Eesti Looduse fotov�istlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Rannajrved EL 2012/11
Meie rannajrved, kiiresti muutuv loodusrikkus

Knulise, keerulise Eesti ranniku lheduses paikneb lugematu hulk merevee jnukveekogusid. Rahvasuu on neile andnud ka hulganisti nimetusi: meri, laht, abajas, laguun, laguunjrv, lugas, rannikulugas, lais, rannajrv, rannikujrv, reliktjrv, loik, auk, silm, sonn, luht, tarn, lpp, viik.

Tihti suhtutakse neisse veekogudesse pigem kui tlikasse takistusse rannamaastiku kasutamisel, mitte kui vrtuslikku loodusprandisse ja kossteemi teenuste osutajasse. Vahest seeprast on nende uurimisele ning kaitse ja tarvituse vimalustele vrdlemisi vhe thelepanu pratud.
Viimasel ajal on leeuroopalise looduskaitsevrgustiku raames hakatud thtsaks pidama ka meie rannajrvi. Rannajrved on ks enim ohustatud vee-elupaiku kogu maailmas. Neisse on suunatud nii reovett kui ka prgi, rikutud vesiviljeluse ja puhketegevusega jne. Keemilise vi mikrobioloogilise reostuse krval vib inimtegevus veekogu tasakaalu kahjustada ka liigse kalapgi, vrliikide, hirimise jms. kaudu. Ohutegurite seas on ka kliimamuutuse mitmelaadne ja ha kiirenev mju.

ks rannajrvede mratlus klab: merest kuni viie kilomeetri kaugusel asuvad ja keskmiselt kuni meetri sgavused heledaveelised seisuveekogud, kus nn. kollast ainet (enamasti huumusainetest koosnev kompleks) ei sisaldu le 7 mg/l, kloriide aga le 25 mg/l [10]. Teise definitsiooni jrgi on rannajrved madalad, merest suhteliselt hiljuti eraldunud vi sellega veel ajutiselt henduses olevad rannikujrved ja -lukad, mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate ning phja katab tse mndvetikatega Chara spp. kaetud mudakiht [9]. Esimene mratlus on tpsem, niteks mneski Eesti rannajrves ei ole sulfaate tegelikult rohkem kui tavalistes jrvedes ning taimestik ja muda on teistsugused.

Teke ja areng. Meil ja mujal phjapoolsetes Lnemere maades on rannajrved tekkinud peamiselt maakoore kerke tttu jaja jrel, lunapoolsetes aga pigem mere- ja vooluvee setete kuhjumise tagajrjel. Eesti rannajrvede teket on Helgi Kessel [14] kirjeldanud nelja etapina: algne merelaguun, laguun, laguunjrv (nhtav hendus merega puudub), rannajrv (veevahetus merega puudub). Eesti kige nooremate rannajrvede sekka kuuluvad niteks Kina laht, Kirikulaht, Misalaht ja Undu laht.
Vaadates rannajrvede senist ajalugu, vib oletada, et nende eluiga kujuneb lhikeseks. Kui Mandri-Eesti jrved tekkisid 10 000 12 000 aastat tagasi, siis praeguste rannajrvede algusajaks viks pidada Lnemere arenguloos Limneamere staadiumi algust umbes 5000 aastat tagasi.
Suurele osale rannajrvedest on juba looduse poolest mratud muutuda: eralduda merest, kasvada pikkamda kinni ning soostuda. Nii muutuvad ka kooslused: kaovad htede liikide elupaigad ja tekivad uued teistele.
Lne- ja Loode-Eestile omase maakerke tttu viks uusi rannajrvi sama palju juurde tekkida, kui vanu maastumise ja kinnikasvamise tttu hbub. Toitainetega rikastumise ehk eutrofeerumise tttu sellist tasakaalu paraku pole: rannajrvi hbub meil rohkem, kui tekib. Sestap on looduskaitse mttes igustatud kinnikasvamist peatada, et hoida haruldaste ja vhese levikuvimega liikide elupaiku. Iga veekogu puhul tuleb aga meetmeid eraldi hoolikalt kaaluda, vttes arvesse ka veekogu lhimbruse elupaiku. Niteks koos rannaniitudega moodustab rannajrv tihti tervikliku kompleksi, mis on elutarvilik mitmele elustikurhmale.

Kas ja kuidas neid lahterdada? Rannajrvi peetakse kll htseks veekogutbiks [46, 8, 10], aga tegelikult erinevad nad teineteisest tunduvalt. Rannajrve keskkonna mravad peamiselt veevahetus merega, sette struktuur ja tsedus, jrveno kuju ja mtmed. Sisemaa jrvede puhul on thtsad nitajad ka orgaanilise aine hulk vees, vee vrvus ja karedus (s.t. lahustunud magneesiumi- ja kaltsiumihendite sisaldus), rannajrvede puhul aga olenevad need otseselt eelloetletud kolmest peategurist. Niteks hendus merega mrab suures osas vee keemilised omadused. ldiselt on selgunud, et mida vhem orgaanilisi setteid (s.t. mida rohkem kivist vi liivast phja), mida suurem ja sgavam jrv ning mida parem hendus merega, seda vaesem elustik ja vhem taimi.
Saaremaa rannajrvede taimede 2010. aasta uuringu [2] jrgi viks neid veekogusid alatpideks lahterdada toitesoolade sisalduse ja veekogu sgavuse jrgi: need omadused mravad jrve elustiku koosseisu ja arvukuse. Omavahel eristusid ka merele lhemal (nooremad) ja kaugemal asuvad (vanemad) jrved. Esimesed on ldiselt soolasemad ja hema orgaanilise settega, samas toitesoolade koormus ja kogus jrve kaugusega merest kuigi hsti ei korreleeru. See muudab liigitamise keerulisemaks.

Veereiim. Eesti rannajrved on kik madalad, enamasti poole kuni kahe meetri sgavused. Kuigi nad vivad pindalalt suuresti erineda, on suhteline veemaht enamasti sna vike. Niteks pindalalt Eestis neljandal kohal oleva Mullutu-Suurlahe rannajrve veepeegel on kaks korda suurem, ent veemaht neli korda viksem kui Saadjrvel Vooremaal.
Rannajrvede veemaht kigub suures ulatuses: aasta jooksul vib see muutuda kaks korda ja rohkemgi. Oma osa mngib siin veetemperatuuri suur kikumine: jrve madaluse tttu soojeneb ja aurub vesi vga kiiresti. Kuumadel suvedel on rannajrvede vesi mrksa soojem kui sisemaa sgavamate jrvede pinnakiht.
Temperatuurireiim mjutab omakorda hapnikureiimi. Jahedamas vees lahustub hapnik paremini. Teisalt on rannajrvede phi tihti kaetud mndvetikatega, mis fotosnteesivad vga hoogsalt just kuumadel pevadel. Seeprast pole haruldane isegi ligi 200-protsendine hapnikukllastus: 2010. aastal theldati seda niteks Poka, Aenga ja Pldealuse lahes. siti lheb hapnik aga tarvitusse, vhenedes seda enam, et suvesoojas vees lahustub see kehvasti. Seega kigub rannajrvede hapnikusisaldus sna ulatuslikult.
Thtis hdroloogiline nitaja on veevahetus. Seda on rannajrvedes sna raske hinnata ja mta: kord voolab vesi rannajrvedest merre ja kord merest rannajrvedesse. Mida lhemal paikneb rannajrv merele, seda sagedam ja tenolisem srane veevahetus on.
Meie vaatlustest selgus, et rannajrvede veebilansis on kohati oluline osa ka allikatel: eriti Prstvike jrves Vormsi saarel.
ldjuhul vahetub vesi rannajrvedes vga hoogsalt, mitmel puhul lausa sisemaa veehoidlatega vrreldaval mral.
Seisuveekogu reiimiks peetakse veevahetust alla 30 korra aastas, sellest ohtrama veevahetuse puhul on veekogu iseloom pigem jeline. Eesti jrvede keskmine veevahetus on umbes neli korda aastas. Paljudes rannajrvedes on see aga mrksa suurem: niteks Kasselahes 22, Kiissalahes 33, Kiljatus 10, Koorus 37, Komardis 39, Oessaares 48, Prstvikes 27, Tammelaisis 140, Veskilaisis 47 korda aastas. Mnes teises rannajrves on see arv aga sna vike: Aenga lahes 1,3, Laialepas 0,62, Linnulahes 2,1, Pldealuses 1,1 ja Sarapikus 2 [3]. Siin pole siiski arvestatud korrapratut merevee sissevoolu, mis on eriti oluline niteks Aenga, Laialepa ja Mullutu lahes.
Suur veevahetus soodustab liikide rnnet ja levikut ning vrskendab veekogu uue veega, teisalt aga suurendab ainete koormust ja setete sissekannet valglalt. Ohtra veevahetusega veekogudes on ldjuhul vga tugevasti positiivne ainebilanss, s.t. mitmesuguseid vees leiduvaid aineid kantakse palju rohkem veekogusse kui sellest vlja.

Kui vastupidavad on rannajrvede kossteemid? Veekossteemi teevad tugevaks suured mtmed ja veemaht, karedam vesi, suurem soolsus, hoogsam veevahetus ja huumusainete rohkus.
Ulatuslikes madalates jrvedes on vesi hsti hustatud. Suurem veemaht tagab aga kogu kossteemi stabiilsuse ja tasakaalu, avarama eluruumi ja mitmekesisema keskkonna. Hoogsam veevahetus tagab parema gaasireiimi, toitesoolade juurdevoo, eemaldab kogunenud orgaanilisi aineid, vimaldab elustikul liikuda ja vahetuda jne. Vee karedus parandab siseveekogude tasakaalu peamiselt karbonaatse puhverssteemi kaudu. Karedam vesi varustab ka esmasprodutsente paremini mineraalse ssinikuga.
Orgaaniline aine veekogudes vib olla vga mitmesuguse koostise ja pritoluga. Laias laastus jaguneb see kaheks: keemiliselt ja bioloogiliselt kergesti lagunev orgaaniline aine. Esimese hulka kuuluvad peamiselt huumusained, teise aga punktreostusallikaist (pllumajandusettevtetest jms.) prinev orgaaniline aine.
Huumusained toimivad nagu karbonaadidki omalaadse puhverssteemina. Kui lubiained seovad vette valgunud fosfaate ja piiravad sellega taimede ja vetikate arengut, siis sedasama teevad vhemal mral ka huumusained. Fosfaadid on siseveekogudes peamine taimede arengut piirav tegur. Huumusained mjutavad oluliselt ka veekogu valgusreiimi, hajutades ja neelates tugevasti kiirgust. Seeprast vib vita, et mida rohkem huumusaineid, seda stabiilsem kossteem.
Bioloogiliselt kergesti lagunev orgaaniline aine seevastu tidab peaaegu samasugust osa nagu biogeenid. Mida rohkem on veekogus bioloogiliselt kergesti lagunevat orgaanilist ainet, seda ebastabiilsem on veekogu.
Nagu eespool eldud, erinevad rannajrved pindalalt suuresti, veemaht on aga ldiselt suhteliselt vike ja veevahetus hoogus. Vesi on ldiselt kare ja mineraalainerikas, lahustunud orgaanilist ainet leidub vga vhe. Osa neid nitajaid soosib tugevat ja stabiilset kossteemi, osa aga pigem vastuoksa. ldiselt on rannajrved siiski mjutuste suhtes vga tundlikud.

Setteid on rannajrvedes suhteliselt vhe, kuna vrreldes teiste Eesti jrvedega on nad sna noored [15]. Alumine settekiht on enamasti sinakashall savi, mnes proovipunktis on leitud ka roosakat savi. Savi peal lasub aleuriit, mis allpool on tihedam savikas vi liivakas lalpool aga sageli mudane. Kige peal, tihti suurtaimede vahel, lasub huke (enamasti vaid 520 cm) kiht jrvemuda.
Vga paljudele rannajrvedele on tunnuslik, et eri settetbid pole jrvenos jaotunud htlaselt: osal jrvephjast mudakiht peaaegu puudub, phi on liivakas vi kruusakas, vahel isegi kivine, teisal on mnesentimeetrise mudakihi all kohe sinakashall savi, mnes vaiksemas jrvesopis aga on mudakiht lausa mnekmne sentimeetri paksune. Merele avatud lugastes vib muda seguneda tormidega peale kantud liiva ja kruusaga. Kui kiire settimine on raugenud, jb sellistes kohtades mudakihi alla kas liiv vi kruus.
Orgaanilist ainet leidub setetes suhteliselt vhe: pealmistes jrvemudakihtides on seda ligikaudu 10% sette kuivkaalust, sgavamal veelgi vhem. Erandlikult palju orgaanilist ainet leidus Linnulahe settes: pindmises kahe sentimeetri paksuses settekihis ligikaudu 50%.
Kaltsiumkarbonaati leidub rannajrvede setetes aga vrdlemisi palju, enamasti 2040%. Orgaanilisest ja karbonaatsest materjalist le jv tahke setteosa, nn. terrigeenne materjal, on valdav sgavamates settekihtides: savisettes hlmab see juba ligikaudu 90% kuivkaalust.
Setteid saab iseloomustada ka he thtsaima taimede toiteaine, fosfori sisalduse alusel. Settesse ladestunud ning sealt vette tagasi lahustuv fosfor on thtis veekogu enesereostuse phjustaja. Nelja Eesti rannajrve uuring nitas, et vrreldes sisemaajrvedega on setetes fosforit suhteliselt vhe, erand oli aga taas Linnulaht, kus see nitaja osutus sna suureks.

Humiinained. Looduslikest orgaanilistest ainetest mngivad setetes thtsat rolli keerulise koostisega bioloogiliselt aktiivsed humiinained. Tegemist on komplekshenditega, mis tekivad taimede ja neist toitunud olendite lagunedes.
Humiinaineid leidub kikjal looduses, kaasa arvatud setetes. Oma keeruka struktuuri tttu seovad nad mitmesuguseid mrkaineid ning kahjulikke orgaanilisi hendeid, muutes need niiviisi raskesti lahustuvaks.
Et iseloomustada looduslike humiinainete sisaldust, mratakse enamasti vaid nende kaks thtsamat rhma: humiinhapped (lahustuvad ainult leelistes) ning fulvohapped (lahustuvad vees, olenemata selle pH vrtusest).
Saare- ja Prnumaa rannajrvede humiinhapete sisaldus pindmises kmnesentimeetrises kihis jb valdavalt he protsendi piiresse sette kuivkaalust. Suurema sisaldusega on Pldealuse ja Linnulahe setted: le kolme protsendi. Fulvohapete sisaldus on valdavalt kuni pool protsenti sette kuivkaalust ning suurim nitaja on jllegi Linnulahe settes.

Lipiidid on teine thtis orgaaniliste ainete rhm, millele on viimasel ajal thelepanu pratud: neid peetakse heks eutrofeerumise indikaatoriks. Saaremaa rannajrvede ja Prnumaa rannikulugaste setete pindmises kmnesentimeetrises kihis oli lipiide kuni 0,5% sette kuivkaalust, v.a. Linnulahes, kus see nitaja oli 1,2%.

Setete eemaldamine. Et tagada rannajrvede hea seisund, rakendatakse he meetmena setete eemaldamist. Enne on aga vaja hinnata, kas setted vivad sisaldada ohtlikke aineid. Olenevalt keskkonna omaprast ja saasteainete iseloomust vivad need t kigus taas vette sattuda ja seda rikkuda.
Saastest puhtaid setteid saab kasutada ravimudana. Uuritud rannajrvedest on ravimuda sertifikaat praegu Mullutu-Suurlahe mudal. Ravimuda varude nimistusse on kantud veel Poka ja Oessaare lahe setted.

Rannajrvede imetajafauna ei ole eriti liigirikas: neile on omased eelkige poolveelise eluviisiga liigid. Putuktoidulistest vib rannajrvede kaldapiirkonnas kohata vesimutti, ent selle liigi arvukuse ja leviku kohta neis elupaikades on vhe teada. Ksitiivalistest ehk nahkhiirtest vib rannikuveekogude, sealhulgas lugaste korraprasteks kasutajateks pidada vee- ja tiigilendlasi, kes on spetsialiseerunud toituma vee kohal lendavatest putukatest.
Nrilistest vib rannajrvede kaldaroostikus ja krgrohustus tegutseda pisihiir, kes punub oma taimsest materjalist keraja pesa maast kuni meetri krgusele krte vahele. Poolveelise eluviisiga nrilistest elutseb rannajrvedes ka mgri, kuid tema arvukus kigub tugevasti. Kunagi introdutseeritud vrliik ondatra oli 1970.1980. aastatel pris sage: niteks Prnumaa rannajrvedes olid nende kuhikpesad ja vees ujuvad toitumislavad tavaline vaatepilt. Praegu on see vrliik aga looduslikel phjustel taandunud. Kopra asurkond on seevastu suurenenud ning levila laienenud, hlmates nd ka mnd rannajrve.
ks iseloomulikumaid imetajaid rannajrvedes on tnapeval vrliik mink. Tema rvlussurve on tenoliselt ks phjusi, miks rannajrvede linnustik on viimase kahe kmnendi jooksul tunduvalt vaesunud. Suurematel kalarikastel rannikulugastel ja -jrvedel vib kohata teist kiskjat: peamiselt kaladest ja kahepaiksetest toituvat saarmast.

Lindudele on rannajrved enamasti vrtuslikud pesitsus- ja peatuspaigad. Linnustik muutub rannajrve arengu kigus. Alguses on kaldapinnas sageli paljas ning veeski on taimestik puudu vi vga vhene. Selliseid kruusaseid, liivaseid vi klibuseid randu eelistab pesitsuspaigana hulk vastavalt spetsialiseerunud kurvitsalisi ja kajakalisi: merisk, viketll, liivatll, randtiir ja viketiir; need sobivad ka ristpardile. Varjus pesitsevate veelindude jaoks pole taimestik pesa loomiseks veel piisav ning neid vib siin nha vaid lbirndel.
Jrgmises arengufaasis kattuvad rannajrvede kaldad esmase kidura taimestikuga. Kariloomad trambivad lahti liivaseid ja mudaseid pinnaselaike, piiravad kalda- ja veetaimede levikut ning puistavad vljaheiteid. Sellised olud loovad lindudele hea toidubaasi. Kujuneb haudelinnustik, mis sarnaneb hsti hooldatud rannaniitude omaga: valdavad kaitsekorralduslikult olulised kahlajaliigid. Iseloomulikumad haudelinnud on kiivitaja, niidurdi, tutkas, mustsaba-vigle, punajalg-tilder, jgitiir, vrvulistest pldloke ja lambahnilane.
Vhese karjatuskoormuse, toitainete sissekande ning maastumise tulemusel vib rannajrvede madalmurune kaldataimestik asenduda krgrohustuga ning tekivad esimesed kaisla- ja pilliroo kogumikud nii kalda- kui ka veealal. Eelkige just selliste muutuste tttu taanduvad tpilised rannaniidul pesitsejad: niidurdi, mustsaba-vigle, tutkas jt. Kiiresti koguneb aga mitut liiki avamaavrvulisi. Krge rohuga kaldaalal suudavad pesitseda kurvitsalistest tikutaja, punajalg-tilder, vrvulistest lambahnilane, sookiur, pldloke ja kadakatks. Veealal vohama hakkav taimestik vimaldab siin pesitseda ka esimestel ujupartidel ning kajakatel, eelkige rgapardil, luitsnokk-pardil ja naerukajakal. Naerukajakad mngivad olulist rolli lejnud linnustiku arengus, kaitstes oma tihedaid kolooniaid agressiivselt vaenlaste eest, ent seelbi ka teisi samas pesitsevaid liike.
Rannajrvede arengu jrgmises etapis on jrv valdavalt mbritsetud kaislastikuga, roostikualadest kujunevad juba nii kaldavndis kui ka vees ulatuslikud laamad, tekkinud on hundinuia kogumid. Vaba veepind hakkab seetttu tunduvalt vhenema. Avamaastike linnustik on nd tielikult taandunud ning mitmekesisuse haripunkti saavutab veelindude kooslus: khmnokk-luik, hallhani, tuttvart, punapea-vart, tuttptt, hallpsk-ptt, vikekajakas, mustviires, hp, tpikhuik, lauk jt. ha arvukamaks muutuvad haudelinnustikus ka mitut liiki roostikuvrvulised, niteks rstas-roolind ja rootsiitsitaja. Laienenud roolaamad sobivad pesitsuseks roo-loorkullile ning kaisla-roostikuga alad krkja-roolinnule. Jrve linnurohkust mjutab kaldataimestiku mosaiiksus. Liigendatud servaga ja paljude vabaveelaikudega vikesed rannikulukad on tihti mrksa linnurohkemad kui suured helbalise kaldataimestikuga jrved.

Rannajrvede kahepaiksete ja roomajate fauna oleneb mbrusest. Metsaste kallastega veekogude mbrus on liigivaesem, rannaniidud suurendavad liigirikkust. Rannaniitude veekogudes koeb rohukonn, rabakonn ja harilik krnkonn, tihti ka thnikvesilik, kohati tiigikonn, roomajatest tegutseb seal nastik.
Rannajrved on enamasti kalade kudealad ja kahepaiksetest saab seal turvaliselt sigida vaid harilik krnkonn, kelle kulleste nahk on kaladele mrgine. Teised kahepaiksed vajavad kudemiseks vga madalaid luka servaalasid vi eraldi lompe. Mrjad rannaniidud ja madalamad lukad on Eestis hvimisohus oleva kahepaikse, kre ehk juttselg-krnkonna peaaegu ainuke eluala.

Kalade liigirohkuse mrab jrve veepeegli suurus ja vee sgavus. Meie parimad kalajrved on tavaliselt vhemalt 70 ha suurused ja ligikaudu 6 m sgavad.
Mandri-Eesti suuremates vikejrvedes on tavaliselt 612 liiki kalu, enim levinud on haug, ahven ja srg. Rannajrved ei ole kaladele just parimad elupaigad, eelkige madala vee tttu. Meie seisuveekogude umbes 35 kalaliigist tabasime 2010. ja 2011. aastal lukaid uurides 15 liiki: viidikas, teib, srg, roosrg, ogalik, nurg, mudamaim, luukarits, linask, kiisk, koger, hbekoger, hink, haug ja ahven. Puudu on Eesti mandriosas olulised pgikalad latikas, koha ja siiglased. Liigirikkamates suuremates rannajrvedes saime hest jrvest ktte 911 liiki kalu, viksemates ji liikide arv 46 piiresse.
Suurvee, leujutuste ja tormidega satub lugastesse merest uusi kalaliike, kuid nad ei pruugi seal psima jda.
Rvkaladest leidus peaaegu kigis rannajrvedes haugi ja ahvenat, vlja arvatud vikestes Oessaare ja Aenga lahes. Neljas jrves oli ahven arvukaim kalaliik. Lepiskalade arvukust vhendab rannajrvedes siiski peamiselt haug. Vla mere ja Hara lahe vahelise truubi rekonstrueerimine selgitas, et hea hendus merega soodustab haugi arvukust tunduvalt.

Maismaatigude uuring rannajrvede kallastel nitas, et liigirikkaimad elupaigad on lodumetsad. Iseranis liigirikas on avatud madalsoodest ja nende vahel paiknevatest vikestest lehtmetsatukkadest moodustunud mosaiikne maastik. Kokku leiti 38 liiki maismaatigusid: 25 Saaremaalt 2010. aastal, 31 Lnemaalt 2011. aastal.
Erilist thelepanu prati pisitigudele (perekond Vertigo), kelle seast leiti ka haruldusi, niteks vasakkeermeline pisitigu (loodusdirektiivi II lisa ja III kategooria looduskaitsealune liik). Pisiteod on paari millimeetri suurused, piiratud levikuga ja kohastunud elama vaid kindlat tpi elupaikades.

Vee suurselgrootud. Sage veetaseme kikumine, merevee sissetung, aga kohati (nt. Linnulaht) ka mudastumine kajastub rannajrvede suurselgrootute faunas. Liigid on enam-vhem samad mis muudeski Eesti jrvedes, kuid nende arvukus keskmine vi vike, olenevalt keskkonna muutlikkusest. Pole llatav, et iseranis vhe leidub vga tundlike seltside putukaid (hepevikulised ja ehmestiivalised). See-eest on sageli palju liike tigusid, mardikaid ja lutikaid, nii nagu tiikides vi kraavides. Kaitsealustest liikidest vib mnikord leida apteegi- ehk kirjukaani. Suurselgrootute poolest kige liigirikkamad on need jrved, kuhu soolast vett enam ei tungi ja kuhu on tekkinud tsik.

Suurtaimed. Vga noortes rannajrvedes on suurtaimi vga vhe ja peamised orgaanilise aine tootjad on hoopis kinnitunud mikrovetikad ehk mikroftobentos. Need katavad veekogu phja sageli tiheda mati vi korbana. Jrve vanusega suureneb ka suurtaimede hulk. Taimestik oleneb ka hendusest merega.
Rannajrve arenedes, n.-. vananedes, muutub veetaimestiku kooslus jrk-jrgult merelis/riimveelisest mageveelisemaks. Seetttu hinnatakse rannajrvede koloogilist seisundit nii riim- kui ka mageveekogudele omaste taimeliikide ohtruse ja osakaalu jrgi. Kaldaveetaimedest on thtis indikaator lne-mkrohi (looduskaitseseaduse III kaitsekategooria), veesisestest taimedest kare mndvetikas ja ruuge mndvetikas ning harilik vesihernes.
Mandri-Eesti sisejrvedega vrreldes on rannajrvede suurtaimestik ohter, kuid pris liigivaene: veetaimeliikide arv piirdub paarikmnega. Eluvormidest leidub peamiselt kaldavee- ja veesiseseid taimi; kolmandat eluvormi, ujulehtedega taimi leidub vga vhe. Neljas eluvorm, ujutaimed, on levinud kas vga vikestes rannajrvedes vi suuremate eraldatud soppides.

Kaldaveetaimestik hivab rannajrvedes enamasti suure osa jrve pindalast, seda soodustab nii vee madalus kui ka hoogus maapinna kerge, mis lnesaarte alamvesikonnas on keskmiselt 2,8 mm aastas [13]. Nii on paljude rannajrvede ngu kas osaliselt vi tielikult kaldaveetaimestikku tis kasvanud. Enamasti on siin tegu hariliku pilliroo, kareda kaisla ja meri-mugulkrkjaga. Mnevrra harvem kohtab lne-mkrohtu, tema levik piirdub peamiselt madala kaldaveega.

Ujulehtedega taimestiku vhest levikut rannajrvedes seletatakse eelkige madala ja kikuva veetasemega ning sulfaadi- ja kloriidirikka veega [8]. Kui see vnd siiski leidub, leiab sealt tavaliselt vhenudlikke liike: ujuvat penikeelt, vesi-kirburohtu, harvem valget vesiroosi [7]. Kasvukohtadena eelistavad nad tuulevarjulisi jrvesoppe, kus levivad valdavalt vaid hredate kogumikena. Sageli ei kasva nad omaette vndina, vaid segamini kaldaveetaimedega.

Ujutaimedest leidub rannajrvedes sagedamini ning ohtramalt ristlemmelt ja vikest lemmelt, harvem konnakilbukat ja hulgajuurist vesiltse. Ujutaimed katavad vaba veepinda kaldaveetaimede vndi servas vi nende vahel.

Veesiseses taimestikus valdavad liigid, mis eelistavad pehmet phjapinnast ja riimvett ning taluvad suurt veetaseme kikumist. Vee madaluse ning suure lbipaistvuse tttu katab veesisene taimestik suurt osa veekogu phjast. Peamiselt on tegu mndvetiktaimedega, mis moodustavad tihti veepinnani ulatuvaid matte. Liigid on sarnased rannikumere omadega, kust nad enamjaolt ju prinevadki.
Rannajrvede eripra vrreldes rannikumerega on kuni kaks korda rohkem mndvetikaliike: kokku on neid siit leitud 14. Kige sagedamini leidub karedat ja ruuget mndvetikat, oluliselt harvemini ning vhem ohtralt liht-, kharat ja nsa-mndvetikat.
Mndvetikaile jrgnevad ohtruselt kamm-penikeel, thk-vesikuusk ja vahelmine nkirohi. Teise kategooria kaitsealuse liigina on vahelmist nkirohtu lbi aegade kindlaks tehtud vaid 14 ranna- ning 4 Mandri-Eesti sisejrves. Sagedad, kuid enamasti vheohtrad on ka vesiherned ning hein-, muda- ja ogaterav penikeel. Eriti toiteainerikastesse rannajrvedesse on ilmunud rni-kardhein ning harilik hanehein.

Ftoplankton. Tavaliselt toodavad jrvedes kige rohkem orgaanilist ainet hljuvad mikrovetikad (taimne hljum ehk ftoplankton), jrgnevad suurtaimed peamiselt soontaimed ning kolmandana tahketele osistele kinnituvad mikrovetikad (pealiskasv ehk mikroftobentos). Rannajrvedes on jrjekord teistsugune: esikohal on suurtaimed, philiselt mndvetikad; teine ja kolmas koht vib vahelduda mikroftobentose ja ftoplanktoni vahel.
Rannajrvede ftoplanktonit iseloomustab soolalembeste liikide suur osakaal, eriti rnivetikate seas. Telisi planktoniliike on vhe, mnes halotroofses (s.t. suure mineraal- ja vhese huumusainete sisaldusega) madalas jrves puuduvad need ldse.

Protistid, bakterid. Mitmest rannajrvest on leitud mikrovetikatest ja protistidest koosnevaid sltjaid kolooniaid, mille lbimt on kuni 6 cm. 2008. ja 2009. aastal leiti Jrise jrvest ning 2010. aastal Suurlahest kolooniad, mis koosnesid protistist Ophrydium versatile ja mitut liiki vetikatest. Iga herakuline protist paiknes limakapslis ning oli omakorda tis tuubitud vikseid herakulisi Chlorella perekonna rohevetikaid, kes fotosnteesivad talle orgaanilist ainet. Limakapslid olid omavahel hendatud krjekujuliselt: vib arvata, et need olevused leiutasid krjekujulise struktuuriga elamu ammu enne mesilasi.
Selgeveeliste rannajrvede phjast vib leida vetikakorpa, mis koosneb peamiselt sinivetikatest, kes elavad smbioosis teiste bakterite ja protistidega. Sellisel korbal on tavaliselt kolm kihti: 1) roheline, hallikasroheline vi rohekashall (peamiselt sinivetikate vaibataoliselt pimunud niidid), 2) must anaeroobne (bakterid) ja 3) hele mineraalne osa.

Zooplankton ehk loomne hljum kujutab endast veekihis vabalt elavaid mikroskoopilisi loomi. See loomarhm paikneb jrvekossteemi toitumispramiidi keskel, toitudes mikrovetikatest, bakteritest, orgaanilisest laguainest (detriidist) ning olles omakorda toiduks lepiskaladele, rvkalade noorjrkudele ja teistele suurematele loomadele. Zooplankterite seas on ka kiskjaid, kes toituvad endast viksematest loomadest.
Rannajrvede heitlik reiim kajastub ka loomse hljumi koosseisus. Kuna rannajrved on madalad ja vhese veega, siis ei leidu kuigi palju elupaiku, mis sobiksid hljuvatele vikeolenditele. Paremad on tingimused taimede vahel, kus eluneb teisigi vikeloomi. Mida vanem on rannajrv, seda rikkalikum on zooplankton ja seda rohkem on selle liigistik sisemaa jrvede moodi [8]. Zooplanktoni liikide arvukus oleneb suuresti soolsusest: mnel liigil on see suurem soolases ja mnel magedamas vees.
Rannajrvedele on iseloomulik aerjalgsete hulka kuuluva hormikulise liigi Eurytemora velox kompleks, s.t. eri vormid [4]. Eurytemora perekonna liigid elavad enamasti meres.

1. Kisand, Anu 2008. Settefosfori vormid ning nende mju jrvede kossteemidele. Eesti Maalikool (vitekiri). http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=47404.
2. Lehtpuu, Maili 2011. Saaremaa rannajrvede veesisest taimestikku mjutavad tegurid. Rakendushdrobioloogia bakalaureuset. Eesti Maalikooli Pllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus. http://pk.emu.ee/userfiles/LT2011/Maili_Lehtpuu_2011.pdf.
3. Loopmann, August 1984. Suuremate Eesti jrvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn.
4. Memets, Aare 1974. On Estonian Lake Types and Main Trends of Their Evolution. Estonian Wetlands and Their Life. Tallinn: 2962.
5. Memets, Aare 1976. Lake types as basis for the limnological division on the Estonian S.S.R. Estonia. Regional Studies. Tallinn: 6371.
6. Memets, Aare 1977. Eesti NSV jrved ja nende kaitse. Valgus, Tallinn.
7. Memets, Aime. 1988. Saare- ja Hiiumaa jrvede suurtaimestikust. Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 72: 7183.
8. Ott, Ingmar; Kiv, Toomas 1999. Eesti vikejrvede eripra ja muutused. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Tallinna Raamatutrkikoda,Tallinn.
9. Paal, Jaanus 2007. Loodusdirektiivi elupaigatpide ksiraamat. Eesti Natura 2000. Teine, parandatud ja tiendatud trkk. Auratrkk, Tallinn.
10. Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb mrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinitajate vrtused ning seisundiklasside mramise kord. 2009. Keskkonnaministri 28. juuli 2009. a. mrus nr 44. RTL 2009, 64: 941. www.riigiteataja.ee/akt/125112010015.
11. Rannajrved Eestis ja Lnemere keskosas. Arengulugu, geoloogia ja hdroloogia, elustik ning looduskaitseline vrtus. 2012. Kose, M. (toim.). Tartu likooli Prnu Kolled; Keskkonnaamet; Eesti Maalikooli Pllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus. EL Interreg IV A programmi Kesk-Lne alamprogramm.
12. Tamre, Ruta; Kiv, Toomas; Ott, Ingmar 2008. Young and quickly vanishing coastal lakes in Estonia. Structure and function of world shallow lakes. Nstor Mazzeo, Mariana Meerhoff (eds.). Punta del Este, Uruguay. Facultad de Ciencias, Universidad de la Republica. Montevideo. Uruguay: 110.
13. Vallner, Leo; Sildvee, Heldur; Torim, Ants 1988. Recent crustal movements in Estonia. J. Geodyn. 9: 215223.
14. Кессел, Хелги 1968. Формирование озер на поднимающемся побережъе Эстонии (Jrvede teke Eesti kerkival rannikul). Изв. АН ЭССР, сер. хим., геол., т. 17: 5966.
15. Саарсе, Лeили 1994. Донные отложения малых озер Эстонии. Академия наук Эстонии, Таллинн.

Ingmar Ott on Eesti maalikooli pllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse professor.
Mati Kose on Tartu likooli Prnu kolledi teadur.
Kaja Lotman on keskkonnaameti Hiiu-Lne-Saare regiooni juhataja.

Artikli valmimisele on kaasa aidanud Tnu Feldmann, Hans Hastbcka, Katrit Karus, Aivo Klein, Teet Krause, Kaidi Kbar, Ilona Lepik, Kairi Maileht, Kadri Paomees, Anu Palm, Kristine Palm, Aimar Rakko, Tiina Talvi, Ruta Tamre, Henn Timm,Tarvo Valker ja Monika bner.



Ingmar Ott, Mati Kose, Kaja Lotman
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012