Eesti Looduse fotov�istlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroopa haruldus eestis EL 10/2003
Kaks sarnast ja samas erisugust: konnakotkad

Eestis elab kaht liiki konnakotkaid. Kui vike-konnakotkast vib mrgata lendamas sna sageli, siis suur-konnakotkast nnestub isegi linnu-uurijatel nha liharva.

Tere, kas siin kandis kotkaid ka lendab? on kotka-uurija tavaline ksimus. Oh ei, kus sa sellega, kotkad elavad ju suurtes metsades ja soodes, vastab enamasti pllumees. Aga suured pruunid kullid tiirlevad kll siin heinamaade kohal, jtkab ta, istuvad postide otsas ja jalutavad maas. Prast lendavad ra, hiir nokas. Kotkamehe ngu lheb selle peale naerule: kulli kirjeldus vastab sna hsti konnakotkale.

Tegelikult ei ole konnakotkaid raske ra tunda. Meie kogukamatel kullidel kanakullil, viudel ja loorkullidel vib enamasti nha suuremaid valkjaid alasid tiiva alakljel, seevastu konnakotkad on peaaegu leni pruunid, valget on sulestikus livhe. Siiski iseloomustab ks paar vikseid valgeid laike tiiva lakljel just konnakotkaid. Teistest kotkastest on neid siiski lihtne eristada: madu- ja kalakotka sulestikus on lekaalus valged sulepartiid, kalju- ja merikotkas on mrksa suuremad. Isegi kilomeetrite kauguselt aitavad konnakotkaid ra tunda allapoole kaardu hoitavad tiivad.

Eestis kattuvad Kesk- ja Ida-Euroopas levinud vike-konnakotka (Aquila pomarina) ning Lnemerest Vaikse ookeanini laiuval alal pesitseva suur-konnakotka (Aquila clanga) areaalid. Vike-konnakotkas on ks viksema levilaga rvlinde Euraasias, kuid kokku pesitseb neid siin koguni umbes 20 000 paari. Seevastu suur-konnakotkas asustab oma ulatuslikku areaali hredalt, seda liiki elab maailmas kokku vaid mni tuhat paari. Eestis teame 500600 vike-konnakotkapaari krval kigest 2030 suur-konnakotka pesitsusterritooriumi.

Kas suur vi vike? Kuidas saada konnakotkaga kohtudes aru, kas tegu on haruldase suure vi tavalisema vikesega? Sellest on pikemalt kirjutatud Eesti Looduses 1996. aastal [2], kordan siin vaid paari phitunnust. Suuruse ja lennusilueti jrgi suudavad liike eristada vaid kogenud vaatlejad, pigem tasub thele panna sulestiku vrve. Suur-konnakotkas on enamasti htlaselt tumepruun, tiivapealsed laigud paistavad hajusatena, sest moodustuvad vaid suleroodudest. Vike-konnakotkal on seevastu hsti nha kontrastselt heledam tiiva eesserv ning ka tiivalaigud torkavad paremini silma, sest nad on htlaselt valged, moodustudes ka sulelabadest. Paraku teeb mramise keerukamaks asjaolu, et mlemal liigil tuleb ette tavaprasest krvale kalduva vrvusega isendeid: vike-konnakotkad vivad olla sna tumedad ja vanade suur-konnakotkaste sulestik vahel heledaks kulunud.

Nii jvadki mned linnud liigini mramata. Seda enam, et need kaks liiki moodustavad omavahel mnikord segapaare ning annavad elujulisi hbriidseid jrglasi. Srastel poegadel ilmnevad tavaliselt mlema liigi tunnused, aga nad vivad rohkem sarnaneda ka ainult he vanemliigiga. Seni on kotkamehed suutnud kindlaid hbriide leida pesapoegade seast, kuna linnupoja vlimuse phjaliku kirjelduse krval on vetud abiks DNA-anals. Oma osa on loomulikult ka vanalindude thelepanelikul jlgimisel. Kui palju lendamas nhtud ebatpilistest isenditest on hbriidid, seda ei tea keegi. Ka ei ole siiani selget vastust ksimusele hbriidide sigimisvime kohta.


Elupaigad. Unustagem nd mneks ajaks segapaarid ja tutvugem tupuhaste konnakotkaste elupaikadega, mis, nagu jutu algul selgus, ei vastagi tparvamusele kotkamaastikust.

Tenoliselt on mlemad konnakotkad juba sajandeid olenenud inimtegevusest. Mdunud aegade ideaalse konnakotkapaigana viks kujutleda luhamaastikku, mida kevaditi uhas suurvesi ja suvel niitis inimene. Siin leidus rikkalikult saaki: vee- ja luhalinde, mgrisid ning konni, lheduses krgusid pesapaigaks sobivad metsad. Kuid eelmise sajandi keskpaigas hakkas luhtade vrtus inimese silmis kahanema, thusamaks peeti heinategu selleks rajatud uudismaadel. Vssa kasvanud lamminiitudel ei suutnud konnakotkad enam jahti pidada ning nad jrgnesid inimesele. Juba 1960. aastatel pandi thele, et vike-konnakotkad on ilmunud saagijahile kultuurmaastikku [1]. Suur-konnakotkal vttis kohastumine ilmselt rohkem aega. Veel ndki vib seda liiki nha viksemast suguvennast sagedamini suuri jgesid ristavate luhtade kohal: suur-konnakotkas on tugevamini seotud mrgaladega. Siiski langevad tnapeval konnakotkaste ldised eelistused toitumisalade suhtes enam-vhem kokku: kige enam peetakse jahti kultuurniitudel, vhem luhtadel, viljapldudel ja stidel [3]. Ka men on seetttu sarnane: enamiku hlmavad viksemad imetajad, kellest umbes pooled on uruhiired, llatavalt sageli tabatakse ka mutte. Nii konni kui ka linde leidub vike-konnakotka saagis vaid kmnendik [5], suur-konnakotkas sb linde pisut rohkem ja enamasti on tegu kogukamate liikidega [6]. Olgu minevikuga kuidas on, kuid vhemalt praegusajal seob meie loo kangelasi konnadega philiselt vaid nimetus.

Mrksa rohkem erinevad kaks konnakotkast pesametsade eelistuse poolest. Suur-konnakotkas pesitseb eesktt soistes lehtmetsades, kus kasvavad philiselt sanglepp ja sookask. Seevastu vike-konnakotkas peab lugu kuusikutest ja kuuse-segametsadest. Lodudest on tema pesi leitud vga vhe vahest mnes Lne-Eesti piirkonnas, kus sihvakaid kuuski ei kasva. ks nue pesametsale on mlemal kotkal aga hine: puistu peab olema vana, vhemalt 80-aastane. Pesapuuks sobivad konnakotkastele kuusk, kask, haab, sanglepp jt. Erinevalt teistest kotkastest ei ehitata pesa tavaliselt mitte puu latva, vaid peidetakse see hoopis varjulisemalt vra keskossa.


Pere-elu. Konnakotkad meil ei talvitu, vaid saabuvad pesapaigale mrtsis-aprillis. Aprilli teine pool ongi sobivamaid aegu nende lindude tundmappimiseks: siis vib nha pesitsemiseks valmistuvate konnakotkaste mngulende. Kilgates tiireldakse krgustes ja esitatakse uhkelt lainetavaid lennutrikke.

Mai alguses on roheliste okstega kaunistatud konnakotkapesas ks kuni kolm, enamasti kaks pruunikirjut muna. Et munetakse paaripevase vahega ning emaslind asub hauduma kohe prast esimest muna, kooruvad pojad viie-kuuendalase haudeaja jrel samuti vikese vaheajaga. Koorumisaja nihe peegeldub aga poegade suuruses ja kajastub nende saatuses: sageli hukkub viksem poeg esimeste elundalate jooksul. Selle tpset phjust ei teata, aga helgi teisel meie rvlinnul pole noorema jreltulija hukk nii kindlalt ette mratud. Vike-konnakotkal nnestub mlemad pojad suureks kasvatada vaid paaril juhul sajast [5]. Edukalt, see thendab poja lennuvimestumisega lpeb pesitsemine umbes kahel kolmandikul meie konnakotkastest, kuid pesitsusedukus kigub aastati: hiirerohketel aastatel on poegi rohkem ja toiduvaestel vhem. Kotkalapsed asuvad oma tiibade tugevust proovima juulis, kuid pesast vlja suudavad nad lennata alles augusti alguses. Pesa juurest esialgu kaugele ei minda ning vanemate hool jtkub: ehkki mbruskonna hiired on peagi tunda saanud ka noorte kotkaste ksi, toidavad vanalinnud poegi kuni rarndeni septembri keskpaigas.


Suur-konnakotka riskid. Kuigi mlemad konnakotkad on Eestis oma levila phjapiiril, pole nende olukord siin siiski hesugune. Nagu eespool eldud, on suur-konnakotkas mrksa haruldasem, aga samas tema asurkond geneetiliselt vga mitmekesine [4], mis on ohustatud ja vhearvuka liigi puhul llatav. Phjusi vib olla mitu. Meie suur-konnakotkad vivad prineda mitmest jaja luna pool le elanud populatsioonist, vi leiab aset tihe isenditevahetus naaberpopulatsioonidega. Viimane vib omakorda tuleneda sellest, et oma populatsiooni suur-konnakotkastest jb vheseks, vi sellest, et elupaigad kaovad, mis sunnib kotkaid otsima uusi pesitsuskohti. Praeguste teadmiste kohaselt nib puudus olevat just isastest suur-konnakotkastest vikestega kipuvad ristuma pigem emaslinnud. Segapaare leidub llatavalt palju: rohkem kui pooltel meie suur-konnakotka territooriumidest vib ks paariline olla vike-konnakotkas. Siiski tuleks vrdvrsetena kaitsta ka ristuvaid suur-konnakotkaid, sest ehkki kotkaste paarisuhted psivad aastaid ja nnekombel kohale sattunud liigikaaslasest kosilasel pole alati vimalust jda tugu puhastama, oleme theldanud ristujate asendumist hest liigist lindude paaridega. Hbridiseerumine tundub olevat kllaltki oluline ohutegur suur-konnakotkale.


Kuidas konnakotkaid hoida. Kas meie konnakotkastel on ka hiseid muresid? Loomulikult on, ja selle poolest ei erine Eesti lejnud Euroopast. Nii suur-konnakotkast, kes hena vhestest meil pesitsevatest lindudest on tunnistatud maailmas hvimisohus olevaks, kui ka vike-konnakotkast, keda peetakse Euroopa ulatuses haruldaseks ja kaitset vajavaks, ohustab peamiselt vanade metsade kadumine. Kaitsealustele I kategooria linnuliikidele on meil ette nhtud pesapaiga kaitsetsoon, kus ei raiuta metsa ega viibita pesitsusajal. Suur-konnakotkal on see tsoon 250 m ja vike-konnakotkal 100 m raadiusega ring mber pesapuu. Paraku jb sellest kohustuslikust piirangust mnikord vheseks. Kui metsaomanik tahab, et kotkas saaks tema metsas segamatult elada, tuleks tal kaitsetsooni lhimbruses asuva metsa majandamise kohta asjatundjatelt nu ksida. Tsine probleem on ka see, et praegu teavad kotkauurijad vaid veerandit meie konnakotkapesadest, lejnud kolm neljandikku on seetttu ilma igasuguse seadusliku kaitseta. Metsas leitud suurtest pesadest tasub looduskaitsjatele kindlasti teada anda: vib-olla on tegu kotkapesaga.

Kohati paneb muretsema ka elupaiga teine pool. Mnigi konnakotkapaar neb saaki jahtides tsist vaeva niitmata ja vsastuvatel rohumaadel, mnigi pesapaik on just niitude kadumise tttu maha jetud. Ei ole tnapevalgi kadunud seos tiivuliste ja tiibadeta kahejalgsete vahel: konnakotkal lheb hsti, kui inimene hooldab rohumaid. Niisiis oleneb konnakotkaste heaolu nii vanade metsade silimisest kui ka pllumajanduse heast kekigust.



1. Lelov, Eedi 1985. Vike-konnakotkas toiteklalisena kultuurmaastikul. Ornitoloogiline kogumik 10: 8990.

2. Lhmus, Asko 1996. Segadus suur-konnakotkaga. Eesti Loodus 47 (7): 228230.

3. Lhmus, Asko 2001. Toitumisbiotoobi valikust Loode-Tartumaa rvlindudel. Hirundo 14: 2742.

4. Vli, lo 2002. Mitochondrial pseudo-control region in old world eagles (genus Aquila). Molecular Ecology 12: 21892194.

5. Vli, lo 2003. Vike-konnakotkas ja tema kaitse Eestis. Hirundo Supplementum 6.

6. Vli, lo; Lhmus, Asko 2000: Suur-konnakotkas ja tema kaitse Eestis. Hirundo Supplementum 3.


lo Vli (1974) on Tartu likooli zooloogiadoktorant, Eesti ornitoloogiahingu ja Kotkaklubi liige.



lo Vli
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012