Eesti Looduse fotov�istlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 11/2003
Varessaare lugu

Ärge pöörduge sinna tagasi,

kus olite kord õnnelik. Kui soovite,

et kõik seal läbielatu elaks teie mälestustes edasi.


Agathe Christie


Õnn on nagu tervis – kui seda ei märka, on ta olemas. Kahtlemata olid mul õnnelikud need aastad, mil Alutaguse mail ringi rändasin. Algul metsakuivenduse asju ajades, hiljem säilitamist vajavaid liigniiskeid alasid selgitades ja loodust pildistades.

Ühel rännakul jõudsin Heinassaare ürgmetsa ja sealt Varessaarde, kolmekümnendate aastate lõpul ehitatud metsavahimajja. Tollal oli see akendeta ja inimtühi, külalisraamat laual. Vahel peatusid seal matkajad kodumaisel treeningul enne Venemaa avarustesse suundumist.

Parajasti ametniku rõhuva kesta heitnuna võtsin vastu mõtte majale aknad ette panna, ahi üles ehitada, gaasipliit sisse tuua. Mind sidus selle kohaga vaade lagerabale, kõrge kuusk raba rinnakul, Kotkanina, kus oli lapike salumetsa ja kuused Tarumaal tee servas, mida vahel hammustas karu territooriumi märgistades.

Inimeste valikud on näiliselt juhuslikud, kuid nende taust võib ulatuda aastate taha. Nii nagu ei vanane nooruses kohatud tüdrukud, kanname endaga muutumatuna kaasas kujutlusi, unelmaid ja soove, mis aastaid hiljem su ette ilmuvad või mõne koha kauniks muudavad. Meie hinges on palju valupunkte, mis sütitavad, põhjustavad valiku. Piisab väga väikesest lootusest, et äratada ellu armastus.

Kõigil järgnevail aastail oli Varessaare see konks, mis tõi mind inimeste maailmast vaikusesse ja üksindusse. Sikuskamehele kusagil järvejääl pole tähtis niivõrd kala, kes õnge otsa satub (kuigi ka neid peab olema), kui vaikus ja üksinduse võlu.

Kaheksakümnendate aastate põuasel suvel tõi metskond Varessaare põllule heinaliste väe. Järgnevad aastad olid ilusad, kuid siis tärkas kase- ja pajuvõsa kui lina. Tegime talgud, raiusime lagedaks vaate lagerabale. Kuid peagi tuli võsa taas otsaga tuppa. Korrastamata ümbrus kogub enda ümber aga korratuid inimesi.

Järgnev toimus Ali Ibn Abu Talibi mõttetera järgi: “Ihnele pole rikkus mingi õnn – selle viivad minema röövlid või saavad endale pärijad.” Nii juhtuski. Varessaare löödi segamini: neid, kel midagi vaja, on ikka olnud. Aegamööda kadusid ka naabrid. Selgus, et kohaliku rahvata, kes küll kilomeetrite kaugusel, kaotasid maastikud ja mälestused võlu. Et võlu üles leida, peavad tulema uued matkajad. Kel pole midagi mäletada, küll aga avastada.


Edgar Kask (1930) on metsandusharidusega loodusfotograaf ja esseist, üheksa loodusraamatu autor.



Edgar Kask
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012