Eesti Looduse fotovõistlus
10/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 10/2003
Küünemust udus ehk peidus eestimaise troopika eest

Selles, et Fäärid on turismimaana eestlastel veel üles leidmata, pole midagi hämmastavat: kulge sinna mere taha, kuidas tahad, minek ja olek on ikka hirmkallis. Hoopis üllatavam oli Eesti juulipalavusest fäärilikku jahedusse pagedes tõdeda, et imekauni ja omalaadse loodusega maalapikesed on märksa rikkama Lääne-Euroopagi rändurihordidele niisama hästi kui tundmatud ja vähe sellest – ka saared ise ei tundu tõsisemaks tulijate “dessandiks” sugugi valmis olevat.

Mulle näppu jäänud rännuraamatud on kõik üht meelt: kuni praeguseni satub suurem jagu külalisi Fääridele poolkogemata ja -tahtmatult: siis, kui ollakse sealse laevakompanii Smyril Line üsna kummalist marsruuti pidi kulgeval liinilaeval “Norrųna” teel näiteks Taanist Hanstholmist Islandile Seyšisfjųršurisse. Laev paneb teid siis kaheks päevaks Tórshavni maha, et ise vahepeal Norrasse Bergenisse põigata. Ja samad raamatud kinnitavad sedagi, et suur osa neist “juhutulnukaist” ei oska õnnelikult sülle langenud võimalust sugugi mõistlikult kasutada. Enamasti trimbatakse sadama ümbruse kõrtsides mahedamaitselist Fääride õllekest või tuulutatakse Tórshavni erksavärviliste majakestega kitsail tänavail klaarimaks tormisel ookeanil hangitud merehaigust. Küllap esmajoones seepärast, et emamaast Taanist iseseisvaks pürgiv niigi omajagu autonoomne peaaegu-riigike pole osanud ennast turismilaadal küllaldaselt turustada.

Ainult sellega oskan seletada fakti, et kahel nädalalõpupäeval oli Fääride ilmselt ühe tublima turismifirma kahel suurepärasel reisil vaid kolm muljehuvilist: eestlased Jaanus ja Toomas ning kaugete Soome juurtega ameeriklanna Nancy. See turismifirma pakub suvel küll koguni terve tosina reise nädalas, aga koosneb sisuliselt vaid ühest perekonnast, ülienergilistest Tórharda ja Sįmal Blįhamarist. Enamasti on Sįmal giid-autojuht; kui rühm rohkem kui kahekümneinimeseliseks paisub – vahel seda siiski juhtuvat – võtab Tórharda poole seltskonnast teise bussi.

Neil kahel ringsõidupäeval näeme arvukamaid turistihulki vaid vaatamisväärsuste esikümne juures: Vestmanna linnukaljudel, katoliikliku keskaja pühapaigas Kirkjubøuris ja pigem muuseumi- kui elupaigalaadses Saksuni külas. Kusjuures kõriseval kurguhäälel kõneldav jutt reedab enamasti tulijate Taani-päritolu, näpuotsaga norralasi, rootslasi ja sakslasi sekka. Isegi ühtegi muidu kõikjal Euroopas kaameraid plõksutavat jaapanlast ei juhtunud nägema.

Ent hoolimata sellest rääkis Nancy, kui raske oli tal juba kevadel endale öömajakohta kinni panna, nii et nädalase oleku keskel tuligi hotellist külalistemajja üle kolida. Eks selle põhjal tule arvata, et vähemalt nõudlikuma reisija jaoks on ööbimisvõimalusi napilt. Ning seda, et meie endale vaid nädal enne tulekut pealinnaserva külalistemajas hõlpsasti kohad leidsime, tuleb ilmselt pidada pigem õnnelikuks juhuseks kui tavaolukorraks.

Söögikohti leiab Tórshavnist eriti priske tengelpunga olemasolul rohkesti, küll võid aga lausa nälga jääda väiksemate asulate vahel kulgedes, kui pole taibanud teekonda koostades endale kehakinnituskohti täpselt planeerida. Ja jällegi – neis üksikuis ja seejuures mõnelgi juhul lausa suurepärase köögiga restoranides-kohvikuis võid ennast sageli tunda pereliikmena, sest oled söögiruumis vaid koos oma reisikaaslaste ja perenaisega. Nii kujuneb omamoodi nõiaring: külalisi pole sellepärast, et pole kusagil olla, ning kusagil olla pole sellepärast, et pole külalisi…


Kes need saared merre puistas? Teatmeraamatust leiame saarestiku “kehamõõdud”: 118 km pealaest jalatallani, seega põhja-lõuna ulatus ning 79 km õlgade ehk lääne-ida laius. Neid mõõte korrutades saadud ligi 9300 ruutkilomeetrine pindala on muidugi selge ülepingutus. Tegelikult on saarestikul maad vaid vähem kui poolteise Hiiumaa jagu, 1399 ruutkilomeetrit. Aga see maa on lõhestatud kaheksateistkümneks maalapikeseks, mis tohivad end uhkelt saarteks pidada, ja veel hulgaks ookeanist turritavateks kaljunukkideks.

