Muistne Keava võis olla Eestimaa tähtsamaid keskusi. Siia rajati seni tuntuist suurim viikingiaegne asula Baltimaades. Pärast Tartu vallutamist 1030. aastal üritas Vene vürst Izjaslav oma mõjuvõimu Eestis laiendada ja suunas oma vallutusretke just Keava kantsi alla. Kui kaugele minevikku aga inimasustuse jäljed ulatuvad, sellest oskavad kõnelda Keava linnuse veerel paikneva väikese soolaigu turbakihid.

allinnast mööda Viljandi maanteed 60 km lõuna poole sõites näitab teeviit vahetult enne Kehtna alevikku Keava poole. Siin Rapla maakonna idaosas tasase pinnamoega moreentasandiku ja Keava raba vahelt kerkib ühtäkki vahelduva reljeefiga, kitsas ja kohati väga järskude nõlvadega viimase mandrijää servamoodustis – Keava-Esku oos. Vallseljak kujunes viimase jääaja lõpul liustikualuse jõe setetena, kui mandrijää serv taandus ligikaudu 13 000 astronoomilist aastat tagasi Pärnu–Pandivere joonelt [1].

Oosi lõunapoolses osas asub muistsete harjumaalaste kants Keava linnus. Linnamägi paikneks nagu iidsel teeristil. Soome lahe lõunakaldalt rahvarohkest Rävalast pääses piki Keila jõe keskjooksu kuiva kaldapealset kergesti Keavani, lõuna poolt sai mööda soodevahelisi seljandikke otse Pärnu jõe suudmesse. Lelle ja Eidapere juures pöörab sellelt teelt läände teine vallseljakute rida, mis viib kunagise Soontagana linnuseni, kustkaudu kulges tollal ühendus mandri ja Saaremaa vahel. Ida poole suundus aga tähtis kaubatee, mis ulatus üle Kesk-Eesti Tartu ja Pihkva kaudu Novgorodi.

Keava paikneb just sobivaimas kohas, et murda läbi Vahe-Eesti soodevööndist. Küllap oli soodne asend, st. võimalus kontrollida kaubavoogusid, üks põhjusi, miks venelased pärast Tartu anastamist 1030. aastal üritasid oma mõjuvõimu Eestimaal laiendada, vallutades Keava linnuse. Vene kroonikates (vn. летoпись) on seda umbes 1054. aastal toimunud sõjaretke kajastatud järgmiselt: “И пакы Изяславъ иде на чюдь, и вся Осекь Кедипивъ, сиречь Сльнца Рука” (“Ja läks Izjaslav tðuudide vastu ja vallutas Kedipivi linnuse, see on Päikese Käsi”) [6]. Kedipivi all on muinasteadlased senini üheselt mõistnud Linnaaluste küla alal paiknevat Keava linnamäge.

Kes otsib, see leiab. Viimase kolme aasta juulikuus on Keava linnusel taas lehvinud Päikese Käsi, seekord küll kujutisena arheoloogide lipul. Tartu ülikooli arheoloogia õppetooli ekspeditsiooni ülesanne on igakülgselt uurida selle muistse Lõuna-Harjumaa piirkondliku keskuse ajalugu [2].

Uuringud on olnud väga edukad. Selgus, et Linnaaluste küla on seni Baltimaades teada olevaist suurim viikingiaegne asula. 2002. aasta välitöödel tehti sentsatsiooniline avastus: arheoloogid leidsid vähem kui kilomeeter seni teatud kantsist põhja pool Keava Võnnumäel tõenäoliselt veelgi vanema linnuse. Möödunud suvel aga avastati linnusejalamist mõnikümmend meetrit loodes umbes poole meetri sügavuses turbakihis Eesti jaoks üliharuldane kasetohust tee.

Kui kaugele minevikku inimtegevuse jäljed siin ulatuvad, pole tänini täpselt teada. Vanima muistse asulakohana on Linnaaluste küla arheoloogiliste andmete järgi rajatud eelviikingiajal, see tähendab 7.–8. sajandil p. Kr. [3]. Vahetult Keava lähedusest puuduvad seni igasugused muistised, mis on viikingiajast vanemad. Siiski, arvestades juhuleidudena Keavast viie kilomeetri kaugusel leitud kivikirveid, on inimene ekselnud siin kandis vähemalt alates nooremast kiviajast, seega umbes 2000 a. e. Kr. Et aga paljud muistised on Keava kandis tõenäoliselt hävinud, võivad ka arheoloogia andmed jääda ebapiisavaiks.

Verevainu turvas meenutab. Kuni 3,5 meetri paksuse turbakihi olemasolu tõestab, et otse linnamäe veerel ja esiajalooliste asulate vahel on kunagi olnud märgala. Kohalike elanike pajatuste järgi oleme selle ristinud Verevainu sooks. Maaparandustööde käigus on küll suurem osa soost muudetud heinamaaks ja teine, linnusepoolne osa on kasvanud võpsikusse.

Kuna endine soo paikneb suisa arheoloogide kaevandite naabruses, eeldasime, et soosetetes võiksid kajastuda eelajaloolise inimtegevuse jäljed. Seega võiksid turbaläbilõike uuringud anda meile informatsiooni paljude sündmuste kohta. Näiteks, millal asustas eelajalooline inimene Keava ümbruse, kunas algas esimeste põldude raadamine metsast ja milline oli muistse maaviljeluse areng. Seetõttu võtsime Verevainu soost turbapuuriga setteproovid turbas sisalduva õietolmu koostise ja mineraalaine sisalduse analüüsideks. Turba vanuse määrasime aga kolme radiosüsinikudateeringu põhjal. [tabel]

Et Verevainu soo on maaparanduse käigus muudetud kultuurmaastikuks, siis on kahjuks pindmine turbakiht hävinud või kündmise tõttu segunenud ning teave kõige viimaste aastasadade kohta hävinud.

Loodusmaastikust esimeste inimmärkideni. Verevainu soos ladestunud turvas on suure veesisaldusega orgaaniline aine, mis on tekkinud sootaimede mittetäielikul lagunemisel liigniiskuses ja hapnikuvaeguses. Uuritud turbaläbilõike alumises osas on orgaanilise aine sisaldus suur, 91–93%, ja mineraalaine sisaldus madalaim ning need väärtused püsivad settekihis stabiilsetena. Selline kuumutuskadu on iseloomulik looduslikule turbale.

Verevainu soo turbaläbilõike alumised õietolmuproovid näitavad, et nooremal kiviajal, ligikaudu 2000 a. e. Kr. oli Keava ümbruses veel puutumatu looduskeskkond. Siis laiusid seal peamiselt kase, männi ja kuuse segametsad, soolaik oli aga ääristatud lepavõsaga. Kindlasti oli tollal praegusest rohkem laialehiseid puid, eriti tamme ja sarapuud. Esimesed inimtegevuse jäljed Verevainu soosetete õietolmus pärinevad pronksiajast: umbes 1200 aastat e. Kr. sai üksikute nisu õietolmuterade järgi otsustades lähiümbruses alguse muistne maaviljelus. Inimkaaslejatest taimedest kasvas veel puju, linnurohtu ja võilille. Samas ei mänginud inimene kuni pronksiaja lõpuni oma toiduvajadusi rahuldades looduse ümberkujundajana kuigi olulist rolli.

Metsad põlevad, põllud tulevad. Oluline muutus Keava ümbruse maastikus leidis aset eelrooma rauaajal umbes 500 aastat e. Kr. Turba mineraalaine sisaldus suurenes ning puude õietolmu osakaal vähenes järk-järgult rohttaimede arvel. Ilmselt leidsid inimesed Verevainu soo kõrval endale väärt elupaiga. Selleks tuli neil aga põllumaade rajamiseks metsa langetada, seda aletada. Nii muutus maastik avatuks. Põlde rajades lõhuti paratamatult pinnast ning tuuleerosiooniga kandusid sohu liivaosakesed ja tolmukübemed. Samuti suurenes hüppeliselt mikroskoopiliste söeosakeste hulk turbas, mis viitabki tõenäoliselt alepõllundusele. Teraviljadest on leitud nisu ja odra tolmuterasid; ohtralt on ka selliseid inimasustusega kaasnevaid prahitaimi nagu puju, malts ja teeleht.

Rukkikasvatuse algus. Järgmine märkimisväärne muutus uuritud alal toimus hilisel rooma rauaajal umbes 300-600 aastat p. Kr.: maastik kaotas üha rohkem oma looduslikku ilmet ja muutus metsarinde kadudes enam avatuks. Turbale ebaiseloomuliku sissekantud mineraalaine osakaal suurenes järsult, ühtlasi kultuurtaimede ja inimkaaslejate taimede õietolmu sisaldus. Põllukultuuridest hakkasid meie esivanemad Keavas nisu ja odra kõrval leivaviljana kasvatama rukist. Laiendati põllulappe, tõenäoliselt võeti kasutusele ka karjamaad (sellele viitab kadaka ja kanarbiku õietolm). Heinamaadeks sobivate niitude olemasolu kinnitab teelehe, oblika, tulikaliste ja ristikheinaliste taimede õietolm.

Kõik eeltoodud Verevainu soo turbakihtidest deðifreeritud andmed loodusmaastiku kujunemise ja muistse asustuse tekke ning põlluharimise kohta on tunduvalt vanemad kui praegune arheoloogiline andmestik, mis puudutab viikingiaegset Linnaaluste asulakohta umbes 700–800 aastat p. Kr. Viikingiaegsele asustusele viitab tõenäoliselt maksimaalne mineraalaine sisaldus turbas: kuni 23%.

Eestis on arheoloogide koostöö geoloogidega olnud viljakas ja viinud oluliste avastusteni, nagu näiteks Saha-Loo muistsed põllud Maardu järve ääres [4] ja kiviaegsed asulakohad Kahala järve ümbruses [5, 7]. Nii arheoloogid kui ka geoloogid uurivad edasi Keava lähiümbrust, et tõestada varasemate asulakihtide olemasolu ja otsida muistse inimese tegevusjälgi.

1. Hang, Tiit 2001. Proglacial sedimentary environment, varve chronology and Late Weichselian development of the Lake Peipsi, eastern Estonia. – Quaternaria Ser. A. 11: 1–44.

2. Keava. http://www.ai.ee/~keava

3. Lang, Valter 2002. Vakus ja linnusepiirkond Eestis. – Muinasaja Teadus 11: 125–168.

4. Lang, Valter; Veski, Siim 1993. Õietolmuga minevikku seletamas. – Horisont 3: 39–42.

5. Saarse, Leili jt. 1999. Palaeoecology and human impact in the vicinity of Lake Kahala, northern Estonia. – Pact 57: 373–403.

6. Tvauri, Andres 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. – Muinasaja Teadus 10: 225.

7. Vedru, Gurli 1999. Archaeological evidence for settlement in the surroundings of Lake Kahala. – Pact 57: 405–414.

Atko Heinsalu (1962) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, töötab Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudis vanemteadurina.

Siim Veski (1964) on filosoofiadoktor kvaternaarigeoloogia erialal, Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur.

Helerin Heinsalu (1985) on Rocca al Mare kooli abiturient.

Holger Koot (1982) on Tallinna pedagoogikaülikooli geoökoloogia õppetooli üliõpilane.