Eesti energeetikaalastes tulevikuvisioonides räägitakse põlevkivile tugineva elektritootmise järkjärgulisest asendamisest keskkonnahoidlike alternatiividega. Looduskeskkonda ja inimese tervist väärtustavas rahvusvahelises olukorras ei saakski teisiti mõelda, kuid Eestis on kahjuks tegu sisutühja poliitilise väljaütlemisega, mille rakendumist tegelikult ei soovita.

Üht tõsisemat keskkonnaprobleemi – kliimamuutusi – esile kutsuv fossiilse kütuse põlevkivi põletamine muutub varsti mitmes mõttes kalliks, seda nii loodusele, tervisele kui ka rahakotile. Me kõik oleme Eestis sellele saastavale tegevusele heldelt peale maksnud, muu hulgas tunduvalt vähendatud keskkonnamaksude kujul. Paraku on põlevkivi seni toimiva varjatud ja avaliku subsideerimisega teadlikult piiratud keskkonnasäästlikumate alternatiivide (näiteks tuulel ja biomassil põhineva elektritootmise) laialdast levikut. Põlevkivi põletamise kõiki väliskulusid arvestades peaks Eestis põlevkivielektri hind olema märksa kõrgem, kui see praegu on. Ilmselt väga ebapopulaarne seisukoht, aga samas ainuke võimalik alguspunkt tegelikul üleminekul taastuvatele energiaallikatele.

Narva jaamade eluea pikendamisse lõputult raha (sealhulgas Euroopa Liidu maksumaksja oma) kühveldades ujume vastuvoolu ja vaid süvendame Eesti sõltuvust saastavast põlevkivist. Eesti muidu traditsiooniliselt liberaalsetel valitsustel võiks jätkuda julgust kaotada põlevkivi kunstlik turueelis. Vaid nii saab hakata täitma Euroopa Liidule antud lubadust: saavutada elektrienergia tootmises 2010. aastaks taastuvate energiaallikate vähemalt viieprotsendine osakaal. Ning sedavõrd madalale ei tohiks latti niikuinii jätta: reaalne oleks võtta eesmärgiks märksa suurem taastuvate energiaallikate kasutus.

Eesti energeetika vajab uut mõtlemist. Uus mõtlemine pole vaidlus selle üle, mitu Narva jaama katelt moderniseerida, või selle üle, kas lubada/mitte lubada põlevkivi kaevandamist looduskaitseala või endise kolhoosilauda alt. Üks peamisi takistusi põlevkivi alternatiivide jõulisel rakendumisel Eestis ongi energeetikute peades valitsev arusaamade (põlev)kivistatus. Et põlevkivi on olnud elektritootmise alus suure osa möödunud sajandist, siis peetakse seda loomulikuks, paratamatuks ja ainuvõimalikuks ka sel sajandil. Tõenäoliselt oleme seni alahinnanud ka põlevkivimeeste lobitööd Tallinna võimukoridorides. Mis muu saab olla näiteks tuuleenergia arendamist suretava uue madala kokkuostuhinna taga?

Eesti Roheline Liikumine on oma alternatiivses keskkonnapoliitikas sõnastanud energeetika valdkonna peamise eesmärgi Eesti jaoks: suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu elektritootmises 15%-ni aastaks 2010. Me usume, et tõsise soovi korral on see saavutatav. Selleks tuleks lõpetada (põlev)kivistunud dogmade kummardamine ning teha progressiivne ja julge tegevusplaan. Viide Kirde-Eesti sotsiaalsetele ja rahvuslikele probleemidele on vaid mugav vabandus säilitamaks põlevkivi kütmise status quo. Meil oleks palju õppida kaevanduspiirkondade ümberkujundamisest näiteks Inglismaal ja Saksamaal.

Jõuliselt peaksime hakkama elektrienergia tootmist hajutama, sest elektri transport ühest Eesti nurgast pole majanduslikult otstarbekas. Siinkohal ei mõelda lahendusena sadade veskipaisude taastamist, sest hüdroenergia potentsiaal on Eestis väike ning paisudel negatiivne mõju jõgede veereþiimile ja vee-elustikule. Toetame hoopis energeetikaprojekte, mis põhinevad elektrienergia ja soojuse koostootmisel, nagu ka tänapäevaste tõhusate ning loodust säästvate energiatehnoloogiate tutvustamist ja rakendamist. Ainult tõhusad majandushoovad sunniksid tootma ja tarbima taastuvat energiat, sealhulgas taastuvatest allikatest pärinevat vedelkütust. Tagaplaanile ei tohiks ununeda selgitustöö: energiasääst ja selle konkreetsed rakendused.

Mida arvata tuumaenergiast? Meie energiamehed on asunud veenma ühiskonda tuumaenergia paratamatuses ka Eestis. Kuigi on selge, et Eestisse tuumajaama ei tule, pole lahendust loota ka Baltimaade ühisest investeeringust Ignalina uude tuumaelektrijaama Leedus. Esiteks on tuumajaam praeguses kiiresti muutuvas maailmas liiga kallis ja paindumatu, teiseks pole lihtsalt eetiline suunata keskkonnaprobleemid teise riiki.

Peep Mardiste (1972) on geograaf, Eesti Rohelise Liikumise juhatuse esimees.