Eesti Looduse fotovõistlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Samblad EL 2012/11
Maailma turbasammalde uurijad esimest korda Eestis koos

Turbasamblaid teatakse eelkõige kui turba, majanduslikult tähtsa tooraine tekitajaid. Kuid nad on olulised ka Maa kliimat kujundavates protsessides, sidudes ulatuslikel aladel põhjaparasvöötmes süsinikku ja reguleerides niimoodi maakera süsinikuringet. Turbasamblaid kasutatakse laialdaselt ka aianduses, veepuhastuses, isolatsioonimaterjalina ja mujalgi.
Konverentsil oli hulk teemasid: turbasammalde taksonoomiast ja populatsioonigeneetikast kuni ökoloogia ja turbatekke protsessideni. Kahepäevasele konverentsile eelnes viiepäevane ekskursioon, mille vältel leiti Briti turbasamblafloora uusi liike: Sphagnum bartlettianum ja S. andersonianum.
Edaspidi on konverentse vaheldumisi korraldatud Põhja-Ameerikas ja Euroopas: 1996 Kanadas, 2002 Rootsis ja Norras ning 2008 USA-s. Konverentside haare on olnud lai, peale teadusettekannete on alati olnud tähtsal kohal retked piirkonna märgaladele ning arutelud turbasammalde bioloogia mitmesuguste aspektide üle vahetult nende elupaikades.
Eelmisel konverentsil, mis peeti 2008. aastal USA Alaska osariigis, pakuti järgmise konverentsi korraldamist Eestile.

Maailmas on praeguseks teada üle 200 turbasamblaliigi. Neid leidub peaaegu kõikjal, nad kasvavad nii polaaraladel kuumaveeallikate ääres kui ka troopilistes mägipiirkondades. Turbasamblaid pole vaid kõrbetes ja kuivades metsades ning niitudel. Samas on nende hulgas nii väga laia kui ka väga piiratud levikuga liike.
Selle huvitava ja väga tähtsa taimerühma uurijad hakkasid üle 20 aasta tagasi korraldama kokkutulekuid, et edendada omavahelist koostööd ja vahetada teadmisi. Esimene rahvusvaheline turbasammalde bioloogia konverents ja ekskursioon toimus Inglismaal Exeteri ülikoolis 1991. aastal.

Tänavu augustikuus sai teoks viies rahvusvaheline turbasammalde konverents, seekord Tartus; ekskursioone tehti Põhja-Läti ja Eesti soodesse. Peamised korraldajad olid Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased Edgar Karofeld, Kai Vellak ja Nele Ingerpuu. Ekskursiooni korraldamisse kaasati ka läti botaanikud eesotsas Liene Auninaga Läti bioloogiainstituudist. Üritust toetasid Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, TÜ bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus FIBIR ja Eesti märgalade ühing.
Konverents algas 10. augustil retkega Läti soodesse. Pooleteise päeva jooksul käisime kolmes soos: Suda-Zviedru rabas Gauja rahvuspargis, Sāvise soos ja Linezersi järve ümbritseval siirdesoo õõtsikul Linezersi looduskaitsealal ning Madiešēnu rabas Augstroze looduskaitsealal.
Esimesel Lätis veedetud õhtul Siguldas toimus pidulik õhtusöök, kus esines läti rahvakunstiansambel. Konverentsist osavõtjad said ka ise tantsu lüüa, pilli mängida ning arvata lõhna järgi ära taimi.
Edasi kulges reis Lätist Eestisse. Esimene tutvumiskoht oli omapärane luidetetagune Tolkuse raba; selle soo kujunemisest andis ülevaate Eesti märgalade ühingu esinaine Marika Kose.
Kahe konverentsieelse päeva jooksul käidi veel Pärnumaal Tuhu soos (# 1), kus üsna lühikest õpperada läbides saadi lühiülevaade sookoosluste vaheldumisest ning muu hulgas leiti Eestis kaitsealuse loigu-turbasambla uus leiukoht. Viljandimaal Soomaa rahvuspargis roniti treppe pidi Kuresoo rabasse, et imetleda Baltikumi kõrgeimat rabarinda; jõuti ka Valgamaale Otepää loodusparki, kus uudistati turbasammalde poolest liigirikast Päästjärve õõtsikut.

Konverents peeti 14.–15. augustil Tartus ülikooli Lossi tänava õppehoones, kus esitati neliteist suulist ettekannet ning kuulati kolme pikemat loengut. Professor Jonathan Shaw Duke’i ülikoolist USA-st pidas loengu turbasammalde fülogeneesist ja biogeograafiast.
Uusimate geneetiliste uuringute järgi lahknes turbasammalde klass teistest sammaldest mitusada miljonit aastat tagasi üleminekuperioodil paleosoikumist mesosoikumisse. Praegusaegne liikide mustri kujunemine algas tõenäoliselt miotseenis toimunud jahenemise tagajärjel umbes 13 miljonit aastat tagasi. Kui varem hõlmas turbasammalde klass vaid ühte sugukonda – turbasamblalised (Sphagnaceae) –, siis nüüdseks on eristatud veel kaks sugukonda (Ambuchananiaceae ja Flatbergiaceae), kuhu kuuluvad liigid on levinud lõunapoolkeral.
Professor Kjell Ivar Flatberg Norra teadus- ja tehnoloogiaülikoolist käsitles oma loengus Norra turbasammalde levikut ja biokliimatsoone. Norra on harukordselt rikas turbasamblaliikide poolest. Euroopas teadaolevast 50 liigist puudub seal vaid kolm. Sellist liigirohkust võimaldab Norra asend ja väga mitmekesine kliima, kus eristatakse kümme biokliimatsooni.
Tartu ülikooli professor Ülo Mander vaatles Eesti soode mõju kliimale. Ta väitis, et pikaajalise kuivenduse tõttu on Eesti rabad muutunud süsiniku sidujatest süsiniku emiteerijateks. Et protsessi pidurdada või pikemas perspektiivis ümber pöörata, on vaja taastada märgalade looduslik seisund.
Peale suuliste ettekannete oli võimalik tutvuda 16 vaatmikuga, mis ergutasid samuti mõtteid vahetama.
Tartus peetud konverentsil oli 50 osalejat 19 riigist üle maailma. Kaugeimad tulijad olid Hiinast, Taist, USA-st ja Kanadast. Nagu tavaks, oli ettekannete temaatika mitmekülgne, iga kuulaja leidis enda jaoks midagi uut ja huvitavat.

Teise konverentsipäeva pärastlõunal oli osalejatele korraldatud ekskursioon Emajõe-Suursoosse, kuhu sõideti kaitseala külastuskeskusest Kavastust Jõmmu lodjaga. Osavõtjatele oli see tore üllatus ning paljud eelistasid ka Tartusse tagasi sõita lodjaga.
Konverentsijärgsed neljal ekskursioonipäeval vaadeldi Ida- ja Põhja-Eesti soid. Käidi Endla looduskaitsealal Männikjärve rabas (# 2, 3) ja Äntu maastikukaitsealal Mäetaguse ja Linaleo järvede õõtsikutel.
Suure üllatuse pakkus Ida-Virumaal Kurtna maastikukaitsealal asuv Niinsaare raba taimestik. Raba on tublisti mõjutanud põlevkivi lendtuha reostus ning veel paarkümmend aastat tagasi olid turbasamblad seal täielikult hävinud. Nüüdseks on seal aga juba üsna ulatuslikud kahkja ja näsaja turbasambla laigud. Ekskursiooni ajal leiti sealt Eestis üliharuldast põhja-turbasammalt ning Eestis hävinuks peetud järve-vasksirbikut.
Lahemaa rahvuspargis käidi Kolga-Aabla soos, kus avastati Eestis kaitstava Wulfi turbasambla uus leiukoht (# 4). Siit soometsast leidis professor Flatberg huvitava Girgensohni turbasambla kogumiku, millel olid silmatorkavalt suured eoskuprad (# 5, 6). Haploidse Girgensohnii turbasambla oli viljastanud allodiploidne Russowi turbasammal. Sel viisil valminud eoseid on Norra uurijad suutnud vähesel määral (alla viie protsendi) idandada laborioludes, kuid looduses pole selliste eoste idanemist märgatud.
Laudteed pidi läbiti ka Viru raba, kus kõrvalpõikena said huvilised uudistada, kuidas on mahajäetud turbaväljal edenenud rabakoosluse taastamise katse.
Konverents-ekskursioon lõppes 18. augustil piduliku õhtusöögiga Sagadi mõisas. Tantsiti eesti rahvamuusikute pilli järgi, peeti kõnesid ning tehti kõikide heakskiidul ja Vene delegaadi nõusolekul otsus korraldada järgmine konverents Venemaal.


Nele Ingerpuu (1954) ja Kai Vellak (1963) on samblauurijad Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist.



Nele Ingerpuu, Kai Vellak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet