Lääne-Virumaalt Rakverest ja selle lähiümbrusest leiab kolm kaitsealust tammikut. Rakvere ja Vinni tammik paiknevad keset tiheasustusalasid, mistõttu on tegu üsna käidavate kohtadega. Mädapea tammik jääb aga Rakverest mõne kilomeetri kaugusele Rakvere–Jõepere tee äärde ning asub hõredalt asustatud Mädapea külas.

Mädapea tammik eristub eelkõige oma ilme poolest: suure osa alast hõlmavad hooldatud puisniidud ja -karjamaad. Kuigi juurdepääs kaitsealale on lihtne, satutakse siia harva. Küllap on põhjuseks asjaolu, et kaunis vaade alale avaneb juba maanteelt. Samas tasub loodushuvilisel tulla Mädapea tammikut lähemalt uudistama: maanteest eemale jääb väärtuslik laialehine mets.

Mädapea tammik võeti kaitse alla 1958. aastal. Samal aastal lisandusid kaitsealuste hulka Rakvere ja Vinni tammik, mitu Lääne-Virumaa mõisaparki, pinnavormi ning üksikobjekti. Tol ajal oli eelkõige siht ära hoida rikkumisi looduskaitse põhimõtete vastu: vältida puude maharaiumist endistes mõisaparkides ja looduskaunites metsapaludes ning karjääride rajamist aladele, kus leidub huvitavaid pinnavorme, samuti sooviti paremini korraldada jahindust ja kalandust [8].

Maastikukaitseala (71,7 ha) rajati siia 2007. aastal ning toona kinnitatud kaitse-eeskiri kehtib praegugi. Põhirõhk on kaitsta ja tutvustada Mädapea tammikut ja sellega piirnevaid kooslusi ning karstivorme. Ühtlasi vajavad siin tähelepanu ja hoolt I kaitsekategooriasse kuuluva leht-kobartoriku (Grifola frondosa; # 3) elupaik ja loodusdirektiivi elupaigatüübid: puisniit, vana laialehine mets ja puiskarjamaad.
Kogu kaitseala kuulub ühte Mädapea sihtkaitsevööndisse, kus on lubatud ja lausa vajalik hooldada poollooduslikke kooslusi [10]. Alates 2004. aastast kuulub tammik Natura 2000 võrgustikku kui Mädapea loodusala [1].

Saladuslikud karstivormid ja eakad tammed. Mädapea tammik asub Pandivere kõrgustiku põhjanõlval veidi lainelisel maastikul. Tammik jääb Mädapea karstiväljale, kus leidub arvukalt kurisuid, vettneelavaid tiike ja karstiallikaid [4]. Kaitseala keskele jääb kaks karstilehtrite rühma [1]. Kohalike elanike andmeil võis tammikus sagedasti leida vett täis tiike, kuid viimastel aastatel on põhjavee madalama seisu tõttu need veesilmad olnud kuivad. Kevadel lume sulamise ajal ulatub põhjavee tase Pandivere äärealadele omaselt tihti maapinnani ning siis on suur osa tammikust üle ujutatud. Ent puud on ajutisele liigveele hästi vastu pidanud.
Praegune Mädapea tammik on jäänuk kunagisest ulatuslikust tammepuisniidust. Puude keskmine vanus on siin 250 aastat, kuid leidub ka 350-aastaseid tammesid. Suurima tamme kõrgus on 20 meetrit ja ümbermõõt 4 meetrit. 1922. aastal kasvas tammikus Virumaa jämedaim tamm, mille ümbermõõt oli 4,7 meetrit [13].
Puisniidul paikneb muinsuskaitse all olev arheoloogiamälestis, Sarapuumäe kivikalme, kust on leitud inimluid ja jälgi kunagisest kultuurkihist [5]. Maastikukaitseala kõrval asub Mädapea mõis (sks. Mettapäh), mida on esimest korda mainitud 1425. aastal. Praegusaegne mõisa härrastemaja on ehitatud hilisklassitsistlikus stiilis [3]. Mõisa ümbritseb kaitsealune Mädapea mõisa park. Ajalooliselt kuulusidki Mädapea tammiku puisniidualad mõisale.

Kaitsealale jääb mitu väärtuslikku kooslust: puisniidud ja -karjamaad ning laialehine mets. Need kuuluvad peamiselt eraomandisse. Tammik on heades kätes, sest maaomanik hooldab siinseid niite ja karjamaid heaperemehelikult: suuremat osa niiduala niidetakse regulaarselt ning karjamaal karjatatakse loomi. Taastamist vajab ainult hektari suurune võsastunud puisniiduala [9].
Ligi poole Mädapea tammiku maastikukaitsealast võtavad enda alla parasniisked puisniidud [9]. Puisniidud kuuluvad pärisaruniitude tüübirühma ning on sageli tekkinud salumetsade asemele võsa ja puude osalise raiumise ning niitmise käigus. Neile iseloomulikku ilmet ja taimkatet saab hoida, kui alasid igal aastal niita.
Puisniidud on Eesti liigirikkaimad kooslused. Selle tingib keskmise viljakusega karbonaatne muld, suur liigifond, puurühmade vaheldumine rohumaalappidega ja niitmine, mis aitab ohjeldada liikidevahelist konkurentsi [11, 12]. Hea näide on Laelatu puisniit Läänemaal, kus ühelt ruutmeetrilt on leitud 76 liiki soontaimi.
Mädapea kaitseala puisniidu tihedama puurindega alade taimeliikide mitmekesisus on säilinud tänapäevani. Paraku on enamjagu alast saanud kahjustada väetamise ning nõukogudeaegse liigse karjatamise tõttu: suurenenud on toitainerikastele aladele tüüpiliste lämmastikulembeste taimede osakaal. Seega leidub taimeliikide poolest kohati üsna üksluiseid laike, kus võimutseb naat.
Et karjatamine lõppes sellel alal üle kümne aastat tagasi, on koosluse seisund nüüdseks siiski taastumas. Tammiku puisniiduala iseloomulikud liigid on harilik naat, kerahein, põldtimut, verev kurereha, aas-hiirehernes, kortsleht, aas-rebasesaba, kõrvenõges, roomav madar, harilik orashein ja põldohakas. Puurindes on enamusliik tamm ja kask, põõsarindes sarapuu ja pihlakas [9].
Puiskarjamaad asuvad kaitseala idaosas, hõlmates tammikust peaaegu kolmandiku. Siin kasvavad tüüpilised karjamaade umbrohutaimed, nagu harilik naat, kerahein, kõrvenõges ja kärnoblikas. Puudest on kõige arvukamalt tamme, leidub ka kaske; põõsarinnet karjamaa alal ei ole. Praegusajal on puiskarjamaa aktiivses kasutuses: siin karjatatakse veiseid (üks loom hektari kohta) [9].
Kuigi välisilmelt sarnaneb puiskarjamaa puisniiduga, on siinne taimestik siiski märksa liigivaesem: aegade jooksul on kariloomad taimi valikuliselt söönud, pinnast tallanud (tekkinud on tugev rohukamar) ja väljaheidetega väetanud. Seetõttu on karjamaadel levinud ka lämmastikulembesed, kiiresti paljunevad ja tallamiskindlad taimeliigid; tallamise tõttu on ala muutunud mätlikuks [12].
Pisut üle kolmandiku alast hõlmavad laialehised metsad, mis jäävad maanteest veidi eemale kaitseala põhjapoolsesse ossa. Tegu on parasniiskel pinnasel kasvava sinilille kasvukohatüübi salumetsaga, mis on tekkinud puisniidu metsastumisel. Puistu on vana, siin leidub rohkelt kuivanud puid, kasvab eri liiki samblikke ja seeni, tunnuslik on rikkalik mullaelustik ja rohkesti eri liiki putukaid [11]. Puurinne koosneb siin peamiselt tammedest, peale selle sirgub ka kaski, vahtraid, saari ja vanu pihlakaid; põõsarindes on peamiselt sarapuud [9].

Haruldased seeneliigid. Tihti on tammikud väärtuslikud eelkõige seene- ja samblikuliikide poolest. Mädapea on Rakvere ja Vinni tammiku kõrval üks Eesti omapärasemaid ja mitmekesisemaid seenepaiku. Haruldasi seeneliike on siinsel alal uuritud alates 2002. aastast, põhjalikumalt inventeeriti maastikukaitseala seenestikku aga 2009. aastal [14].
Siin kasvab Euroopas haruldane ja Eestis väga haruldane I kaitsekategooriasse kuuluv leht-kobartorik (Grifola frondosa; # 3). See on üheaastane kergesti äratuntav seen, kes ilmub oma kasvukohas nähtavale vaheaastate järel – igal aastal teda ei näe.
Leht-torikseen on ümara üldkujuga ja tema jala külge kinnitub suur hulk lusikakujulisi kübaraid. Noorelt on seene kübarapind hele-nahkpruun, vanalt hiirhall, torukeste pind on valge või kreemjas. Seen eelistab puisniite, tammikuid ja parke ning kasvab vanade tammede jalamil ja puu ligidal juurtel, väga harva ka kändudel. Leht-kobartorik tekitab puujuurtes valgemädanikku [14].
Eestis on teada 25 leht-kobartoriku leiukohta, neist seitse asub Mädapeal ning nendest omakorda viis Mädapea tammiku maastikukaitsealal. Lääne-Virumaal leidub veel vaid üks leht-kobartoriku leiukoht Vinni-Pajusti tammiku maastikukaitsealal [1].
Eesti punase nimestiku järgi on leht-kobartorik äärmiselt ohustatud liik, kes on väga tundlik häirimise ja liikluse ning metsa majandamise suhtes, liigi arvukus muutub aastati [2]. Tema kaitse seisukohalt tuleks jälgida, et tammesid ei raiutaks ega puude ümber ei tallataks pinnast, tähtis on alles hoida ka kuivanud tammed [9].
Haruldastest seeneliikidest on siinselt alalt leitud ka sarapuu-ebakorgikut (Dichomitus campestris), kes samuti tekitab valgemädanikku. Ühtlasi on märgatud vääriselupaikade tunnusliiki maksakut (Fistulina hepatica; # 5), kes tekitab pruunmädanikku. Mõlemad liigid on üheaastased ja kuuluvad torikseente hulka.
Sarapuu-ebakorgik kasvab vanadel sarapuudel, harva ka sanglepa, tamme ja vereva kontpuu kuivanud okstel ning tüvedel. Maksakut võib leida aga elusate tammede tüvedel, juurtel ja vigastatud kohtades ning tammekändudel, selle seene elupaigad asuvad peamiselt metsades ja puisniitudel, harvem parkides [14].

Ainuke teadaolev ruske nuisambliku kasvukoht Eestis. Puisniitude, karjamaade ja laialehiste metsade samblikud on peamiselt epifüütsed: nad kasvavad puudel. Kõige enam samblikuliike on Eestis ühelt puisniidualalt leitud Saaremaalt Loode tammikust, seal on loendatud 68 liiki. Enim on neid leitud tammedelt: kokku 137 liiki, kusjuures ühelt puult on õnnestunud leida koguni 28 liiki samblikke [7].
Mädapea tammikus inventeeriti samblikke 2006. aastal. Puisniidu avatuma osa puudelt leiti 59 liiki samblikke ning kaugemalt, veidi tihedamalt ja pimedamalt alalt, 32 liiki. Kokku kasvas kaitsealal 69 liiki samblikke [6].
Kaitsealustest samblikest kasvavad Mädapea tammikus II kaitsekategooria liik ruske nuisamblik (Sclerophora coniophaea) ja III kaitsekategooriasse kuuluv harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria; # 6). Mädapea tammik on ainuke ruske nuisambliku teadaolev leiukoht Eestis [1].
Eesti punase nimestiku andmetel on need mõlemad ohulähedased liigid. Rusket nuisamblikku ohustab ehitustegevus, kuid ka kliimamuutused, ristumine teiste sarnaste liikidega, sealhulgas võõrliikidega. Hariliku kopsusambliku elujõulisust mõjutavad aga kõige enam keskkonnamürgid, õhusaaste ja kasvukeskkonna hapestumine, aga ka puuliikide osakaalu muutus metsades ning vanade metsade ja suurte puude kadumine [2].
Ruske nuisamblik on kitsa elupaiganõudlusega liik, kes kasvab vaid vanade tammede sügavalt lõhenenud korbal, mõnikord ka tüve ja okste puidul. Peamiselt leidub teda parkides ja puisniitudel, harvem looduslikes puistutes.
Harilikku kopsusamblikku leidub kohati üle kogu Eesti [15], kuid tema arvukus on hakanud vähenema [2]. Selle saastumise suhtes tundliku liigi kasvukohad asuvad tavaliselt laialehistes metsades, kuuse-segametsades, lodumetsades, puisniitudel ja rabastuvates metsades [15]. Ta eelistab kasvada lehtpuudel, sagedamini haaval, tammel, jalakal ja sarapuul.
Haruldastest samblikest on inventuuri käigus leitud veel vanade lehtpuude, eriti tamme krobelisel koorel kasvavat pisisamblikku Caloplaca lucifuga’t ning Fuscidea arvboricola’t, samuti ja õhu saastumise suhtes tundlikku sinakat härmasamblikku (Physconia detersa), kes kuulub suursamblike hulka [6].
Taimeliikidest on tammikust leitud kaks III kaitsekategooria käpaliseliiki: kahelehist käokeelt (Platanthera bifolia) ja vööthuul-sõrmkäppa (Dactylorhiza fucsii).

Kaitseala tulevik. Keskkonnaameti tellimusel koostab OÜ Consultare Mädapea tammiku maastikukaitseala kohta kaitsekorralduskava aastateks 2013–2022. Tänavu novembri lõpuks valmivas kavas määratakse järgmiseks kümnendiks kindlaks tegevused, mis on vajalikud kaitseala väärtuste hoiuks.
Kõnealusel kaitsealal on põhjalikult uuritud seene- ja samblikuliike ning siin on välitöödel käinud paljud botaanikud, seevastu kaitseala loomastik on peaaegu uurimata. Tammikutele omaselt võib siinl näiteks leiduda haruldasi putuka- ja nahkhiireliike.
Selleks et kaitseala kooslused säiliksid ning nende seisund paraneks, on tähtis jätkata puisniidu ja -karjamaa hooldamist. Seene- ja samblikuliikide kaitse huvides ei tohiks hooldustööde käigus alalt minema viia jämedat lamapuitu ning võimalikult kaua tuleks alles hoida kuivanud tammede tüvesid. Sageli saavad looduskaitsjad elanikelt pahaseid teateid, et puisniidud ja laialehiste metsade alad ei ole piisavalt korrastatud, kõikjal metsas vedeleb risu ja on palju kuivanud puid. Inimestele tuleks selgitada, miks on surnud puud ja lamapuit Mädapea tammikus olulised.
Loodus- ja matkahuvilised ei käi Mädapea tammikus kuigi sageli ega hulgakesi ning see võiks nii jääda edaspidigi, et vältida pinnase liigset tallamist. Seetõttu ei rajata tammikusse matkaradu ega puhkekohti. Ent loodushuvilistel tasub selle kauni paigaga kindlasti tutvuda. Kõige ilusamaid ja avaramaid vaateid saab Mädapeal nautida maikuus, kui puude lehed on veel väikesed ja helerohelised, rohi madal ning kirendab kevadlilledest.


1. EELIS – Eesti looduse infosüsteem. www.eelis.ee, 23.09.2012.
2. eElurikkus. http://elurikkus.ut.ee, 23.09.2012.
3. Eesti mõisaportaal. www.mois.ee, 23.09.2012.
4. Karst ja allikad Pandiveres. 2002. AS Maves. Tallinn.
5. Kultuurimälestiste riiklik register. register.muinas.ee, 23.09.2012.
6. Leppik, Edda 2006. Lepingulise töö Järva-Lääne-Viru regiooni puisniitude samblike inventuuri aruanne. Tartu.
7. Leppik, Edda 2007. Epifüütsete samblike mitmekesisust mõjutavad tegurid Eesti puisniitudel. Magistritöö. Tartu.
8. Looduskaitse organiseerimisest Rakvere rajoonis. Rakvere Rajooni TSN TK otsus nr 300. 27.11.1958.
9. Mädapea tammiku maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2013–2022. 2012. OÜ Consultare. (Käsikiri keskkonnaameti Viru regiooni Rakvere kontoris.)
10. Mädapea tammiku maastikukaitseala kaitse-eeskiri. Vabariigi Valitsuse määrus nr 98. 30.03.2007. Riigi Teataja I 2007, 29, 170. (RT I 2010, 13, 70).
11. Paal, Jaanus 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Auratrükk. Tallinn.
12. Roosaluste, Elle 2011. Rohumaade taimkond (loengumaterjalid). Tartu ülikool.
13. Saaber, Kalju (koost.) 1996. Virumaa: koguteos. Tallinna Raamatutrükikoda.
14. Sell, Indrek 2010. Järva-Lääne-Viru regiooni haruldaste seente inventuur. Tartu.
15. Trass, Hans; Randlane, Tiina (koost.) 1994. Eesti suursamblikud. Tartu.

Riina Kotter (1973) on keskkonnaameti Viru regiooni kaitse planeerimise spetsialist.