Eesti Looduse fotov�istlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2012/12
raskid unapuul

raskid on tuntud metsaputukad, kuid mned liigid nende hulgast vivad aiapidajaile teha unaaias tuska. Tnavuse aasta puu nime kandva rasklase unapuu-maltsaraski leiab aga hoopis Eesti ohustatud liikide punasest nimestikust.

Tnavu suvel ilmus hulk teateid raskikahjustuste kohta noortel unapuudel. Kohati olid kahjustused sna suured. Nii niteks teatas ajaleht Sakala, et Polli aiandis lheb tuleroaks viis koormatit noori unapuid [7].
Elektroonilises meedias ja ajakirjanduses levis ka eksitavat ja ebatpset teavet ning mnda liiki sdistati asjatult. Ikka ja jlle peab tdema, et nii aiapidajal, metsaomanikul kui ka lihtsalt loodusesbral on vaja phjalikumaid teadmisi loodusest, liikidest ja nende eluviisist. ksnes siis saame eristada ja piirata neid, kes vivad teatud oludes meie ettevtmisi ja huvisid kahjustada, arvestades samal ajal ka nendega, keda peame hoidma, et siliks looduse liigirikkus.
unapuudel tegutsevaid putukaid ja teisi llijalgseid on ksitletud paljudes aianduse ja taimekaitse ksiraamatutes [1, 2, 4]. Siinkohal tutvustame unapuudel leiduvaid raskiliike.

rasklased on Eestis sna hsti uuritud, on koostatud andmebaas, mrajad ja levikukaardid [10, 11, 12]. Kuid ikka leitakse aeg-ajalt uusi liike, keda siinmail pole varem mrgatud [6]. Samuti muutub liikide arvukus ja levik. htesid liike, niteks ka unapuudel elutsevat paaritut puidurajat (Xyleborus dispar), on viimastel aastatel leitud ha sagedamini. Mni minevikus arvukas metsaliik on seevastu hoopis haruldaseks muutunud, niteks mnni-koorerask (Ips sexdentatus).
Tehhi entomoloog Antonin Pfeffer, ks Euroopa tuntumaid rasklaste uurijaid, on oma raamatus [5] nimetanud seitset unapuudel leiduvat raskiliiki, neist viis elutseb ka meil Eestis. Kolm liiki on maltsaraskeid (Scolytus), kelle kigud paiknevad puu koore all ja jljenduvad ka puidu pealispinnal (maltspuidus), ning kaks liiki puidurajaid (Xyleborus), kes kaevandavad oma kigud sgavale puitu. Veel tasub siin mainida meil ja mujal maailmas laialt levinud lehtpuu-puiduraskit (Trypodendron signatum) ning Eestis haruldast liiki Xyleborinus saxesenii: neid kumbagi on unapuudel tegutsejatena mrgitud Jaapanis [3].

Sagedaim raskiliik unapuudel on paaritu puiduraja (Xyleborus dispar), teda on vanemas eestikeelses kirjanduses nimetatud ka paarituks puitlaseks [1]. Tema oligi see, kes tnavu suvel kahjustas hulgi noori unapuid Polli aiandis ja mitmes eraaias Viljandi- ja Valgamaal [7, 8]. Selle liigi suurele arvukusele Viljandi-, Jrva- ja Tartumaal juhtis Kaarel Leius thelepanu juba 1930. aastate lpul [1].
Paaritu puiduraja on polfaagne liik, keda on Eestis leitud peale unapuu ka ploomipuul ja veel mitmel lehtpuul (hobukastan, haab, kask, lepp, prn, saar, tamm) ning ksikjuhtudel isegi mnnil ja kuusel. Emasmardikas on 33,5 mm pikkune, tumepruun, peaaegu must, kollakate jalgade ja tundlatega. Isased on emastest vlimuselt mrgatavalt erinevad, nad on viksemad (1,52 mm), mara kehakujuga ja lennuvimetud. Neid on ka emastest tunduvalt vhem: he isase kohta tuleb tavaliselt kuus-seitse emasmardikat.

Mardikad talvituvad valmikutena puude okste vi tvede puidus, sealsamas, kus nad arenesid. Kevadel, mai lpus vi juuni algul, vljuvad emasmardikad talvituspaigast ja asustavad uusi puid vi veel kahjustamata oksi.
Puusse sisenevad nad sageli oksaslmede kohalt, uuristades oma kigu algul risti puu sdamiku suunas. Seejrel hargneb kik puu ristlike tasapinnas kaheks ning sealt edasi kulgevad kiguharud eri suundades, ka les- ja allapoole. Kigu laiendisse muneb mardikas kogumikuna 3040 muna.
Ema toob endaga puitu kaasa seeneeosed, millest kiguseinte mahlases keskkonnas areneb seeneniidistik, nii et kigud vrvuvad mustaks. Tugud uusi kike ei nri, vaid toituvad ema nritud kikudes arenevast seeneniidistikust. Suve teisel poolel, tavaliselt juulis, nukkuvad tugud sealsamas, samas teevad ka kpsussma (nii nimetatakse koorunud valmikute toitumist sugukpsuse saavutamiseks toim.) ja jvad talvituma. Plvkonna areng kestab seega he aasta.

Puiduraja arenguks on soodsad soojad ja niisked suved. Puane aeg hirib tema tukude arengut, sageli peatab selle. Seetttu on ka lunapoolsematel aladel theldatud terve aasta kestvat arengutsklit, ehkki temperatuuriolud nikse vimaldavat kiiremat arengut ja mitut plvkonda aastas.
Puidurajad (Xyleborus) on rasklaste kige liigirikkam perekond, enamik liike elutseb troopilistes metsades, kus jagub soojust ja niiskust. Arvukalt leidub neid niteks Luna-Ameerika metsades [13].

Maltsaraskite (Scolytus) perekonna tuntuim ja tavalisim liik on kase-maltsarask (Scolytus ratzeburgi), kuid tema elab ksnes kasel ega puutu unapuud. Kll vib aga unapuud asustada viljapuu-maltsarask, kelle toidutaimede loetelus on veel ploomipuu ja teised viljapuud ning mitu muudki roosielist. Meil asustab ta sageli ka toomingat.

Viljapuu-maltsarask (Scolytus rugulosus) on 2,32,8 mm pikkune, keha enamasti matjalt pruunikasmust, kuid kattetiibade tagaosa ja likiva eesselja esiosa on punakaspruunid ning tundlad ja jalad kollakaspruunid. Ta asustab tavaliselt nrgestatud puude peenemaid tvesid ja oksi, kigumuster jljendub ilusasti maltspuidus.
Kpsussmal kahjustavad noormardikad ka pungi ja pungade lheduses vrsete koort. Just see kahjustusviis vajab thelepanu, sest nii vib see maltsarask edasi kanda ka Euroopas intensiivselt levivat viljapuu-bakterpletikku (Erwinia amylovora). Tnavu suvel tegi pllumajandusamet Eestis esimest korda kindlaks selle ohtliku taimehaiguse kahjustuskolded pirni- ja unapuudel. Haigus vib tabada ka ploomipuid, neidki asustab viljapuu-maltsarask meelsasti.
Senistel andmetel on viljapuu-maltsarask meil levinud rohkem Luna-Eestis, kuid ksikuid leide on ka Lne- ja Phja-Eestist [12].

Maltsaraskite perekonnas on unapuul olemas ka omanimeline liik unapuu-maltsarask (Scolytus mali). Selle liigi esmasleid Eestis prineb Tartust aastast 1973 [9]. Teda on leitud vanadel una- ja ploomipuudel ka Tallinnas ning 2007. aastal mrkas Olev Abner teda Tallinna lhedal Rae vallas kunagise kuulsa sordiaretaja Jaan Raeda (18761955) selektsiooniaias.
unapuu-maltsarask on 34 mm pikkune punakaspruunide likivate kattetiibade ja tumedama eesseljaga mardikas, kes on levinud Lne-Euroopast Lne-Siberini, Kaukaasias, Vike-Aasias ja ka Phja-Ameerikas. Phja-Euroopas on ta vhearvukas.
unapuude ja teiste viljapuude (pirni- ja ploomipuud) krval vib unapuu-maltsarask asustada ka teisi roosielisi (pihlakas, viirpuud jt.), harvem teisi lehtpuuliike. Ta eelistab surnud vi nrgestatud puude tvesid ja jmedamaid oksi. Haruldase ja ohustatud liigina on ta Rootsis ja ka meil kantud punasesse nimestikku. unapuu-maltsaraskile sobivad vanad viljapuuaiad, noori puid ta ei asusta.
una- ja pirnipuud on mrgitud ka jalakatel elava likiva maltsaraski (Scolytus laevis) toidutaimena [5], kuid meil ei ole teda unapuult siiski leitud.

unapuudel viks leiduda ka puidurajatele lhedast liiki Xyleborinus saxesenii, kes varem oligi arvatud puidurajate perekonda [5]. Eestikeelset nimetust tal veel pole. See vike (emased 2,32,5 mm, isased 1,72,2 mm) rasklane vib asustada eri lehtpuid, harvem ka okaspuid, mis raskite puhul ei ole kuigi tavaline.
Ilmar Sda on seda, ldiselt lunapoolse levikuga liiki pdnud Lne- ja Edela-Eestis tamme tvele paigutatud akenpnistega: Eestis esimest korda Prnumaal Laulaste looduskaitsealal 2008. aasta juunis ning jrgmisel aastal Lnemaal Matsalus [6]. Meil ei ole teda unapuudelt leitud, kuid Jaapani unaaedades on ta ks arvukamaid raskiliike [3].

Kolmas kahtlusalune, lehtpuu-puidurask (Trypodendron signatum), on Eestis tavaline liik. See 3,54 mm pikkune rasklane elab hiljuti surnud vi langetatud puude puidus, eriti kaskedel ja leppadel, teda on leitud ka haaval, prnal ja vahtral. Meie andmebaasis on 216 Eestist kogutud isendit, kuid kski neist pole kogutud unapuult. Need viljapuud on tema toidupuuna mrgitud Jaapanis [3].

Meil on seega unapuudelt kindlalt leitud kolme liiki raskeid: paaritu puiduraja (Xyleborus dispar), viljapuu-maltsarask (Scolytus rugulosus) ja unapuu-maltsarask (Scolytus mali). ksnes esimene neist vib phjustada tsiseid kahjustusi unapuuistandustes. Siiski peab jlgima ka maltsaraskite, eriti viljapuu-maltsaraski, leide ja levikut. Vanades viljapuuaedades tegutsev unapuu-maltsarask on seevastu vhearvukas ega ohusta kuigivrd ei noori unapuuistikuid ega viljakandvaid unapuid.
Niisiis, raskite prast ei ole kll vaja vanu viljapuuaedu hvitada. Pigem tuleks sraseid aedu ksitleda prandkultuuriobjektina, millel on kultuuri- ja teaduslooline vrtus ning mis pealegi pakuvad elupaika mnelegi haruldasele putukaliigile.

1. Leius, Kaarel; Ratt, Aleksander; Toomre, Richard 1939. hvardavad ja puukooli ohukad taimekahjustajad. K.-. Agronoom, Tallinn.
2. Mgi, Erich 1975. unapuu. Valgus, Tallinn.
3. Osumi, S.; Mizuno, N. 1992. Studies on some scolytid ambrosia beetles attacking apple plants, 1. Species and biology of scolytid ambrosia beetles. Bulletin of the Akita Fruit-Tree Experiment Station 22: 2335.
4. Pallum, Vino 2007. Suur taimekaitseraamat. Maalehe Raamat, Tallinn.
5. Pfeffer, Antonin 1995. Zentral- und westpalarktische Borken- und Kernkfer (Coleoptera: Scolytidae, Platypodidae). Pro Entomologia, Basel.
6. Sda, Ilmar 2009. Metsamardikate (Coleoptera) uued liigid Eestis. Metsanduslikud Uurimused 50: 98114.
7. Univer, Toivo 2012. rasklased unapuude kallal. Targu Talita: Maalehe nuandelisa, nr. 28 (12. juuli): 443.
8. Valdaru, Egon 2012. Pollis lheb tuleroaks viis koormatit noori unapuid. Sakala, 12.07.
9. Voolma, Kaljo; unap, Heino 1994. Tiendusi Eesti rasklaste (Coleoptera, Scolytidae) nimestikule. Metsanduslikud Uurimused, 26: 110112.
10. Voolma, Kaljo; unap, Heino; Sda, Ilmar 1996. rasklased (Coleoptera, Scolytidae) Eesti entomoloogilistes kollektsioonides. Metsanduslikud Uurimused 27: 125132.
11. Voolma, Kaljo; unap, Heino; Sda, Ilmar 1997. Eesti rasklaste (Coleoptera, Scolytidae) mraja. Eesti Loodusfoto, Tartu.
12. Voolma, Kaljo; unap, Heino; Sda, Ilmar 2000. rasklased Scolytidae. Eesti putukate levikuatlas, 2. Kaardid 98165. Eesti Loodusfoto, Tartu.
13. Wood, Stephen L. 2007. Bark and ambrosia beetles of South America (Coleoptera: Scolytidae). Monte L. Bean Life Science Museum, Brigham Young University, Provo.



Kaljo Voolma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012