Eesti Looduse fotovõistlus
2012/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Taimed EL 2012/11
Hiigelosjad Kuramaal

Retk raitosja (Equisetum telmateia) kasvupaika oli pigem meeldiv pühapäevane väljasõit rohelusse. Olin seda ammu igatsenud, soovides näha meenutust iidsel Karboni-ajastul valitsenud hiigelosjadest.

Liinibuss logistas Kuldīgast Ventalinna poole. Ametlikult kannab see muidugi Ventspilsi nime, aga kõnekeeles kipun seda kasutama tõlgitud kujul. Kõlab justkui paremini. Kuldīga ümbruse rammusad põllumajandusmaad said Naba järvede kandis otsa ja peagi poetas buss meid Zlēkase teeotsas maha. Siin valdasid juba männisegametsad, maa oli koduselt liivakas ja lahja. Olime jõudnud rannikutasandikule.

Ületanud laia veerohke Venta jõe silla, sattusime korraks Zlēkase vallakeskust ümbritsevale lagedale kultuurmaastikule, kuid peagi keeras kruusatee taas okasmetsa rüppe: meeldivasse liivasesse künklikku männikusse, mida rikastasid kuused ja kadakad, haruharva ka mõni tamm. Tundus, otsekui oleksime sattunud Kõpu poolsaarele. Viljakate muldade ja paekiviste jugadega Kuldīga kant näis korraga olevat õige kaugel.
Ajuti valendas õitsvaid toompihlakaid. Kahjuks pole tegu Euroopa oma loodusliku Amelanchier ovalis’ega (euroopa toompihlakas), vaid Ameerikast pärit tähk-toompihlakaga (Amelanchier spicata). Läti männimetsad on too võõrliik juba vallutanud, nüüd tungib ta peale ka Eestis.
Ühtäkki ilmusid okasmetsa pärnapuud. Väikese metsakalmistu järel tuli valgusküllane raiesmik, kus sirgumas noores lehes sarapik, pärnavõsud, aga ka kuslapuud ja teised salutaimed. Varsti avanes paari suure kuuse ja kase taga vaade alla Venta jõele. See oli imetore käär: paremkaldal veega õõnestatud järsak, vastas männimetsaga kaetud poolsaar. Taamal lopsakal lamminiidul õilmitsesid toomed, rääkisid rukkiräägud.
Siin kuskil pidigi kasvama raitosi (vana nimetuse järgi suur osi).

Euroopa looduse vägevaim ürgne osi on laialt levinud kogu maailmajaos: läänes ulatub ta Madeira, Kanaaride ja Assoorideni, lõunas Põhja-Aafrikasse, idas Iraani, Kaukaasia ja Turkmeeniani, põhjas Lõuna-Rootsi, Poola ning Valgeveneni. Raitosja alamliik braunii (Equisetum telmateia ssp. braunii) kasvab aga Alaskast Californiani. Muide, sealsel levikualal valmistasid indiaanlased selle osja sitketest vartest korve.
Selle areaali piires on Lätis Kuramaal üks erandlik koht, mis märgib levila äärmist põhja-kirdepiiri. Kümmekonna aasta eest jõudsin selle jälile interneti kaudu. Toonasel veebilehel, mida enam ei ole, kirjeldati raitosja kasvualana allikaist niisutatud Venta jõe jäärakut, kus see taim kasvab kuni 1,6 meetri kõrguseks (liigi maksimaalne kõrgus on teadaolevalt kaks meetrit) ja vars kuni 1,5 cm jämeduseks. Ent näiteks troopilises Ameerikas kasvav hiidosi (Equisetum giganteum) sirgub suisa 11 meetrini ning tema vars jämeneb läbimõõdult paraja täismehe pöidla suguseks: 2,4 cm.
Erinevalt teistest osjadest on raitosja varred klorofüllivaesed. Need kannavad männastena jäiku rohelisi kõrvalharusid. Kevadel ilmuvad eospeadega varred on klorofüllita ja enamasti hukkuvad pärast oma otstarbe täitmist, vahel arenevad aga koos viljatute võsudega edasi haljaks suvivõsuks.

Loodusime. Olin kaua mõtteis kandnud kujutelma ühest Kuramaa üksildase jõekääru suurest osjametsast, mis on kui elav mälestus ürgammustest Karboni-ajastul valitsenud hiigelosjadest. Tegelikult on osjad tänapäeval omamoodi ime ja väga üksiklane nähtus.
Uhked kalamiidid (nimetatud ka hiidosjadeks) surid välja juba enne sauruste võidukäiku. Kidade klassist on meie päevini suutnud püsima jääda vaid osja perekond umbkaudu kuueteistkümne liigi ja ligi paarikümne hübriidiga. Et ellu jäävad looduses vaid tugevaimad, siis on kõik nüüdsed osjad väga agressiivsed vegetatiivsed paljunejad. Põldosi on ilmselt enamikule teada: temast on näiteks kiviktaimlas üsna võimatu vabaneda. Küllap just kasvuala ülinobeda laiendamise tõttu näeb osjaliike haljastuses ülimalt harva: umbrohtu ei taha keegi endale nuhtluseks istutada. Samas on sellest kahju, sest näiteks talvehaljad raud- ja liivosi ning õrnõhuline suvehaljas metsosi on väga eriliselt mõjuvad kaunid taimed.
Seisime sel maikuisel pärastlõunal tol Venta paremkalda kõrgel järsakul ja mõtlesime: kas on siin üldse neid hiiglaslikke osje, kas ikka leiame neid? Pealegi olime tulnud liiga vara. Astusin mööda mustikasarapikku mõned sammud edasi, kuniks järsaku hall-lepiku järel paljastus osalt taimestikuta veer. Seal all osjad olidki! Õigemini helehall lasu mulluseid surnud võsusid. Nende seast kerkisid aga elust pakatavad varretüükad, suisa kolme tolli pikkuste eospeadega. Ronisime mööda ette trambitud astmeid alla oma „tõotatud osjamaale”.
Lähemalt tundusid võrseotsad veelgi hiiglaslikumad. Mullast tungisid üles mu väikese sõrme jämedused eosvõsud, sekka ka teravatipulised suvivõsude alged. Kõrval hall-lepikus olid põld- ja aasosjad juba haljad oksised suvivõsud valmis kasvatanud. Need hiiglased siin aga alles alustasid, mis sest, et kasvupaik jäi lagedale veerule soojale päikesele valla. Küllap viitab selline kasvukoht lõuna poolt pärit liigi soojanõudlikkusele.
Raitosi asustab seal jõekäärus vaid lagedaid alasid, puude all me neid ei märganud. Vähemalt tol umbes sajameetrisel lõigul. Võib-olla levib raitosi seal veelgi laiemalt, ent meile piisas sellestki imest. Pealegi polnud vesisel järsakul kuigi kuiv sandaalides turnida. Nood osjad võlgnevad seal oma rammusa väljanägemise maast immitsevale veele. Seetõttu on savine järsak nõrgmärg, suisa püdel. Üleval pool kasvab raitosi aga ka kuivemal liivaveerul.

Isemoodi vaatepilt. Nood kopsakad osjatüükad tekitasid tundmuse, justkui poleks silmanägemine korras, nagu näeks kuidagi suurelt. Ükski raitosjast tehtud foto ei suuda anda edasi taimedest õhkuvat vägevust. Hiljem, tagasiteel tundusid kõik muud osjad metsa all tibatillukeste kidurate nääpsudena.
Ent augustikuus on siinne vaatepilt palju suursugusem. Selleks ajaks on rinnuni vohanud osjatihnik oma aasta parimas vormis. Päris puhtaid kogumikke moodustab raitosi seal vaid laiguti, sest sageli tuleb konkureerida hundinuia ja pillirooga. Siiski paistab, et raitosi saab sellega igati hakkama.
Jääb vaid mõistatada, kuidas on see ürgne osjahiiglane sattunud nii kaugele põhja oma peamisest levilast. Kas on ta jäänuk soojemast kliimaperioodist? Vahest leidus aastatuhandete eest raitosja ka mõnes Eestimaa jõekäärus? Kuna raitosi näib Kuramaal olevat väga valgusenõudlik, siis kasvupaikade metsastumise tõttu võinuks ta väga kiiresti kaduda veelgi põhjapoolsematelt aladelt. Aga see kõik on vaid oletus. Kindel võib olla vaid selles, et seal Venta jõe käärus tunneb raitosi end praegugi väga hästi.

Tapio Vares (1976) töötab Hiiu Lehe toimetuses, kirjutab looduslugusid ja joonistab.



Tapio Vares
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet