Eesti Looduse fotovõistlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/11
Loodusfotograafiast on võimalik elatuda

Remo Savisaar on sündinud 11. juunil 1978 Tartus. Loodus on teda köitnud lapsepõlvest saadik. Loodusfotograafiaga on ta tõsisemalt tegelnud 2005. aastast. Meelisobjektid looduses on linnud ja muud loomad, kelle tegemistesse tal meeldib süveneda, ning ka loodusvaated.
Remo töid on pärjatud mitmesuguste kodu- ja välismaiste auhindadega. Tema pildipäevik blog.moment.ee tunnistati 2006. aastal loomafotode kategoorias maailma parimaks (Photobloggies 2006 Awards). Tänavu saavutas Remo maailma prestii˛ikamal loodusfotograafia võistlusel „Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year 2012” kategoorias „Mustvalge loodus” teise koha. Mullu pälvis ta Eesti Looduse fotovõistlusel loomafoto peaauhinna. Teda on tunnustatud Balti loodusfoto võistlusel, fotovõistlusel„ Memorial Maria Luisa 2011” jm. Eesti suurimalt loodusfotovõistluselt „Looduse aasta foto”on ta saanud üle 20 auhinna.
Remo on korraldanud loodusfotode isikunäitusi Eestis ja mujal, olnud fotovõistluste zürii liige; peab loenguid loodusfotondusest ja teeb fotokoolitusi. Koostööna on ilmunud raamat „Aasta linnud” (Menu) ja „Meie inimesed” (Pilgrim) ja 2008. aastal loodusjuttudega autoriraamat „Loodus kutsub” (Varrak).

Kust sa oled saanud oma loodusteadmised?

Kui tuleme kõige algusesse, siis olen linnalaps Tartust. Kui alustasin pildistamist tõsisemalt, siis minu põhilised looduspildid sündisid mu tolleaegses elukohas Sõbra maja vastas. Seal on üsna palju rohelust.
Olen mõelnud minna bioloogiat õppima, aga pole nii kaugele jõudnud. Tegelikult on diplom vaid paber ning kõik, mida teed, õpid ise. Mis mulle huvi pakub, selle teen endale süvitsi selgeks ja saan praktika käigus selliseid teadmisi, mida raamatuis pole.

Kui palju loodusfotograaf enne pildistama minekut oma uue objekti kohta teavet uurib?

Kui ma lähen kindlat liiki pildistama, siis uurin kõike selle kohta. Pean silmas ka teiste maade kogemusi, mitte vaid Eesti allikaid. Sealt loeb välja väga palju nüansse, mille puhul saan mõelda: seda oleks huvitav pildile tabada.
Kui ma alustasin, siis ma ei pildistanud loodust, vaid inimesi ja sport pakkus huvi. Tasahilju hakkas lisanduma loodusteema ja see jäi. Mul ei ole olnud maakohta, aga suvevaheajad möödusid koos sõbraga kalal käies. Hommikul läksime välja, kaevasime vihmaussid ja olime terve päeva kalal.
Olen küll lapsena emaga suviti käinud Laulasmaal ja Lahemaal ning isaga Hiiumaal. Neist käikudest on jäänud eredad mälestused, näiteks tunnen veel nüüdki ära, et siin majas olen ööbinud.

Kui tähtis on hea pildi saamiseks tunda pildistatavat?

See on tähtis, kuid mitte määrav. Ka liiki tundmata võib saada hea foto, aga liiki tundes saab hea foto tunduvalt lihtsamini.

Kui hästi sa loodust tunned? Kas ütled eksimatult ära, et tegemist on emase kadakatäksiga?

Arvan, et nüüd tunnen päris hästi. Kui lind häälitseb või näen teda looduses, siis ütlen liigi kindlasti ära. Teinekord piisab ka silueti nägemisest või lühikesest häälitsusest. Putukaid ja muid elustikurühmi tunnen märksa vähem kui linde ja loomi. Muidugi võiks tunda ka kõiki taimi. Eks tasapisi olen selle nimel ka pingutanud.

Kas kutseline loodusfotograaf mõtleb pildistades, kui hästi ta pilti hiljem ostetakse: alati lähevad kaubaks niiskete silmadega karvased loomad. Samas raipepiltidega ilmselt rikkaks ei saa?

Ma pildistan vaid seda, mis mulle tõesti huvi pakub. Aga kui looduses käies leian näiteks kena puulehe ja sobiva tausta, siis teen vahel foto igaks juhuks ära, kuna seda võib vaja minna. Käin pildistamas ikka südame järgi ja ei mõtle, kas mul õnnestub pilt maha müüa või mitte.
Olen seadnud endale eesmärgiks hoopis teised asjad peale müügi. Kui jälgin näiteks üht liiki, siis tahan, et mul oleks temast palju fotosid. Kõigepealt ilus portreepilt, kus lind on kenasti suurelt kaadris. See ei ütle linnu kohta palju, aga määramistunnused on näha ja selliseid fotosid kasutatakse määrajates või tutvustustes. Järgmisena tahaks pilti liigist oma keskkonnas, kaugemalt, aga seda on juba raskem teha. Mõne looma puhul pead pääsema lihtsalt lähedale ja pilt on olemas. Teisel juhul on vaja lisaks liigile ka ilusat keskkonda.
Loodusfotograaf ilustab oma fotot: näitan pildil ainult seda, mis minu meelest näib sinna sobivat. Näiteks kui kuhugi jääb kilekott, kadreerin selle välja, kuigi looduses on see olemas.

Kui palju sa kasutad Photoshop’i programmi?

Ei kasuta üldse: ei pane midagi juurde ega võta pildilt ära. See on õnneks Eesti eripära, et meil pole see üldiselt kombeks. Aga teisel pool lompi Ameerikas seda suisa promotakse. Näiteks kui pildil on mingisugune segav detail, küsitakse kohe, miks sa seda ära ei võta või miks linnu tiival olevat heledat laiku tumedaks ei tee.
Ameerika fotograaf Arthur Morris näitab oma blogis, kuidas ta pilti ilusamaks teeb. Asja plusskülg on see, et ta tõesti näitab, mida ta on teinud. Miinus on see, et oleme samal turul, kuid tema fotod on ilustatud, minu omad ilustamata. Mina püüan kohapeal kõik paika saada, ja kui ma seda ei saa, siis tuleb lihtsalt rohkem pingutada. Ja kui ikka loodus ei võimalda, siis ei saa ma tekitada sinna seda, mida seal pole, või vastupidi.
Kui ma alustasin, siis ma ei märganud paljusid asju. Kui nägin huvipakkuvat liiki, siis tegin pildi. Praegu käib ikka liik-kadreering-klõps, kusjuures püüan pilti tehes kõik paika panna. Kui sealsamas on ilus puukene, siis võib-olla kasutan hoopis püstkaadrit, et ka puu sisse tuua. Kui varem oli see pigem läbi objektiivi analüüsimine, siis nüüd panen seda tähele juba objektile lähenedes: kas seal on lootust teha hea foto, kas asi on üldse vaeva väärt? Mõtlen seda, et iga selline lähenemine häirib ka liiki, ja kui on näha, et võimalused teha hea pilt on olematud, siis ei hakka ma üldse proovimagi.

Eks igasugune pildistamine segab olendeid. Näiteks taimi ei pea varjest pildistama, nad on avalikult paigal, kuid isegi siis pilti tehes sõtkud ära hulga teisi taimi.

Seda muidugi, kuigi liike on võimalik pildistada ka neid segamata: kas või varjetest pildistamine, kus lind ei kuule ega märka fotograafi.

Ilmselt jääb see iga fotograafi südametunnistusele, kuivõrd ta linnu ellu sekkub. Kas sul on olnud selliseid pildistamishetki, kus hiljem mõtled, et poleks pidanud seda tegema?

Olen sellele palju mõelnud. Kindlasti pole ma puhas poiss, aga mulle ei meenu midagi sellist, mille pärast peaksin siiani põdema. Hoian piiri – seda on linnu käitumisest näha. Kui kakk istub seljaga ja ükskord vaatab üle õla, siis on vaja lasta tal harjuda. Kui ta jääb sind aga pikalt jõllitama, siis pole mõtet edasi minna. Las ta harjub ja rahuneb. Kiirustada ei maksa. Kui sa ületad piiri, siis saad foto äralennust; sellega pole aga suurt midagi peale hakata. Niiviisi ei taba loomulikku käitumist: sulestiku puhastamist või toidu üleandmist.

Nii et sa ei lähe kakku välja koputama?

Pean mõtlema (naerab). Mõeldes Hannu Hautala tegevusele 2009. aastal Matsalus, kus ta kaku pesalt välja ajas, siis pildistamise eesmärgil mõistan selle kindlasti hukka. Ent selline koputamine on näiteks täiesti tavapärane kakkude teadusliku seire puhul. Olen küll ka puudele koputanud, et kas seal on keegi, kuid ma pole teinud seda pesitsusajal ega oodanud, kaamera valmis, et pilti saada.
Olen hiilinud nurmkanu, kes on talvel lume all peidus, ning mul on olnud olukordi, kui nad on ikkagi lendu läinud. Ega see hea tunne pole, kui niiviisi läheb.
Kui mul õnnestub läheneda nii, et saan oma pildid ära teha ja lindu häirimata ära minna, siis see annab endale võimsa laengu. Kui saad nähtamatuna looduses ära käia.

Kas sa teiste fotograafide pilte vaadates paned tähele, et siin pole pilt loodust häirimata tehtud?

Selliseid hetki on küll olnud. Eesti fotograafide asju hetkel ei meenu. Nägin mõned aastad tagasi ühe Soome loodusfotograafi pilte laululuigest. Pilt oli väga uhke: linnul tiivad laiali, pojad kõrval. Laululuige käitumisest tean, et see on kaitsepoos. Ühte pilti on väga tore vaadata, aga kui selliseid pilte on kümneid, eri võttenurkadest ja motiividega, siis on see valus. Kirjutasin talle, aga vastus kohta ei mäleta, kas see üldse tuli. Saan aru, kui minnakse üks kord üle piiri – satud kogemata sellisesse olukorda, teed pildi ja taandud –, aga sellist olukorda pikalt ära kasutada pole eetiline. Teatud pilte ei saa teha lindu häirimata ja mulle selline asi ei sobi.

Kui palju aega sa praegu, tuntud loodusfotograafina, veedad varjes või looduses uusi pilte püüdes?

Ajaga on niimoodi, et mida edasi, seda vähemaks kahjuks kipub aega jääma. Käin enamasti vaatamas, mida loodus mulle pakub. Näiteks tänavu juunis leidsin kodu lähedalt soorätsu. Käisin teda päevast päeva passimas. Läksin õhtul umbes pärast viit ja tulin üheteistkümne paiku ära. Sellistel juhtudel võin küll täielikult pühenduda ja kõik muu kõrvale heita. Kui praegu on soodne võimalus, siis tuleb sellele keskenduda.
Eelmisel aastal oli Tartu lähedal vöötkakk. Käisin teda nädalas vast kolm korda passimas, päikesetõusust loojanguni. Lihtsalt jälgisin teda ning eesmärk oli jäädvustada erilisi hetki, mida olin enne küll näinud, aga polnud pildile saanud. Võib öelda, et kui see varitsemine veebruaris läbi sai ja lind läks tagasi oma pesitsuspaika põhja poole, siis mul oli päris korralik pildikogu käes. Fotod eri nurkade alt, lähedalt ja kaugelt, rappelend, räppetombu väljatulek jne. Viimati veetsin kotkavarjes septembri keskel neliteist tundi jutti.

Kust sa selliseks passimiseks aja võtad?

See ongi minu töö. Õnneks langevad kutselise või siis vabakutselise fotograafi töö ja hobi kokku. Mul kulub pildistamise sõitudeks kuus keskmiselt kaks või kolm paagitäit kütust. Kindlat sissetulekut mul pole.

Kas sa pildistad ka inimesi? Kas sind saab näiteks pulmapiltnikuks kutsuda? Osa loodusfotograafe on inimeste pildistamisest selgelt distantseerunud.

Oleneb, kui palju makstakse (naerab). Sel aastal olen ühte pulma pildistanud. Mulle pakuvad peale loodusfotograafia huvi ka kõik teised ˛anrid, eriti portree- ja spordifotod, arhitektuur vähem. Lisaks loodusfotole räägin nendest ˛anritest ka oma fotokoolitustel. Inimesi pildistades saab minna väga kunstiliseks ning see pakub esteetilist rahuldust. Loomade-lindudega on lihtsam, ei pea pildistatavatelt otseselt luba küsima. Ma ei lähe loodusesse muidugi jalaga ust lahti lüües.

Rangelt kaitstavate liikide pildistamiseks peab ikka luba taotlema.

Jah, aga neid ma ei tahagi pildistada. Tunnen, et ma pole selleks võib-olla valmis. Asi pole vaeva väärt: sellega võib kaasneda häirimine ja ma ei taha seda vastutust võtta. Kotkaid pildistan söötmiskohal või kui neid juhuslikult looduses kohtan. Ma ei kipu ka teiste lindude pesi pildistama.

Kui tihe on konkurents Eesti loodusfototurul? Kas Začeki või Loodusemehega võistled?

Kahtlemata on Sven või Arne konkurent. Aga ma ei muretse selle pärast. Muretsemine ei anna midagi – ma saan ainult neist paremaid pilte teha.

Aga kui Eesti Loodus küsib sinult fotot, sa saadad selle ning pärast näed, et ilmunud on hoopis kellegi teise tehtud ja su meelest kehvem pilt?

See pole ju minu otsustada ja ma ei põe selliseid asju pikalt. Mis seal ikka! Mõnede liikide puhul olen küll olnud kindel, et mul on parem pilt. Näiteks ajakirjas on avaldatud tülli üldvaade, mis on lihtne teha: näed seda suhteliselt julget lindu ja teed pildi. Aga mul on pilt paarituvatest tüllidest, mida oli vaja passida nädalaid. Sa võid seda akti looduses näha, aga hoopis rohkem aega kulub igati heale fotole, kus võttenurk, kaugus, kompositsioon ja taust on paigas. Siis võib küll kripeldama jääda, miks eelistati tavalist fotot.

Sa koolitad fotosõpru, aga neist võivad ka su rivaalid saada.

See võib olla valus teema. Õpetasin kunagi üht sõpra, kellega käisime koos looduses samu asju pildistamas. Hea õpetaja on see, kes õpetab teise endast paremaks. Mitte et ta oleks minust paremaks läinud, kuid ta oli väga hea õppija: kui me käisime koos pildistamas, siis pildid tulid meil tõesti peaaegu võrdväärselt head.
Koolituste pärast ma väga ei põe: seal saab antud palju kasulikku infot, mida kõike nagunii fotohuvilised kohe ei omanda. Ohtlik võiks koolitajale olla see, mida tegin paar nädalat tagasi fotode turunduse teemal. Need olid nipid, mida olin ehk viis-kuus aastat omandanud ja käisin need nüüd välja. See pani küll natuke mõtlema. Aga peamine on pildid: turustamine on küll oluline, aga kui sul on keskpärased fotod, siis pole sellest suurt kasu.

Kas koolitustel käijaid jätkub?

Jätkub ikka. Koolitused on mitmekesised, eri teemadel. Ma ei koolita algajaid, igaüks peab oma fotoaparaadi ikka ise endale selgeks tegema. Ma õpetan nägemist: kuidas märgata, läheneda, seada eri rakursse, miks kasutada madalat või kõrget võttenurka.
Loodusfotograafide seas on minu kursus „Kuidas pääseda lähedale” väga hinnatud. Annan ülevaate eri tüüpi varjetest: statsionaarsed, telkvarjed, ujuvarjed, mobiilsed varjed jne. Liiki tuleb tundma õppida, ei tohi kiirustada. Näiteks vaatad enne binokliga niidul, kus kadakatäks laulab, kus võiks olla tema pesitsusala. Ilmselt on mõtet paigutada varje just selle putke lähedale, mille otsas lind tavaliselt laulab. Sealjuures tuleb muidugi jälgida, et maaspesitseja puhul ei ronitaks varjega pesa lähedale. Pildi puhul on oluline ka valgus, võttenurk ja kompositsioon, mitte ainult linnule lähedale pääsemine.
Midagi keerulist siin pole, vaid aega tuleb pühendada. Olen kogemused ise töö käigus õppinud ja tagantjärele võin öelda, et kui oleksin käinud koolitustel, oleksin omandanud paljud oskused kiiremini ja lihtsamalt. Kas või see: kui näed oksal lindu, siis sa ei pane algul tausta tähele. Tausta märkamine ning oskus seda ise valida tuleb aja jooksul.

Ega sul ei ole tulekul uut pildiraamatut?

Autoriraamatut praegu mitte, aga Tuul Sepaga teeme küll ühte linnuraamatut. Olen mõelnud uue raamatu peale ja materjali jätkub. Aga ma ei taha teha lihtsalt järgmist raamatut, vaid pigem keskenduda mõnele liigile ja pakkuda tõesti midagi uut.

Hea müüja suudab sama fotot kindlasti korduvalt müüa, samas tahaks näiteks ajakirja väljaandjana või ka võistlustel näha uudseid, seni nägemata töid.

Mõnedki pildimüüjad on olnud turul kaua aega, end sisse söönud, ja seda teenust on mugav kasutada. Aga kas sinu jaoks läheb näiteks arvesse ka pildi avaldamine fotoblogis: näed mu blogis, et hea foto, aga konkursil tundub juba nähtuna?

See on nii ja naa. Saan aru, et fotograaf tahab oma parimat pilti portfooliona kohe avaldada, see on ta uhkus. Kuid pildi uudsus ikkagi kannatab.

Eks mul ole ka sahtlis häid pilte varuks, mida ma pole välja pannud. Võin neid küll konkurssidele saata ja ka midagi võita, kuid blogis võin pildi müüa kohe.
ˇüriide teema on muidugi omaette küsimus. Meil võiks suurematel võistlustel olla rahvusvaheline ˛ürii. Samuti tekitab küsimusi mõnegi võistluse hindajate pädevus, näiteks liikide tundmine: näiteks on mul habekakku peetud händkakuks.

Kui palju sa suhtled meie teiste loodusfotograafidega: käid nende kokkusaamistel jms.?

Eriti ei suhtle, aga kui just kuhugi kutsutakse, siis osalen. Suhtlemist on ikka. Kui näiteks Svenist rääkida, siis me oleme peaaegu naabrid, meie elamistel on kuus kilomeetrit vahet ning kui linna sõidan, möödun alati ka tema majast. Sveniga suhtleme pikemalt siis, kui saame metsas juhuslikult kokku. Seda juhtub päris tihti: sõidan näiteks seitsmekümne kilomeetri kaugusele ja juhuslikult on Sven ka samas pildistamas.

Kuivõrd oled kursis Eesti ja välismaa fotograafide töödega?

Väga hästi. Jälgin umbes 250 fotoblogi üle maailma, need on mul feed’is kõik koos. Igal hommikul on vaadata umbes sada pilti. See arendab ka enda silma.

Kas sa näiteks Looduspildi portaalis kommenteerid teiste fotosid?

Enam mitte, aga ma pole seal kunagi olnud agar kommenteerija. Mõnikord olen seda siiski teinud, kuid piitsa kasutamata. Piitsa antakse seal ikka omajagu ning teinekord üsna alusetult.

Kuidas sa üldse leiad pildistamist väärivaid kohti?

Leian kohti kaarti vaadates: püüan arvata, mis biotoobiga on tegu ja keda seal näha võiks. Minu siht pole ainult linnud või loomad, vaid ka loodusvaated. Näiteks Pärnumaal tahtsin kohta, kust avaneks hea vaade ja rannikul poleks pilliroogu ees, ning leidsin enda jaoks näiteks Pikla. Oluline on ka ligipääsetavus: kohale saab autoga ning siis paar kilomeetrit käia. Sellised kohad, kuhu teed ei vii, on aga eriti põnevad.

Millega sa peale fotograafia veel tegeled?

Ega suurt muuga ei jõuagi tegeleda: üks asi on pildistamine, teine on piltide ilmutamine. Pildistan alati RAW-formaadis, seetõttu tuleb fotot digitaalselt ilmutada, eemaldada sensoril oleva tolmu jäljed, lisada märksõnad jne. Fotod on mul üsna lihtsalt leitavad ja kohe trükikõlblikeks töödeldud, nii et saan tahtjale pildi operatiivselt edastada. Koolitused ja kirjutamine võtab samuti aega. Teinekord on käsil ka mõni põnev projekt.
Eks kaks last vajavad ka tähelepanu, kolmas laps on peagi tulemas.



Loodusfotograaf Remo Savisaart küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet