Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 11/2003
Haldjaking, tükike troopikat põhjalas

Lumi sulas vaid kolm nädalat tagasi, ja kaselehed juba rohelised! See on võimalik polaarjoone laiustel, kus kevadet ja sügist peaaegu polegi. Vaid mõne nädalaga teeb aastaaeg täispöörde, vahetudes talvest suveks ja vastupidi. Just see napp aeg võib aga täita nii mõnegi loodushuvilise suure unistuse.

Kohtumine. Põhjamaiselt karge kliima: õhus on tunda värskust ja hapniku üleküllust. Rabastuvad kuusikud, mis kõrgematel nõlvadel asenduvad männikutega, pakuvad varakevadel looduses uitajale suurepäraselt talvitunud pohlasaaki. Kuhu pilku ka ei pööraks, ikka samasugune narmassamblikega ehitud okasmets. Pruunikashallid välgatused puude vahel ja teede ääres on põhjapõdrad, ainsad nähtavad kohalikud loomad.

Tundub, et otsime tühjusest võimatut. Mõte leida siit suureõieline, pigem troopilise väljanägemisega orhidee ei anna rahu. Uskumatu, et nii vähese värvikirevusega paigas peaks kasvama haldjaking. Veel hetk ootusärevust, ja madalamas, niiskema pinnasega kuusikus ta mõne meetri kauguselt paistabki. Vaimusilmas võiks teda pidada lehitu pisikäpa ja kuldkinga hübriidiks, sest vormid, kasvukoht ja olemus viitavad just sellele.

Portree. Haldjaking (Calypso bulbosa), varasema eestikeelse nimetusega kalüpso [1], on 7–20 cm kõrgune ühe roosakasvalge õiega orhidee, oma perekonna ainus liik. Väga harva tuleb ette kahe õiega ja valget vormi (f. candida). Kauni lille ladinakeelne nimetus on pärit Kreeka mütoloogiast: nümf Kalüpso oli see, kes hoidis Odüsseust seitse aastat üksikul saarel vangis.

Haldjakinga õis on üllatavalt suur, selle läbimõõt võib küündida isegi viie sentimeetrini. Huul on valge, kaetud keskelt kollaste karvakimpudega ja värvunud seestpoolt pruunikate täppide-triipudega. Täiusliku eksootilisuse viimistlevad viis ülespoole suunduvat roosakat kroonlehte.

Haldjakingal on ainult üks pealt tumeroheline ja altpoolt iseloomulikult violetjas vastu maapinda hoidev leht. Taim on talihaljas, sest uus leht ilmub suve lõpuks ja kestab kuni järgmise aasta viljumiseni. Kesksuvel jääb ta seetõttu peaaegu märkamatuks.

Areng. Haldjaking õitseb kohe pärast lume sulamist, alustades päikselistel lõunapoolsetel nõlvadel. Põhjapoolsetel külgedel ja varjulisemates paikades on taimed sel ajal veel pungas, peidus viimaste lumelaikude all. Põhja-Soomes saabub see aeg mai lõpul või juuni alguses.

Haldjaking on oma piirkonna orhideede seas kindlasti esimene. Muudest taimedest õitseb sel ajal näsiniin, kuldkinga võsud on alles 10–12 cm pikkused. Haldjaking, kes valmistus õitsemiseks juba sügisel, ootab nüüd tolmeldajaid kuni kaks nädalat. Kimalasi meelitab kohale vanillilõhn. Nagu mõnel teiselgi orhideel, on haldjakinga õis petlik, sest nektarit temas ei olegi.

Õitest viljub vaid kuni 10%. See-eest on üsna suures kupras 6000–8000 õhkkerget seemet, mis hea tuule ja suure õnne korral võivad leida sobiva kasvukoha, kus kõige tähtsam eeldus on temaga sümbioosi loova seene olemasolu.

Haldjaking paljuneb ka vegetatiivselt, seetõttu ta kasvabki üsna tihti mõnest kuni mõnekümnest taimest koosneva kogumikuna.


Levik. Haldjaking on tsirkumpolaarse levikuga, ulatudes Rootsi põhjaosast läbi Venemaa Jaapani ja Mongooliani. Põhja-Ameerikas on see liik levinud Kanadast kuni USA lõunaosariikideni, Euroopas vaid Soomes ja Rootsis. Kõikides riikides on ta kuulutatud kaitsealuseks. On ka põhjust, sest nii populatsioonide arv kui ka nende suurus kahanevad endiselt. Soomes näiteks on viimastel kümnenditel kadunud kõik lõunapoolsed leiukohad, samuti Eestile kõige lähemal olnud leiupaigad Peterburi lähistel.

Kindlamalt ja arvukamalt püsib haldjaking põhjapoolsetel aladel. Taandumise peamised põhjused on intensiivne metsatööstus ja põldude rajamine. Vähemal määral, eriti asulate läheduses, ka taimede korjamine ja lootusetud üritused neid aeda istutada. Kõik senised kultiveerimiskatsed on ebaõnnestunud, tõenäoliselt keerukate ja veel lõpuni mõistmatute sidemete tõttu mükoriisaga. See liik püsib kindlalt vaid kaitsealadel. Ta kasvab tavaliselt vanades varjukates niiskemapoolsetes kuusikutes ning segametsades. Neis samblarohketes (peamiselt harilik laanik, palusammal) ja üsna lubjarikastes kasvukohtades on haldjakinga kaaslasteks mustikas, pohl ja kadakas.

Haldjakinga esmakirjeldaja au kuulub rootslasele Olaus Rudbeck juuniorile, kes 1695. aastal esimese botaanikuna üldse Lapimaal käis ja Soomes Kemimaal seda taime märkas.


Rainar Kurbel (1974) on Eesti orhideekaitse klubi juhatuse liige, www.orhidee.ee valmistaja ja sisu autor, raamatu “Kodumaa käpalised” fotode autor ja väljaandja.



Rainar Kurbel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012