Eesti Looduse fotovõistlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroopa haruldus eestis EL 10/2003
Kaks sarnast ja samas erisugust: konnakotkad

Eestis elab kaht liiki konnakotkaid. Kui väike-konnakotkast võib märgata lendamas üsna sageli, siis suur-konnakotkast õnnestub isegi linnu-uurijatel näha üliharva.

“Tere, kas siin kandis kotkaid ka lendab?” on kotka-uurija tavaline küsimus. “Oh ei, kus sa sellega, kotkad elavad ju suurtes metsades ja soodes,” vastab enamasti põllumees. “Aga suured pruunid kullid tiirlevad küll siin heinamaade kohal,” jätkab ta, “istuvad postide otsas ja jalutavad maas. Pärast lendavad ära, hiir nokas.” Kotkamehe nägu läheb selle peale naerule: “kulli” kirjeldus vastab üsna hästi konnakotkale.

Tegelikult ei ole konnakotkaid raske ära tunda. Meie kogukamatel kullidel – kanakullil, viudel ja loorkullidel – võib enamasti näha suuremaid valkjaid alasid tiiva alaküljel, seevastu konnakotkad on peaaegu üleni pruunid, valget on sulestikus ülivähe. Siiski iseloomustab üks paar väikseid valgeid laike tiiva ülaküljel just konnakotkaid. Teistest kotkastest on neid siiski lihtne eristada: madu- ja kalakotka sulestikus on ülekaalus valged sulepartiid, kalju- ja merikotkas on märksa suuremad. Isegi kilomeetrite kauguselt aitavad konnakotkaid ära tunda allapoole kaardu hoitavad tiivad.

Eestis kattuvad Kesk- ja Ida-Euroopas levinud väike-konnakotka (Aquila pomarina) ning Läänemerest Vaikse ookeanini laiuval alal pesitseva suur-konnakotka (Aquila clanga) areaalid. Väike-konnakotkas on üks väiksema levilaga röövlinde Euraasias, kuid kokku pesitseb neid siin koguni umbes 20 000 paari. Seevastu suur-konnakotkas asustab oma ulatuslikku areaali hõredalt, seda liiki elab maailmas kokku vaid mõni tuhat paari. Eestis teame 500–600 väike-konnakotkapaari kõrval kõigest 20–30 suur-konnakotka pesitsusterritooriumi.

Kas suur või väike? Kuidas saada konnakotkaga kohtudes aru, kas tegu on haruldase suure või tavalisema väikesega? Sellest on pikemalt kirjutatud Eesti Looduses 1996. aastal [2], kordan siin vaid paari põhitunnust. Suuruse ja lennusilueti järgi suudavad liike eristada vaid kogenud vaatlejad, pigem tasub tähele panna sulestiku värve. Suur-konnakotkas on enamasti ühtlaselt tumepruun, tiivapealsed laigud paistavad hajusatena, sest moodustuvad vaid suleroodudest. Väike-konnakotkal on seevastu hästi näha kontrastselt heledam tiiva eesserv ning ka tiivalaigud torkavad paremini silma, sest nad on ühtlaselt valged, moodustudes ka sulelabadest. Paraku teeb määramise keerukamaks asjaolu, et mõlemal liigil tuleb ette tavapärasest kõrvale kalduva värvusega isendeid: väike-konnakotkad võivad olla üsna tumedad ja vanade suur-konnakotkaste sulestik vahel heledaks kulunud.

Nii jäävadki mõned linnud liigini määramata. Seda enam, et need kaks liiki moodustavad omavahel mõnikord segapaare ning annavad elujõulisi hübriidseid järglasi. Säärastel poegadel ilmnevad tavaliselt mõlema liigi tunnused, aga nad võivad rohkem sarnaneda ka ainult ühe vanemliigiga. Seni on kotkamehed suutnud kindlaid hübriide leida pesapoegade seast, kuna linnupoja välimuse põhjaliku kirjelduse kõrval on võetud abiks DNA-analüüs. Oma osa on loomulikult ka vanalindude tähelepanelikul jälgimisel. Kui palju lendamas nähtud ebatüüpilistest isenditest on hübriidid, seda ei tea keegi. Ka ei ole siiani selget vastust küsimusele hübriidide sigimisvõime kohta.


Elupaigad. Unustagem nüüd mõneks ajaks segapaarid ja tutvugem “tõupuhaste” konnakotkaste elupaikadega, mis, nagu jutu algul selgus, ei vastagi tüüparvamusele kotkamaastikust.

Tõenäoliselt on mõlemad konnakotkad juba sajandeid olenenud inimtegevusest. Möödunud aegade ideaalse konnakotkapaigana võiks kujutleda luhamaastikku, mida kevaditi uhas suurvesi ja suvel niitis inimene. Siin leidus rikkalikult saaki: vee- ja luhalinde, mügrisid ning konni, läheduses kõrgusid pesapaigaks sobivad metsad. Kuid eelmise sajandi keskpaigas hakkas luhtade väärtus inimese silmis kahanema, tõhusamaks peeti heinategu selleks rajatud uudismaadel. Võssa kasvanud lamminiitudel ei suutnud konnakotkad enam jahti pidada ning nad järgnesid inimesele. Juba 1960. aastatel pandi tähele, et väike-konnakotkad on ilmunud saagijahile kultuurmaastikku [1]. Suur-konnakotkal võttis kohastumine ilmselt rohkem aega. Veel nüüdki võib seda liiki näha väiksemast suguvennast sagedamini suuri jõgesid ääristavate luhtade kohal: suur-konnakotkas on tugevamini seotud märgaladega. Siiski langevad tänapäeval konnakotkaste üldised eelistused toitumisalade suhtes enam-vähem kokku: kõige enam peetakse jahti kultuurniitudel, vähem luhtadel, viljapõldudel ja söötidel [3]. Ka menüü on seetõttu sarnane: enamiku hõlmavad väiksemad imetajad, kellest umbes pooled on uruhiired, üllatavalt sageli tabatakse ka mutte. Nii konni kui ka linde leidub väike-konnakotka saagis vaid kümnendik [5], suur-konnakotkas sööb linde pisut rohkem ja enamasti on tegu kogukamate liikidega [6]. Olgu minevikuga kuidas on, kuid vähemalt praegusajal seob meie loo kangelasi konnadega põhiliselt vaid nimetus.

Märksa rohkem erinevad kaks konnakotkast pesametsade eelistuse poolest. Suur-konnakotkas pesitseb eeskätt soistes lehtmetsades, kus kasvavad põhiliselt sanglepp ja sookask. Seevastu väike-konnakotkas peab lugu kuusikutest ja kuuse-segametsadest. Lodudest on tema pesi leitud väga vähe – vahest mõnes Lääne-Eesti piirkonnas, kus sihvakaid kuuski ei kasva. Üks nõue pesametsale on mõlemal kotkal aga ühine: puistu peab olema vana, vähemalt 80-aastane. Pesapuuks sobivad konnakotkastele kuusk, kask, haab, sanglepp jt. Erinevalt teistest kotkastest ei ehitata pesa tavaliselt mitte puu latva, vaid peidetakse see hoopis varjulisemalt võra keskossa.


Pere-elu. Konnakotkad meil ei talvitu, vaid saabuvad pesapaigale märtsis-aprillis. Aprilli teine pool ongi sobivamaid aegu nende lindude tundmaõppimiseks: siis võib näha pesitsemiseks valmistuvate konnakotkaste mängulende. Kilgates tiireldakse kõrgustes ja esitatakse uhkelt lainetavaid lennutrikke.

Mai alguses on roheliste okstega kaunistatud konnakotkapesas üks kuni kolm, enamasti kaks pruunikirjut muna. Et munetakse paaripäevase vahega ning emaslind asub hauduma kohe pärast esimest muna, kooruvad pojad viie-kuuenädalase haudeaja järel samuti väikese vaheajaga. Koorumisaja nihe peegeldub aga poegade suuruses ja kajastub nende saatuses: sageli hukkub väiksem poeg esimeste elunädalate jooksul. Selle täpset põhjust ei teata, aga ühelgi teisel meie röövlinnul pole noorema järeltulija hukk nii kindlalt ette määratud. Väike-konnakotkal õnnestub mõlemad pojad suureks kasvatada vaid paaril juhul sajast [5]. Edukalt, see tähendab poja lennuvõimestumisega lõpeb pesitsemine umbes kahel kolmandikul meie konnakotkastest, kuid pesitsusedukus kõigub aastati: hiirerohketel aastatel on poegi rohkem ja toiduvaestel vähem. Kotkalapsed asuvad oma tiibade tugevust proovima juulis, kuid pesast välja suudavad nad lennata alles augusti alguses. Pesa juurest esialgu kaugele ei minda ning vanemate hool jätkub: ehkki ümbruskonna hiired on peagi tunda saanud ka noorte kotkaste küüsi, toidavad vanalinnud poegi kuni ärarändeni septembri keskpaigas.


Suur-konnakotka riskid. Kuigi mõlemad konnakotkad on Eestis oma levila põhjapiiril, pole nende olukord siin siiski ühesugune. Nagu eespool öeldud, on suur-konnakotkas märksa haruldasem, aga samas tema asurkond geneetiliselt väga mitmekesine [4], mis on ohustatud ja vähearvuka liigi puhul üllatav. Põhjusi võib olla mitu. Meie suur-konnakotkad võivad pärineda mitmest jääaja lõuna pool üle elanud populatsioonist, või leiab aset tihe isenditevahetus naaberpopulatsioonidega. Viimane võib omakorda tuleneda sellest, et oma populatsiooni suur-konnakotkastest jääb väheseks, või sellest, et elupaigad kaovad, mis sunnib kotkaid otsima uusi pesitsuskohti. Praeguste teadmiste kohaselt näib puudus olevat just isastest suur-konnakotkastest – väikestega kipuvad ristuma pigem emaslinnud. Segapaare leidub üllatavalt palju: rohkem kui pooltel meie suur-konnakotka territooriumidest võib üks paariline olla väike-konnakotkas. Siiski tuleks võrdväärsetena kaitsta ka ristuvaid suur-konnakotkaid, sest ehkki kotkaste paarisuhted püsivad aastaid ja õnnekombel kohale sattunud liigikaaslasest kosilasel pole alati võimalust jääda “tõugu puhastama”, oleme täheldanud ristujate asendumist ühest liigist lindude paaridega. Hübridiseerumine tundub olevat küllaltki oluline ohutegur suur-konnakotkale.


Kuidas konnakotkaid hoida. Kas meie konnakotkastel on ka ühiseid muresid? Loomulikult on, ja selle poolest ei erine Eesti ülejäänud Euroopast. Nii suur-konnakotkast, kes ühena vähestest meil pesitsevatest lindudest on tunnistatud maailmas hävimisohus olevaks, kui ka väike-konnakotkast, keda peetakse Euroopa ulatuses haruldaseks ja kaitset vajavaks, ohustab peamiselt vanade metsade kadumine. Kaitsealustele I kategooria linnuliikidele on meil ette nähtud pesapaiga kaitsetsoon, kus ei raiuta metsa ega viibita pesitsusajal. Suur-konnakotkal on see tsoon 250 m ja väike-konnakotkal 100 m raadiusega ring ümber pesapuu. Paraku jääb sellest kohustuslikust piirangust mõnikord väheseks. Kui metsaomanik tahab, et kotkas saaks tema metsas segamatult elada, tuleks tal kaitsetsooni lähiümbruses asuva metsa majandamise kohta asjatundjatelt nõu küsida. Tõsine probleem on ka see, et praegu teavad kotkauurijad vaid veerandit meie konnakotkapesadest, ülejäänud kolm neljandikku on seetõttu ilma igasuguse seadusliku kaitseta. Metsas leitud suurtest pesadest tasub looduskaitsjatele kindlasti teada anda: võib-olla on tegu kotkapesaga.

Kohati paneb muretsema ka elupaiga teine pool. Mõnigi konnakotkapaar näeb saaki jahtides tõsist vaeva niitmata ja võsastuvatel rohumaadel, mõnigi pesapaik on just niitude kadumise tõttu maha jäetud. Ei ole tänapäevalgi kadunud seos tiivuliste ja tiibadeta kahejalgsete vahel: konnakotkal läheb hästi, kui inimene hooldab rohumaid. Niisiis oleneb konnakotkaste heaolu nii vanade metsade säilimisest kui ka põllumajanduse heast käekäigust.



1. Lelov, Eedi 1985. Väike-konnakotkas toitekülalisena kultuurmaastikul. –Ornitoloogiline kogumik 10: 89–90.

2. Lõhmus, Asko 1996. Segadus suur-konnakotkaga. – Eesti Loodus 47 (7): 228–230.

3. Lõhmus, Asko 2001. Toitumisbiotoobi valikust Loode-Tartumaa röövlindudel. –Hirundo 14: 27–42.

4. Väli, Ülo 2002. Mitochondrial pseudo-control region in old world eagles (genus Aquila). – Molecular Ecology 12: 2189–2194.

5. Väli, Ülo 2003. Väike-konnakotkas ja tema kaitse Eestis. – Hirundo Supplementum 6.

6. Väli, Ülo; Lõhmus, Asko 2000: Suur-konnakotkas ja tema kaitse Eestis. – Hirundo Supplementum 3.


Ülo Väli (1974) on Tartu ülikooli zooloogiadoktorant, Eesti ornitoloogiaühingu ja Kotkaklubi liige.



Ülo Väli
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet