Nimetus taksidermia tuleneb ladina keelest ning tähendab naha väärtustamist ehk vääristamist. Eestikeelne vaste – topise tegemine – praegusajal enam kuigi hästi ei sobi: sõnaga “toppima” pole nüüdsel taksidermial enam mingit pistmist.

Tänapäeva taksidermist kasutab enamasti eriliselt selleks välja töötatud materjale ja tema töö hõlmab peale klassikalise topisevalmistamise ka näiteks tehiskeskkondade loomist, mulaažide tegemist kaladest, reptiilidest jne. Tõeline taksidermist ei saa olla lihtsalt osavate kätega sell, tal peab olema teadmisi bioloogiast, anatoomiast ning ka kunstiannet (maalimine, skulptuur, voolimine jne.).

Taksidermial on mitu suunda. Eesmärkide ning tellijaskonna soovide poolest võib taksidermia jaotada tinglikult kahe suuna vahel: loodushariduslik ehk muuseumisuund ja kommertslikum suunitlus.

Loodusharidusliku töö puhul peab taksidermist üritama kujutada objekti nii loomulikult kui võimalik: tema ülesanne on anda inimestele loodusest tõene ja tüüpiline pilt. Selles vaimus loodud tööd peaksid kuuluma muuseumide ja õppeasutuste kogudesse.

Kommertslikuma suuna puhul tehakse objekt tihti suurem, uhkem, võimendatud värvidega või puhtam tema tüüpilisest olekust. Näiteks soovivad paljud jahimehed, et nende tabatud hirvepull tuleks valmistada võimalikult paksu kaelaga: näeks uhkem välja. Tegelikkuses paksenebki jooksuajal isahirvede kael lihastesse valguva vere toimel. Niisiis, võimendatakse põhiliselt ikka anatoomiliste võimaluste piires.

Loomulikult eeldavad mõlema suuna tööd ühtviisi kõrgetasemelist tehnilist teostust.

Mida taksidermia võimaldab? Nagu eespool mainitud, ei piirdu taksidermisti töö vaid pelgalt “uue elu” andmisega selle kaotanud indiviidile. Luuakse ka tehiskeskkondi, näiteks kunstvett, -jääd, -lund, -muda, -kive, -kaljusid jne. Uusi võimalusi on loonud silikooni kasutuselevõtt: selle materjaliga vorme võttes saab teha mulaaže kaladest, roomajatest, kahepaiksetest, loomade kihvadest, keelest, sarvedest, taimedest, seentest, puuviljadest jne. Äärmuslik näide on kunstkändude valmistamine USA-s, sest looduslike kändude korjamine on seal paikkonniti keelatud.

Kuidas tehakse loomatopist? Alustama peaks ehk sellest, kuidas toimida surnud loomaga. Kõigepealt tuleks hinnata, kas ta on küllalt heas seisundis, et edasist vaeva näha. Kui ilmneb riknemise tunnuseid (ebameeldiv lõhn jne.) või on teelt leitud elukas puruks sõidetud, oleks targem asi sinnapaika jätta. Mida teha siis, kui leidu ei saa kohe taksidermisti kätte toimetada? Väikseid ja keskmisi loomi on võimalik ka pikemat aega säilitada sügavkülmikus (temperatuur alla –10 ºC). Korjuse peaks pakkima kilesse ja siduma ümbert teibiga, et eemaldada võimalikult palju õhku: nii külmub ta kiiremini.

Edasine jääb juba meistri hooleks. Protsess näeb üldjoontes välja nii: eemaldatakse nahk, suurematel imetajatel see ka pargitakse, väiksematel imetajatel ja lindudel tavaliselt mitte. Kindlasti töödeldakse nahk koide vastu. Selleks ei kasutata enam ülimürgist arseeni, vaid inimorganismile ohutut eulaani, mille toimeaeg on küllalt pikk. Nahk paigutatakse kunstkehale, mis tavaliselt valmistatakse uretaanist: see on väga kerge ja hõlpsasti töödeldav materjal. Looma poosi ja alusematerjali (oks, kunstkivi, - vesi, -lumi, -jää vms.) valib tavaliselt tellija, tihtilugu aga usaldatakse meistri maitset. Võib teha avatud suuga ja kõikvõimalikes poosides topiseid, kõige loomulikumad või “elusamad” jäävad nad aga rahulikes asendites – lamavana või istuvana.

Järgigem seadusi. Kui tavainimene leiab näiteks surnuks külmunud linnu ja soovib tema “maist teekonda” pikendada, tuleks kõigepealt määrata tema liigiline kuuluvus.

Kui hukkunu kuulub mõnda I või II kategooria kaitsealusesse liiki, siis tuleb sellest teatada leiukohajärgsele keskkonnateenistusele. Looma võib leidja jätta endale ning lasta sellest topise valmistada keskkonnateenistuse juhataja kirjalikul nõusolekul. Uluki seadusliku hankimise tõenduseks peab olema loomaga kaasas jahiloa koopia.

Kus on parimad taksidermistid? Taksidermia “lipulaevamaaks” on USA, kus sellest on kujunenud peaaegu terve tööstusharu paljude suurte firmadega. Need töötavad välja ja toodavad taksidermias kasutatavaid materjale ning sealt pärineb enamik uusi tehnoloogiaid selles vallas. Ka vanas maailmas on tekkinud selliseid firmasid, tuntuim neist ehk Karl Lange klaassilmafirma Saksamaal, kust on võimalik tellida sobivad silmad kellele tahes, ka inimesele.

Taksidermistidele korraldatakse võistlusi, et võrrelda enda ja teiste taset ning tutvuda uute suundadega.

Kus asub Eesti taksidermia? Eestis on kümmekond professionaalset taksidermisti, kes teevad seda tööd pidevalt ning on koondunud Eesti taksidermistide ühingusse.

Meie taksidermistid on paaril korral osalenud Skandinaavia ja Euroopa meistrivõistlustel ning tulemuste üle ei saa kurta. Studio Viridis on saavutanud kahel aastal Skandinaavia meistrivõistlustel esimese ning teise ja kolmanda koha kalade klassis, Ott Koppa teise koha Euroopa meistrivõistlustel loomapeade klassis ja Skandinaavia meistrivõistlustel teise koha väikeimetajate klassis. Eestis oleme pidanud võistlusi neljal korral, meistriteks on tulnud Ülo Virnas, Hillar Koppa ja kahel viimasel aastal Ott Koppa.

Ott Koppa (1974) on TÜ loomaökoloogia magister ja professionaalne taksidermist.