Vanaaegkonna vanima ladestu Kambriumi uurimisajalugu Eestis on tihedalt seotud Kundaga. See seos ei peegeldu ainult teadmises, et üks Kunda tsemendi toore – savi – on tekkinud Kambriumi ajastul. Kundal on tänavu mitu ümmargust tähtpäeva: 1873 algas pidev tsemenditootmine, 1893 lasti käiku hüdroelektrijaam Kunda jõel, 1938 sai linnaõigused, 1993 algas uue sadama ehitamine jne. Seega on põhjust peatuda olulisematel sidemetel.

Kunda “tähelend” Eesti Kambriumi-pärandi uurimisel algas ülemöödunud sajandi teisel poolel, kui Friedrich Schmidt (1832–1908) tutvustas 1872. a. Rootsi geoloogile J. Gustaf Linnarssonile Kunda jõeoru paljandeid. Linnarsson märkas Kunda jõeorus avanevate savi- ja liivakivide suurt sarnasust Rootsi Alam-Kambriumi eofüüton- ja fukoiidliivakividega [1]. Alates sellest reisist kinnistus termin eofüütonliivakivi sinisavi kompleksi ülemise osa ja fukoiidliivakivi savidel lasuva kivististeta liivakivi nimetusena [3, 5, 8].

Kunda jõeoru paljandid pälvisid geoloogide huvi taas 19. sajandi lõpul. 1897. a. peeti Peterburis VII rahvusvaheline geoloogiakongress, mille raames korraldatud ekskursioonidest läbis üks Friedrich Schmidti juhendusel ka Eestit, haarates ühe vaatluspunktina Kunda jõeoru paljandid. Selleks ajaks oli sealt eofüütonliivakivist leitud Kambriumi peamise kivistise – trilobiidi fragmente [5]. Peale selle piirkonna aluspõhja geoloogilise iseloomustuse sisaldas trükitud ekskursioonijuht [6] jõeoru ristläbilõike koos paljandi stratigraafilise liigestusega, aga samuti pikiprofiili, alates klindieelsest tasandikust üle pankkalda kuni muistses Kunda järves settinud järvelubja (Schmidti järgi mergel) leiukohani.

Armin Öpik toob Kunda nime maailmakaardile. Uus etapp Eesti Kambriumi-uurimises algas möödunud sajandi 20. aastatel, kui Kundast pärit maailmamainega geoloog Armin Öpik (1898–1983) huvitus Tartu ülikoolis geoloogiat õppides (1922–1926) Eesti Kambriumist ja Ordoviitsiumist. Eriti aktiivselt tegeles ta Kambriumi stratigraafia ja paleontoloogiaga aastail 1926–1933. Nende tööde käigus valmis Armin Öpikul Eesti Kambriumi stratigraafiline skeem, milles Alam-Kambriumi stratigraafilised üksused olid geograafilisest printsiibist lähtudes nimetatud nende tüüpläbilõigete ehk stratotüüpide järgi. Need stratigraafilised üksused, mida tol ajal nimetati kihtideks, olid (vanimast noorimani): Lontova, Lükati, Kakumägi ja Tiskre [8]. Seesama skeem, mõningate nomenklatuuri ja mahu täpsustustega (nt. tollased Kakumäe kihid kuuluvad nüüd ühe osana Tiskre kihistusse), on kasutusel praeguseni [4]. Nimetus Lontova (praegu Kunda linnaosa) käibib nii kihistu kui ka lademe kohta. Trilobiidieelse Alam-Kambriumi noorema lademe tähistusena kasutatakse Lontova nimetust suurel alal Ida-Euroopa kraatonil [2].

Peale Lontova nimetuse juurutamise stratigraafias ristis Öpik oma sünnikoha nime järgi ka Kunda (vanast) savikarjäärist leitud kivistisi. Nii sai Kunda leiukoha alusel oma nime üks vanimaid teadaolevaid tigusid maailmas – Aldanella kunda (Öpik). Esialgu määras Armin Öpik selle leiu, küll mõninga kõhklusega, perekonda Pleurotomaria. Teine savikarjäärist leitud kivistis, mille perekonna- ega liiginimetus ei ole muutunud, on Platysolenites lontova Öpik [7].

Järgmine Kambriumi stratigraafiat mõjutanud ajalõik sai alguse 1950. aastate lõpus, kui Eestis ja naaberaladel läks lahti plaanipärane geoloogiline kaardistamine mõõtkavas 1:200 000. Selle käigus rajati hulgaliselt puurauke, sealhulgas ka neid, mis läbisid kogu Kambriumi ladestu. 1966. a. rajati puurauk Kunda savikarjääris, et saada puursüdamiku kaudu täiendust kihistu stratotüübile täies ulatuses ja analüüsimaterjali [3]. Stratotüübi puursüdamikku ja näidismaterjali säilitatakse TTÜ geoloogia instituudi fondides.

Puursüdamike kirjeldamisel saadud andmed muutsid küllalt pikka aega püsinud seisukohti Kambriumi setendite liigestamise ja levikupildi kohta. Peale puursüdamike andmestiku soodustas 20. sajandi teisel poolel Kambriumi uurimist laialdane koostöö rahvusvaheliste geoloogilise korrelatsiooni projektide raames. Eesti geoloogid määratlesid Kambriumi alumist piiri ja Kambriumi-Ordoviitsiumi piiri ning liigestasid Kambriumi ladestikke.

1960.–1990. a. uurimistööde andmed üldistati 1997. a. ilmunud mahukas koguteoses “Eesti geoloogia ja maavarad” [4], kus on kirjas kahe sajandi jooksul Eestis kogutud geoloogiline informatsioon.

Lähtudes Eestis kasutusel olevast Kambriumi stratigraafilisest liigestusest, võib väita, et Kundas ja lähikonnas on võimalik näha nelja Kambriumi stratigraafilise üksuse läbilõiget. Need on (vanimast noorimani): Lontova, Lükati, Tiskre ja Kallavere. Neist kolm esimest on kogu mahus Vara-Kambriumi ealised ning Kallavere kihistu, mida Armin Öpik pidas Ordoviitsiumi ladestikuks, haarab Kambriumi–Ordoviitsiumi piirikihte.

Lontova kihistu, mille paksus tüüpläbilõikes on 74,3 m [3], haarab savilasundi, nn. sinisavi alumise osa. Kundas, nagu üldse Kirde-Eestis, puuduvad Lontova kihistu nooremad kihid, näiteks Tammneeme kihistik, mis ilmub aluspõhja läbilõikes alles Loksa joonest lääne pool.

Lontova kihistu tüüpläbilõige, mis koosnes Kunda savikarjääri seina läbilõikest [7] ja 1966. a. puuritud puursüdamikust, on paljandi osas hävinud. Pärast savivarude ammendumist 1974. a. rajati Kunda karjääri prügila ja sinna puidu ladestusplats, mattes ka karjääri lõunaseina läbilõike. Eesti ürglooduse raamatu Lääne-Virumaa I köites on soovitus kanda see läbilõige stratotüüpse loodusmälestisena kaitset vajavate objektide nimekirja.

Kundas saab Lontova kihistuga tutvuda Mereäärses karjääris, kus praegu kaevandatakse savi. Samuti paljandub Lontova kihistu ülemine osa ja sellel lasuv Lükati kihistu Kunda jõeoru parema kalda paljandis paarsada meetrit hüdroelektrijaama paisust allavoolu. Üldjoontes peaks läbilõige vastama paljandile, mida Friedrich Schmidt näitas Gustaf Linnarssonile ja teistele õppekäigust osavõtnuile. Seda läbilõiget on pakutud Lontova kihistu neostratotüübiks. Otsustades 2002. a. tehtud geoloogiliste uuringute põhjal, rahuldab see neostratotüübi nõudeid ja on küllalt sarnane hävinud stratotüübiga Kunda savikarjääris. Enne kui kasutada läbilõiget neostratotüübina, tuleb teha üsna mahukaid kaevetöid ning stratigraafilised piirid ebatäpsuste vältimiseks markeerida.

Lükati kihistu, mille paksus Kunda piirkonnas on 12–13,5 m, oli vanas savikarjääris hästi piiritletud konglomeraadikihiga alt ning ülevalt [3]. Kihistu ehitust ja selle kivimilist koostist võib nüüdisajal jälgida jõeoru paljandis, mis on soovitatud valida Lontova kihistu neostratotüübiks. Selles paljandis on Lontova ja Lükati kihistu kontakt tähistatud õhukese veeristest koosneva kihiga, samuti on piir selge värvuste muutumise järgi. Kahjuks on Lükati kihistu ülemine piir siin üleminekulise iseloomuga: puudub Mickwitzia-konglomeraat, mis vana savikarjääri läbilõikes oli hästi nähtav. Kihistule on iseloomulik, et savikivimite arvel kasvab tugevasti tsementeerunud pisiteraliste liivakivi vahekihtide osatähtsus. Liivakivikihtide alumised pinnad on tihti kaetud organismide elutegevuse jälgedega, mis viitavad rikkalikule elustikule settimisaegses meres.

Tiskre kihistu paksus, olenevalt läbilõike asukohast, kõigub mõnest meetrist Kunda jõeorus kuni 12 meetrini Kronkskalda pangal. Kihistu koosneb valdavalt heledatest nõrgalt tsementeerunud pisiteralistest liivakividest üksikute õhukeste rohekashalli savi vahekihtidega. Kihistu alumine piir jõeoru paljandis on määratav põhjavee ilmumise tasemega vastu lamavaid Lükati kihistu savikivimeid. Ülemine piir asub settelüngas ja on läbilõikes terav nii kivimiliselt kui ka paleontoloogiliselt.

Kontakti lasuvate Kallavere kihistu liivakividega on võimalik näha Toolse jõe paljandis Selja–Kunda sillast umbes sada meetrit pärivoolu. Siinses läbilõikes lasub Tiskre pisiteralistel liivakividel käsijalgsete poolmeid ja nende fragmente sisaldav nn. ooboluskonglomeraat, mis ülalpool muutub kivististe sisalduse vähenedes oobolusliivakiviks. Paleontoloogiliste määrangute alusel kuulub ligi kolmandik Kallavere kihistu alumisest osast selles paljandis Ülem-Kambriumisse. Nii nagu Toolse paljandis asub ka paljudes teistes Eesti läbilõigetes Kambriumi ja Ordoviitsiumi vaheline piir kivimiliselt ühtlases fosforiidilasundis ja on määratav üksnes kivististe, Eestis põhiliselt konodontide järgi.

1.

Linnarsson, J. Gustaf O. 1873. Über eine Reise nach Böhmen und den russischen Ostseeprovinzen im Sommer 1872. – Zeitschr. Deutsch. Geol. Ges. 25: 675–698.
2.

Mens, Kaisa et al. 1990. The Cambrian System on the East European Platform Correlation Chart and Explanatory Notes IUGS. Pub. No 25: 1–73.
3.

Meнс, Kaйсa; Пиррус, Энн 1977. Стратотипические разрезы кэмбрия Эстонии. Валгус, Taллин.
4.

Raukas, Anto; Teedumäe, Aada (eds.) 1997. Geology and mineral resources of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn: 1–436.
5.

Schmidt, Friedrich 1881. Revision der ostbaltischen silurischen Trilobiten nebst geognostischer Übersicht des ostbaltischen Silurgebiets. Abt. I – Mein. Acad. Sci. St. Petersb. Ser. VII t. XXX, No 1: 1–238.
6.

Schmidt, Friedrich 1897. Excursion durch Estland. Guide des Excursions du VII Congrés “Géologique International”. St. Pétersbourg.
7.

Öpik, Armin 1926. Über den estländischen Blauen Ton. – Loodusuurijate Seltsi Aruanded XXXIII: 39–47.
8.

Öpik, Armin 1933. Über Scolithus aus Estland. – Tartu Ülikool. Geoloogia Instituudi toimetised 29: 1–12.

Kaisa Mens (1928) on geoloog, töötab TTÜ geoloogia instituudis.