, vaid keskendutakse nüüdisajale: õiguslik taust, kaitstavad ja kaitseväärtusega loodusobjektid, kaitsekorralduse ja loodushariduse hetkeseis, liikide ja elupaikade kaitse, kusjuures eraldi on juttu soode, niitude ja metsade seisundist. Rohket ja mitmekesist teavet sisaldav väljaanne on kättesaadav ka võrguväljaandena aadressil www.keskkonnainfo.ee.


Kaktused kääbustest hiiglasteni
Harri Poom. Toimetanud Eha Kõrge, kujundanud Janika Vesberg. Varrak, 2012. 253 lk.

Kaktusi looduslikult Eestis ei kasva, küll aga on nad väga tuntud toataimed. Eesti autori kirjutatud põhjalik käsiraamat sobib hästi nii algajale kui ka edasijõudnud kaktusehuvilisele. Teoses õpetatakse vahet tegema kaktustel ja nendega sarnastel turdtaimedel, antakse ülevaade kaktustest toidutaimena, kasvunõuetest ja vaenlastest, pookimisest, ristamisest ja paljundamisest. Kurjemad kaktuste vaenlased on kasvataja vead.
Põhjalikumalt tutvustatakse meil toataimena tuntumaid rühmi: täht-, näsa-, viigi-, siilik- ja agaavkaktused; peale selle saab lühikirjeldustena teada olulisematest perekondadest ja tähelepanu väärivatest liikidest. Tuuakse ära ka kõik nimekomisjonis kinnitatud kaktuste eestikeelsed nimetused ning seletatakse sagedamini kasutatud mõisteid. Kaktusi aitavad ära tunda suurepärased värvifotod.
„Kaktused ei nõua palju hoolt, küll aga mõningaid teadmisi ja asjatundlikkust. Õigupoolest on paljud kaktused väga vastupidavad ja kui nad vale hoolitsuse korral ka ei õitse ega kasva õieti, võtab nende suremine teinekord päris kaua aega. Sellist kiratsevate kaktuste „koonduslaagrit� pole aga mõtet pidada. Kaktuste kollektsioonil on tegu ja nägu vaid tervete elujõuliste taimede korral. Kindlaim viis sellise kollektsiooni loomiseks on kõik kaktused ise seemneist üles kasvatada� (lk. 13).
Autori soov äratada lugejas huvi kaktuste imepärase ja mitmekesise maailma vastu on küll täidetud. Võib-olla maksab tähele panna autori hoiatust: „kaktusepisikuga� nakatunuid pole enamjaolt võimalik „kaktusepalavikust� terveks ravida, see haigus võib kulgeda kord rahulikumas, kord ägedamas faasis. Igatahes üle hulga aja üks tore (toa)taimeraamat, mida võib huvilistele julgesti soovitada.


Looduskivi Eesti ehitistes
Helle Perens, kujundanud Helle Perens ja Beata Vessart. Eesti geoloogiakeskus, 2012. 168 lk.

Raamat tutvustab lugejale Eesti parimate ehituspae liikide kasutamise lugu alates 13. sajandist. Eraldi osas käsitletakse maakiviehitisi, mis on laotud mandriliustiku abil meie alale jõudnud rändkividest. Rohketel värviküllastel fotodel on eriaegsed paeehitised ja nende detailid, raidkivid, paeerimite töödeldud lõiked ning vaated ehituskivi karjääridele. Joonistel näidatakse paekivi erimite kasutamise piirkondi ajaloo eri perioodidel, kivimikihtide geoloogilisi läbilõikeid ning ehituskivi maardlate asendit ja paeehitiste paiknemist.
Raamatu ajend on teadmine, et Eesti looduslik ehituskivi väärib esiletõstmist, tutvustamist ja propageerimist. Tähtis on hoida järjepidevust, et ei kaoks kivi murdmise ja käsitlemise oskus. Seni on arhitektid ja ehitajad liiga vähe kasutanud mitmeid ajaloost tuntud vastupidavaid ehituskive.


Seentega värvimine
Uve Ramst. Fotod Vello Liiv, Marje Eelma, Margus ja Uve Ramst. Eesti loodusmuuseum, 2012. 88 lk.

Käsiraamatust saab teada kangavärvide ja värvimise ajaloost ja keemiast, värvimise ja peitsimise tehnikatest ning muidugi seentest: kes on üldse seened ning millised neist sobiksid värvimiseks. Igat värviseent tutvustatakse nii sõnas kui ka pildis, lisatud on lõnganäidiste pildid koos selgitusega kasutatud peitside, lõnga ja seente vahekorra jm. kohta. Igatahes kutsub raamat üles proovima ja tasub meeles pidada autori väidet: „tegemist ei ole täppisteadusega ja üllatused käivad asja juurde�.
Raamat on valminud keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel ning nagu sel viisil üllitatud teostega tavaliselt, tuleb huvilisel selle hankimiseks meenutada oma tutvusi: raamatut minnakse otsima ikka raamatupoest, kuid sinna see väljaanne müüki ei jõua.


Eesti Geoloogiakeskuse Toimetised 11/1
Toimetanud Anne Põldvere, kujundanud Heikki ja Garmen Bauert. Eesti geoloogiakeskus, 2012. 80 lk.

Eesti Geoloogiakeskuse Toimetiste uus väljaanne märgib Eesti geoloogiateenistuse 75. aasta juubelit. Ajakirjas on kuus artiklit, mille teemad ja illustratsioonid on mõeldud loodusteadustest huvituvale lugejale. Kalle Suuroja „Paluküla lugu� jutustab sellest, kuidas Eesti geoloogide kolm aastakümmet väldanud uurimistöö on andnud teadusele Kärdla meteoriidikraatri Hiiumaal, Kärdla mineraalvee ning Eesti maapõueuurijatele Eesti kõige sügavama (815,2 m) puuraugu.
Elga Mark-Kurik ja Anne Põldvere kirjutavad Devoni ladestu stratigraafia hetkeseisust ja probleemidest. Artiklis esitletakse Eesti Devoni stratigraafilise skeemi uuendatud varianti koos ülevaatega kivimite kohalike üksuste litoloogiast.
Mall Orru tutvustab kodumaise turba kasutuselevõttu balneoloogias ehk kümblusravis. Artiklist saab ülevaate turba varudest, kvaliteedist, bioloogilisest toimest ja kliiniliste katsete tulemustest.
Mihkel Štokalenko artikkel on mõeldud neile, kes soovivad lihtsaid loodusseadusi arvestades hinnata kaevandamisega seotud keskkonnamõjude ulatust. Tuhala piirkonna näitel analüüsitakse, kuivõrd võib kaevandamine Nabala lubjakivimaardla Nõmmevälja karjääris ohustada Tuhala nõiakaevu suurveeaegset vaatemängu.
Ain Põldvere kirjutab Kagu-Eesti Marinova karjääri Ülem-Devoni dolokivide ebatüüpiliselt tugevast looduslikust purustusest, intensiivsest karstumisest ja murenemisest ning tutvustab lugejale geoloogilisi protsesse, mis võisid põhjustada sellised muutused kivimis.
Ajakirja avalugu Vello Kleini sulest käsitleb Eesti rakendusgeoloogia ajalugu eri majandussüsteemide tingimustes aastatel 1937–2011.


Haljasalade kasvupinnased ja multšid
Aino Mölder. Kujundanud ja küljendanud Eve Kurm. Luua metsanduskool, 2012. 109 lk.

Tänapäeval kasvatatakse taimi sageli mullavaestes kohtades, kus mulda asendab kasvupinnas. Õpiku esimeses osas kirjeldatakse kasvupinnaste omadusi, lähtudes taimede vajadustest. Teises osas antakse juhiseid, kuidas valida, tuua ja paigaldada sobivat kasvupinnast mitmesuguste haljasalade ja erinevate nõuetega taimede jaoks. Lugeja leiab raamatust ülevaate ka multšide omadustest ja tarvitusest ning multšimisega kaasnevatest riskidest.
Raamatut jaotatakse tasuta ning selle PDF-fail on kättesaadav ka internetist: otsingusõna „kasvupinnased�.


Ahvileivapuust ämblikliiliani. Loomanimedega taimi meilt ja mujalt
Aleksei Turovski, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp ja Krista Kaur. Toimetanud Eva Mere. Menu kirjastus, 2012. 303 lk.

Raamatus otsitakse seoseid, miks üks või teine taim on endale nime saanud ja kes on need loomariigi asukad, kes on väärinud nimeandjate tähelepanu. Miks ikkagi taimedel on sellised nimetused nagu teohabe, elevanditapp, koerahammas, maohabe, käokeel jne.
Tutvustatavad taimed on järjestatud loomanimetuste järgi: ahv, dodo, draakon, elevant jne. Kõigepealt on antud lühike ülevaade loomast ning seejärel looma järgi nimetatud taimest. Raamatu tutvustustes on esile tõstetud eelkõige Aleksei Turovski tuntud headuses kirjutisi, aga ka taimede osa ei jää neile sugugi alla. Tore õhtune lugemine, annab järeleproovitult hea une ja ilusad unenäod.


Eesti kalamajandus 2010
Koostanud Toomas Armulik ja Silver Sirp. Toimetanud Toomas Armulik, Ave Menets, Toomas Saat, Silver Sirp. Kalanduse teabekeskus, 2011. 117 lk.

Raamat annab ülevaate meie kalavarudest ja toob esile Eesti kalamajanduse peamised arengusuunad viimasel viisaastakul. Kogumiku teemad on jaotatud valdkonniti: kaugpüük, Läänemere ja sisevete kalapüük, harrastuspüük, vesiviljelus, kalatööstus, toetused ning kalanduslikud uurimisprojektid. Ohtrate tabelite ja graafidega ülevaateteos rõõmustab igat kutselist ja harrastuskalameest, rääkimata muidu kalandushuvilisest.


Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu
Eric Chaline. Tõlkinud Raivo Hool, toimetanud Ilme Rääk. Koolibri, 2012. 224 lk.

Raamat pajatab inimkonna arengus olulist rolli etendanud loomadest. Siit leiab huvitavat lugemist malaariasääsest, vihmaussist, hispaania kärbsest, lõvist, lambast ning paljudest teistest elukatest. Iga liigi kohta on rohkesti mitmesuguseid fotosid ja jooniseid ning huvipakkuvaid fakte. Tuleb nõustuda raamatu autoritega: loomadeta oleks inimajalugu palju vaesem ning meie kestmine palju lühiajalisem, nagu me võime ühel päeval avastada.