Legend seletab Fääride sattumist Põhja-Atlandi vetesse imelihtsalt: kui Looja suurest maaloomise tööst veidi tüdinenuna ühel hetkel küünealuseid oli puhastanud, pudenenud sinna kogunenu merre. Teadustõsised geoloogid seevastu krutivad ajaratast kümnete miljonite aastate taha, kõnelevad mandrilaamade liikumisest ja vulkaanide aktiivsusest, mis on tekitanud miljoniruutkilomeetrise Fääri-Rockalli platoo. See kaljumürakas pole sugugi ühtlane monoliit, sest pursked kordusid uuesti ja uuesti ning nii sattusid laavavoolust hangunud basaldikihtide vahele tuha ja muu õhu kaudu vulkaanist maandunu korrad, mille järgmise basaldilademe raskus punakaks tufiks tihendas. Küpsetusprotseduuri kordumine kuhjas lõpuks viie kilomeetri kõrguse napooleonikoogi, mis lõpuks omaenda tüsedusest sügavamale ja kagusse längu vajus. Sestap küünib isegi saarestiku kõrgeim mägi, jalgpalliplatsi suuruse platooga Slættatindur ehk Lametipumägi “ainult” 882 meetrit üle ookeani.

Edasi asusid küpsetist hööveldama jääajad. Pole vaja kuigi põhjalikku pilku Fääride kaardile, et märgata peaaegu kõigi saari eraldavate kitsaste väinade ja fjordide, maalilisima maismaaoru Saksunardaluri või lennujaamasaarel Vágaril asuva suurima mageveejärve Sørvágsvatni loode-kagusuunalisust. Kõik need on liustike kulutatud künajad vaod, millest enamik on lõpuks täitunud mereveega, järveks saanu aga liustike sulaveega. Sellest, kui lähedale kaks jää murtud naaberlõhet teineteisele sattusid, olenes, kas tekkiv mäeahelik sai lameda või terava harja. Paljude nõlvade trepilaadne väljanägemine tuleneb sellest, kui kõvad olid eri aegadel tekkinud kihid ja kui suurt kulumiskindlust suutsid nad jääsurve vastu ilmutada.

Jää töö viis lõpule veejõud, mis kündis pragusid sügavateks lõhedeks ja rajas pehmemate kivimikihtidega paigusse koopaid, kaminaid või tõelisi looduslikke skulptuuriaedu, mille teket on taas toredam seletada pigem mõnusate legendidega.


Metsaraidureid tööturul ei otsita. Võõrale maale tulles hakkad ikka otsima sarnasjooni mõne varem nähtud paigaga. Jaanusele meenutavad Fäärid Iirimaad, Nancyle Uus-Meremaad; mina leian puutepunkte Islandi lõunarannikul asuvate Vestmanni saartega. Samasugused järsud kaljunõlvad, mille otsas on sadade tuhandete merelindude söögijärjepiserdustest väetatud lopsakad rohumütsid, kus lambad nuumal. Samasugune tervistavalt värske mereõhk, aga mitte just väga tervistav tugev tuul. Ja samasugune lagedus. Tõsi, Islandi kohta väidetakse, et seal on kunagi ka looduslikku metsa kasvanud; teoreetiliselt kasvab nüüdki: sellist, kus eksinuna on õige tee leidmiseks vaja lihtsalt püsti tõusta…

Fäärid seevastu on väidetavasti alati olnud puudeta; saarestiku suurim “mets” on pealinna Tórshavni üllatusterohke suur park, kus mõnelgi tüvel on tuulevarjus õnnestunud üsna mürakaks sirguda. Metsatusel öeldakse olevat kolm põhjust. Esiteks pistab 80 000-pealine lambavägi iga tärkava puuvõrse pikema jututa nahka. Kui mõni maalapp sõraliste tallamata jätta, tuleb puukese kallale kliima. Iseenesest on see mahe ja ühtlane: pole suvist palavust, aga pole ka õiget talve; keskmiselt vaid neljakümnel päeval langevat temperatuur aasta jooksul nullpügalast allapoole ja püsivat lumikatet üldjuhul ei teki. Ent kevadel võib temperatuur suuresti kõikuda ja kui pikas soojas tärganud pungad taas ja taas külmavõetud saavad, lõpeb puukese elujõud otsa. Kui õnnestuks vältida neidki karisid, astub areenile kolmas jõuline tegelane, kõikjale tungiv laastav tuul. Sessamas Tórshavni linnapargiski on enamik puid viltu või lausa lääbakil; kümmekond aastat tagasi teinud üks torm seal tõsist laastamistööd. Huvitav, kust siis küll koristustöödeks metsalangetustehnika võeti?!

Sama niru kui metsaga, on lugu ka loomastikuga. Peale inimese ja temaga kaasnevate pudulojuste ja parasiitnäriliste on saartel õigupoolest ainult üks tõsiselt võetav imetajaliik – jänes. Ka tema on siia kanti saabunud koos inimesega ja peab nüüd enda kanda võtma kogu kohaliku jahimeesteväe tulistamiskire. Meres aga on elupaik hüljestel ja vaaladel; kalahulka, teadagi, on ülepüük tugevasti kahandanud, aga vähemalt liigirikkuse mõttes pole Fäärid küll see koht, kus kalanappust kurtma peaks. Putukate maailm on Fääridel kasin; põhjas sääskedest raskelt vaevata saanud rännumeestele on selle kohta ülihea uudis: neid vereimejaid saartel pole. Täpselt sama saab öelda roomajate kohta.

Linnustik on seevastu rikkalik, kuigi mitte väga liigirohke. Tooni annavad muidugi hiiglaslikke linnulaatu moodustavad merelinnud: tirgud, algid, lunnid, kaljukajakad, tormilinnud. Aga asulais liikudes ei teki mingit kahtlust, kes võiks olla saarestiku rahvuslind: muidugi merisk. Musta-valgekuueline meriharakas lärmitseb kõikjal ja minugi hommikused ärkamised Tórshavnis ei vajanud punasest nokast tulevate kiljatuste kõrvale enam muid abivahendeid… Rohkesti hakkas silma ja kõrva ka suurtes salkades liikunud kuldnokki. Aga üldse on saarestikus kirja pandud üle 220 tiivuliseliigi, kellest korrapäraseid pesitsejaid on vaid poolsada, paarkümmend juhuslikku veel lisaks.

Botaanikulgi ei tohiks Fääridel igav olla: neljasaja liigi seas, millest julgelt veerandi on kohale toonud taas inimese käsi, on ka endeemseid liike.


Norrast tulnud Taani alamad. Murukatus Fääri majal on tavapruuk – ka uutel ehitistel, näiteks Tórshavni Põhjala majal, samuti elumajadel. Päris muhe oli vaadata, kuidas tavalise niidukiga lamedama murukatuse “habet aeti”. Neil uuematel majamütsidel käib mätaste alla plastisolatsioon, mis hoiab rohukasvu jaoks niiskust ega lase tal aluskonstruktsioone lõhkuda. Aga eriti maalilisel vana külamaja murukatusel peab taevavett õiges paigas kasetoht. Näiteks olgu nagu lausa tüüpprojekti järgi ehitatud 19. sajandi külakirikud valgete seinte ja musta torniga ning kindlasti murukatusega. Ruttasin Sámalilt uurima, kust puudeta saartel nii palju kasetohtu hangitakse. “Muidugi Norrast,” pani rumal küsimus Sámalit ehk üllatumagi. “Me ise oleme Norrast, meie lehmad on Norrast, palgid meie majade ehituseks on Norrast ja kasetoht on Norrast.”

Fääride asustuslugu algab samal ajal Islandi omaga: 9. sajandist, kui kuningas Harald Kaunisjuus Norra ühte liitis. Kohalike ülikute võim muutus hapraks; nii võeti perekonnad, sulased, loomad ja vara ning mindi vastu tundmatusele. Kas naljaga pooleks või natuke ka tõemeeli räägitakse, et need, kes Fääridele jõudes juba liiga merehaiged olid, jäid sinna pidama, teised põrutasid Islandi poole edasi.

Fääride kirjut ajalugu kas või lühidaltki ümber jutustada läheks lootusetult pikaks. Igatahes on ajaloos olnud paremaid ja halvemaid, sekka ka päris halbu aegu. Viimase suure sõja ajal, 1940. aasta aprillist peale, olid saarel britid ja vähemalt mina pole kuulnud, et keegi seda aega halva sõnaga meenutaks. Tõsi, peaaegu poolteistsada inglaste jaoks kala püüdnud Fääri meremeest leidis just sel ajal märja haua. Aga samas meenutatakse sageli, et Albioni-mehed ehitasid Vágari saarele lennujaama (siledaid kohti on neil maalapikestel kasinalt; Vágari tõusu- ja maandumisrajad olevat maailma lühimad, mida suured Boeingud veel kasutada saavad) ja et üldse oli kord majas.

Pärast sõda võinuks minna nii ja naa. Läks sedamoodi, et Fäärid jäid Taani kuningriigi koosseisu, ehkki said 1948. aastal päris suure autonoomia. Üks meie praeguses ajas ehk olulisemaid näiteid sest iseseisvusest on see, et erinevalt emamaast ei kuulu Fäärid Euroopa Liitu. Aga päris omaette olemise soov kerkib ikka ja jälle üles. Ühe mehe jutu põhjal üldistusi teha on muidugi kurjast, nii et osundan seda mitte kui fäärlaste, vaid lihtsalt ühe nende aktiivse esindaja isiklikku seisukohta. Tema rääkis taanlastest ilmselge halvakspanuga, nimetades neid ainult okupantideks.

Küllap võib Fääride tuleviku määramisel kaalukeeleks saada juba kümmekond aastat väldanud naftauuringute tulemuslikkus. Must kuld muudaks suuresti saarerahva peaaegu täielikku sõltuvust üha ebakindlamaks muutuvast kalandusest ja annaks rohkesti enesekindlust otsustada ise oma elu üle.


Udukardin tõuseb ja vajub. Kui esimesel Tórshavni-hommikul külalistemaja toaaknal kardina eest tõmban, näen ma vaevu-vaevu vaid paarikümne meetri taga asuvat ülejärgmist maja. Meist mitukümmend meetrit allpool pole Fääride pealinna keskosast jälgegi, merest ja sadamast rääkimata. Alles kolmandal päeval avastame uhke vaate naabersaarele, Nólsoyle.

Nii nagu põhjarahvastel lume või jää jaoks, on fäärlastel palju nimesid eri tüüpi ududele. Näiteks aasta ringi eriti tuulise ilmaga ette tulev skaðða varjab maal kõndija pilgu eest vaid mäetippe, suvise rahuliku ilmaga rändavad madalal vee ja maa kohal üksikud pollamjørki laamad, mis pilguheitu mägedele ei sega. Meid ahistanud, suviti just pealinnas ülisage mjørki võib olla aga selline, et te ei näe isegi väljasirutatud käe näppe.

Muidugi võib udust saada ränduri surmavaenlane, kui ta kiirustab autoga teele või üritab ületada mäekuru. Samas oskab ootamatult laskuv või tõusev udukaar mustkunstnikust maastikumaalija kombel vaate mõne hetkega sootuks teiseks muuta ja teid tõeliselt rabada.

Fääride ilm on nii ajas kui ka ruumis ülimalt muutlik. Selle päeva hommikul, kui oleme kavandanud saarestiku turistlikuks tippatraktsiooniks peetava paadiretke Vestmanna linnukaljudele, ladistab sest paigast nelikümmend kilomeetrit kagus paiknevas pealinnas troostitult vihma. Lahke peremees Willi võtab kõne paadisõite korraldavale Skúvadalide perefirmale. “Ei, vihma ei saja, aga udune on. Prognoos lubab päeva teiseks pooleks udu kadumist.” Jääme ootele, vihm Tórshavnis aga aina tugevneb. Keskpäeval tuleb Willi hea uudisega: “Kella kahene reis toimub.” Kesklinna bussile kõndides saame märjaks, ka peaaegu kogu tee Vestmannasundini on mähkunud pilvisse või udulaamadesse – oskad sa öelda, mis parajasti mis on! – ja ometi saame tund-poolteist hiljem “Barbara” nime kandvas paadis vaimustusest õhku ahmides imepärast kaljumoodustiste mitmekesisust ja vilgast linnuelu seirates ainsad veepiisad riideile vaid paadi kiiluveest.

Vastukaaluks ka teistsugune näide: peaaegu päikesepaistes alanud retke üle mägede Tórshavnist Fääride ainsa kunagise piiskopikiriku külasse ja keskaegsesse keskusse Kirkjubøuri lõpetan üdini märjana, vaid seljakoti alt leian kuiva laigukese. Veekindla tormikuueta läheb Fääridel matkama vaid pururumal inimene, olgu ta siis enda arvates pealegi kogenud rändur.

“Võõrsil hea, kodus parem!”, tavatsetakse reisilugude lõpus õhata. Seekord on kõik teisiti. Kui hilisõhtul Tallinnas maanduva Kopenhaageni lennuki stjuardess ütleb õues olevat 29 kraadi, mõtlen suure ja sügava igatsusega vaid 17-kraadisele suveilmale, mis värvikirevasse Tórshavni maha jäi.


Toomas Jüriado (1947) on MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja.



Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet