Eesti Looduse fotovõistlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
kaitseala EL 10/2003
Jalase maastikukaitseala

Jalase maastikukaitseala on eriline selle poolest, et ta keskendub asustusele: kaitseala hõlmab iidse Jalase küla koos selle loomulike tagamaadega.

Muistse Harjumaa aladel, praeguse Raplamaa südames asub Jalase küla, mille asustuslugu ulatub vähemalt kahe aastatuhande taha. Jalase külamaastikku ümbritsevad soo-, loo- ja metsakooslused, mis kokku moodustavadki Jalase maastikukaitseala.

Eellugu. Juba 1937. aastal võeti siin looduskaitse alla Lipstu nõmm, 1964. aastal lisandus kaitstavate objektide nimistusse Sõbessoo (Jalase) järv ning 1988. aastal Iietse künnapuud. Jalase omapärane külamaastik ja kultuurilugu pakkusid huvi teadlastele ning kultuurihuvilistele, kelle eestvõttel sai teoks Jalase küla kaitseala: 1990. aastal kinnitas Rapla maakonnavalitsus selle põhimääruse. Kaitseala hõlmas sealseid talukohti koos lähedaste põldude, metsade, heina- ja karjamaadega, mis üheskoos peegeldasid asustuse ja maakasutuse kujunemislugu ajaloolise Lõuna-Harjumaa loometsade piirkonnas mitme aastatuhande vältel. Küla kaitseala koos seda ümbritseva kaitsetsooniga võttis enda alla ligi 3000 ha. Peamine eesmärk: säilitada Jalase külamaastik, soodustada küla arengut ja uurimist, tagada sealsete väärtuste püsimine. Kaitseala tegevust juhtis ühiskondlikus korras Jalase küla kaitseala volikogu, mille koosseisu kuulusid Muinsuskaitse Jalase Külaseltsi liikmed ning teadus- ja looduskaitsenõunikud. 2003. aasta suvel kinnitas Vabariigi Valitsus kaitstavate loodusobjektide seaduse kohaselt Jalase maastikukaitseala, mille pindala on 2730 ha, selle valitsejaks määrati Raplamaa keskkonnateenistus.

Loopealsed, sood, külamaastikud. Kaitseala asub Põhja-Eesti lavamaa lõunaosas, kuuludes Märjamaa paelavade ja moreentasandike, loometsade ja põldude maastikku [5]. Kaitseala südamik – Jalase küla ja põllud – paiknevad kahe suure kõrgustiku vahel, neid piiravad soised metsad või kunagised puisniidud.

Jalase külast põhja poole jäävat suurt lookõrgendikku hüütakse Abrumetsaks, lõunapoolset Oodava nõmmeks, ida poole jääb Lipstu nõmm. Neil kõrgendikel katab suurtel aladel paekihte väga õhuke mullakiht, paiguti see puudub hoopis, kogu ala on tugevasti karstunud. Abrumetsas ja Oodava nõmmel köidavad tähelepanu abrud, mis on kujunenud aluspõhja jääajaeelses kulutuses [3]: need on väga eriilmelised, kuni paari meetri sügavused lohud. Mõne abru põhjas on väike allikas, mõnes vesi neeldub, mõne põhi on soostunud ning kattunud lodumetsaga.

Kõrgendike nõlvadel paljanduvad kohati kuni poolteise meetri kõrgused astangud, need tähistavad kunagise Balti jääpaisjärve rannajoont. Kõrgendikke ümbritsevad soised metsad, mis lähevad üle rabadeks: põhjas on Sõbessoo, lääne pool Parka ja Kõrvetaguse raba.

Kolmest kaitsealale jäävast soost on kõige paremas seisundis üle 500 hektari suurune Sõbessoo, kus turbalasund küünib kuue meetrini. Soos leidub üle saja laukasilma, suurimat neist kutsutakse Sinilaukaks, sügavaim (3,5 meetrit) on Põhjalaugas. Sõbessoo lõunaosas asub madal ja rikkaliku veetaimestikuga Sõbessoo ehk Jalase järv, kus kevad- ja sügisrände aegu peatuvad tuhanded linnud.

Jalase küla keskel asuvat umbes kuue hektari suurust piklikku nõgu hüütakse Vainupealseks. Veel pool sajandit tagasi tungis vesi Sõbessoo rabast lõuna poole, nii et kevaditi jäi Vainupealne koos lähedaste madalate põllumaadega vee alla. Suveks kadus liigvesi rohketesse kurisutesse. Nüüdseks on Sõbessoo ja küla vahelised sooheinamaad kuivendatud, ent vahetevahel tungib vesi sellegipoolest küla maadele. Nõnda juhtus ka möödunud kevadtalvel.

Kõrvetaguse soos on väike Parka ja Kõrvetaguse raba, kummagi läbimõõt umbes pool kilomeetrit ja turba sügavus kuni kaks meetrit.

Rikas loodus. Taimegeograafiliselt on Teodor Lippmaa [4] paigutanud selle ala Siluri piirkonna Loode-Eesti valdkonda. Kaitseala on erakordne selle poolest, et siin on praegugi alles kõik taimkatteüksused, mida Lippmaa selles valdkonnas ligi 70 aastat tagasi kirjeldas: loometsad, lood, allikalised ja lubjarikkad madalsood, rabad, puisniidud ja niidud. Loometsad (leesika-, kastiku- ja lubikaloo), valdavalt männikud, kuusikud või männi-kuuse segametsad, kasvavad kaitseala paekõrgendikel, mida ümbritsevad madalsoo-, siirdesoo- ja rabametsad.

Kaitsealal on leitud 538 liiki kõrgemaid taimi [1], millest kaitsealuseid on registreeritud 40. Jalase pakub sobivaid kasvukohti käpalistele, neid on kaitsealal seni kirja pandud 22 liiki: üsna tavaline on vööthuul-sõrmkäpp, kohati leidub ohtralt lõhnavat käoraamatut ja Russowi sõrmkäppa, hajusalt kasvab punast tolmpead, laialehist neiuvaipa, harilikku sookäppa ja soohiilakat. Paepaljandite lõhedes võib siin leida müür-raunjalga, lookarstialal pruun-raunjalga, paekõrgendikel siledat tondipead, palu-karukella ja püst-linalehikut, allikalisel madalsool kasvavad eesti soojumikas ja koldjas selaginell. Peale selle on kaitsealalt leitud hariliku käoraamatu ja karukella valgeõielist vormi. Siin kasvab ligi pool kõikidest Eesti samblaliikidest [2], neist haruldasemad on õletutik, harilik sinisammal, õunjas bartraamia. 1995. aastal alustati Jalasel sammalde seiret.

Kõrvetaguse rabametsades elab metsis. Sobivaid pesitsus- ja toitumispaiku leiab kaitsealal ka must-toonekurg.

Kaitstavatest looduse üksikobjektidest väärib tähelepanu Iietse künnapuu, kelle kõrgus on 16 meetrit ning ümbermõõt 3,7 meetrit. Vahetult kaitseala kagupiiri lähedale Kodila jõe äärde jäävad Oosi männid.


Kultuuriväärtused. Esimesed kirjalikud andmed Jalase küla kohta pärinevad 13. sajandist, mil Taani hindamisraamatus mainiti seda kui piirkonna kõige suuremat küla. Arheoloogid on siin täheldanud kuni meetri paksust kultuurikihti, mis viitab aga tunduvalt pikemale ajaloole: arheoloogia seisukohalt võib selline tekkida vaid pikka aega ühel kohal püsinud inimasustusest, mis ulatub muinasaega. Jalase piirkonnas on seni kindlaks tehtud kaheksa asulakohta. Muinasaegsele asustusele viitavad ka muistsed matmispaigad, Jalasel teatakse nelja sellist. Kuigi arheoloogilisi kaevamisi ei ole seni tehtud, võib väliskuju järgi kolme neist pidada kivikirstkalmeks. See on Eestis vanim kalmetüüp, mis kuulub nooremasse pronksiaega (1000–500 aastat e. Kr.) või eelrooma rauaaega (500 a. e. Kr.–50 a. p. Kr.). Muistsele põlluharimisele viitavad aga paksu samblaga kaetud põllukivihunnikud, mida on Abrumetsa piirkonnas ligi kolme hektari suurusel alal leitud üle poolesaja. Oletatakse, et siin asusid omal ajal võsa- ehk metsapõllud, mida ei haritud nagu põlispõlde igal aastal, vaid lasti neil vahepeal puhata – võssa kasvada. Seejärel võsa põletati ning maa hariti jälle viljakasvatuseks. Nüüdseks on need põllud kattunud kuuse ja männi põlismetsaga. Peale eeltoodu on siin kandis veel palju muinasajast pärinevaid mälestisi, millest vanimad on väikeselohulised kultuskivid. Jalase maastikukaitsealal asub ka Eestis üsna haruldane liukivi, millelt allalaskmine pidi tagama mehelesaamise ja sigivuse.


Kaitsekord. Jalase maastikukaitsealal on viis sihtkaitsevööndit ja piiranguvöönd. Kõrvetaguse, Lipstu nõmme, Abrumetsa ja Oodava on hooldatavad sihtkaitsevööndid, sest sealsed pärandkooslused nõuavad hooldustöid. Et mitte häirida ohustatud loomade elutegevust, ei tohi Kõrvetaguse sihtkaitsevööndisse minna 1. märtsist 30. juunini, samal ajal on siin keelatud ka jaht. Sõbessoo looduslikus sihtkaitsevööndis piirab kaitsekord inimtegevust rohkem, siin lastakse loodusel omasoodu areneda. Piiranguvööndisse kuulub Jalase küla tuumik koos seda ümbritsevate põllumaastikega. Siin tahetakse säilitada pärandkultuurmaastikke ning soodustada küla tavapärast elulaadi.


Kaitsealaga seotud küsimuste ja probleemidega tuleks pöörduda kaitseala valitseja – Raplamaa keskkonnateenistuse poole. Maastikukaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2003, 47, 337).




1. Aguraiuja, Ruth jt. 1994. Jalase küla floristiline inventeerimine. Käsikirjaline aruanne keskkonnaministeeriumis. Tallinn.

2. Haab, Helen jt. 1997. Jalase küla kaitseala samblad. – Tamla, Ülle; Valgma, Aino (koost.) Jalase küla aja ja looduse lood. Jalase ja Tallinn.

3. Heinsalu, Ülo 1991. Abru lookõrgendikud. – Eesti Loodus 42 (9/10): 553–555.

4. Lippmaa, Teodor 1935. Eesti geobotaanika põhijooni. – Acta Instituti et Horti Botanici Universitatis Tartuensis IV (3–4). Tartu.

5. Varep, Endel 1976. Maastikud Rapla rajoonis. – Rapla rajoonis. Kodu-uurijate seminar-kokkutulek 18.–21. augustini 1976. Tallinn:43–56]


Piret Kiristaja (1967) on keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroo peaspetsialist.



Piret Kiristaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet