Eesti Looduse fotovõistlus
11/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TÖÖJUHEND EL 11/2003
Kuidas arhiveerida slaidikogu?

Igaühel, kes tegeleb fotograafiaga, tekib aja jooksul pidevalt suurenev fotokogu. Ka see vajab süstematiseerimist, et saaks tarviliku pildi kogust kiiresti üles leida. Kuivõrd looduspilte on kõige otstarbekam teha slaidifilmile, siis kirjutangi peamiselt sellest, kuidas olen korrastanud oma slaidikogu. Selle andmebaasis on praegu 10 709 pilti ja raamimist ootab veel pool tuhat sellesuvist slaidi.

Kogu süstematiseerimine saab alguse juba pildistades. Igas fotokotis peaks tingimata olema päevik, kuhu tehakse ülestähendusi pildistamise objekti, aja, koha ja muu vajaliku kohta. Mida täpsemalt seda teha, seda lihtsam on hiljem slaide arhiveerida ja pilte kasutada.

Kui filmid on ilmutusest kätte saadud, siis tuleb nad kõigepealt raamida. Minu meelest on optimaalsed Hama DSR-i raamid. Neid müüakse 500 kaupa pakis; üks raam maksab alla ühe krooni. Raamid on õhukesed, 1,6 mm paksused, ja võtavad vähem ruumi. Teine oluline eelis peitub asjaolus, et slaidide raami lükkamiseks ja kaadrite lõikamiseks on olemas vastav rakis. Slaidi saab raami sisse nii, et filmiriba tuleb näppudega katsuda nii vähe kui võimalik ja töögi läheb kiiremini, kui kääridega filmirulli kallal askeldades.

Slaidide hoidmiseks on mitmesuguseid vahendeid. Hinna ja kvaliteedi suhtelt on soodsad kiirköitja vahele asetatavad kiletaskud, kus ühele A4 lehele saab panna 20 raamitud slaidi. Läbipaistvast kiletaskust saab korraga ülevaate 20 slaidist. Igale kiletaskule kirjutan tema järjekorranumbri.

Loomulikult ei raami ma kõiki slaide. Ikka juhtuvad filmile heade kõrvale ka ebaõnnestunud võtted. Need lendavad otsejoones prügikasti. Kui tuleb otsustada, kas raamida või visata ära, võib kasutada vähemalt neljakordse suurendusega luupi. Ent kui tahame 35 mm filmilt uurida detaile, siis vajame juba kaheksakordse suurendusega luupi. Luupi valides tasub silmas pidada kvaliteedinõudeid: nad peavad olema vähemalt niisama head, kui oli objektiiv, millega pilte tegime. Vaadates pilte uduse ja moonutava plastmulliga, on raske hinnata kvaliteetse objektiiviga tehtud fotosid. Kasutasin kunagi plastluupi, kuid hankinud endale Canoni just filmi vaatamiseks mõeldud nelja- ja kaheksakordse suurendusega luubid, muutusid pildid märksa värvilisemaks ja teravamaks. Veel parem, kui saame seda teha väikesel valguslaual.


Edasi tuleb slaid tähistada ja andmebaasi kanda. Eri variante proovides jõudsin lõpuks järgmise meetodini: kirjutan slaidiraamile lihtsalt järjekorranumbri. Sellest saab tema unikaalne tunnus andmebaasis. Kogu ülejäänud info kirjutan FoxPro-s peetavasse andmebaasi. Müüakse ka eritarkvara, kuid tegin andmebaasi algul ise ja pärast väikseid ümberkorraldusi olen jätkanud samaga. Lõpuks pole ka ükski standardtarkvara päris sobiv. Aga niisama edukalt saab väiksemaid baase pidada ka tabelarvutusprogrammis (näiteks OpenOffice).

Milliseid andmeid iga slaidi kohta säilitada? Peale slaidi järjekorranumbri on slaidi iseloomustavas kirjes kindlasti kaks tunnust, kus on kirjas kiletaskulehe number ja slaidi järjekorranumber kilelehel. Selle järgi leian soovitud slaidi kiiresti üles.

Kõige olulisem, kuid samas ka kõige keerulisem on slaidi enda kirjeldus. Siin pole võimalik midagi kodeerida, vaid ainus võimalus on pildil kujutatut võimalikult täpselt vabas vormis kirjeldada. Järgmised tunnused on pildil domineeriva liigi eesti- ja ladinakeelne nimetus, juhul kui objekt on täpselt määratud. Kui on tegemist loomaga, siis lisan võimaluse korral ka soomäärangu.

Loomulikult on iga slaidi kohta kirjas täpne pildistamise kuupäev ja koht. Tavaliselt piirdun lähima küla vms. nimetusega. Mõnel juhul olen viimastel aastatel säilitanud ka GPS-i koordinaadid. Need on n.-ö. miinimumandmed, mis peaksid igas fotokogus talletatud olema.


Et endale elu lihtsamaks teha, olen iga slaidi kohta lisanud ka abistavat infot.

Kõigepealt määratlen valdkonna, kuhu slaid kuulub: kas rubriiki putukad, taimed, ämblikud, muud loomad, inimesed vms. Neid kategooriaid saan vajaduse korral ka hiljem muuta ja täiendada. Nad on rohkem statistika huvides, sest paljud slaidid võiksid kuuluda mitmesse kategooriasse.

Putukaslaide kirjeldades kasutan kaht tunnust. Need on numbriliselt kodeeritud seltsi ja sugukonna nimetus. Jällegi aitab see hiljem statistikat teha, ent kui vahel on vaja otsida just ühe või teise seltsi putukaid, siis saab nende väljade abil nähtavaks jätta vaid asjasse puutuvad kirjed.

Olen enda jaoks teinud ka ühe välja, kus hindan subjektiivselt foto kvaliteeti. Nii saan baasist otsides “ära kaotada” pildid, mis trükki ei kõlba, kuid ilusa jutu taustal võib neid siiski ekraanil näidata.

Eraldi on baasis märge selle kohta, kas pilt on tehtud öösel või päeval, missugusele filmile, kas pilt on parasjagu mõnes slaidiprogrammis ehk siis kilelehelt väljas. Ja loomulikult on teisi vabas vormis märkusi: tehniline info pildi kohta vms.

Püüdsin andmebaasi algusaastatel kodeerida pildi kvalitatiivset sisu. Näiteks paarituvad putukad said kindla tunnusnumbri. Vanasti ei olnud ju arvutid kuigi võimsad, seega: mida lühemad tunnused, seda parem. Olen sellest peaaegu loobunud, sest isegi vabas vormis tekst ei suuda vahel pilti küllalt hästi edasi anda. Pigem tuleks hakata lisama eri märksõnu. Praegu on minu andmebaasi maht vaid 3,8 Mb, mis pole nüüdisarvutitele probleem.

Mõned aastad tagasi lisasin tunnuse selle kohta, kas slaid on arvutisse skannitud ja missuguse CD pealt võin faili leida. Skannitud failide nimeks jätan alati sellesama slaidi järjekorranumbri, mis on raamile kirjutatud ning mis ühtlasi on unikaalne tunnus andmebaasis.

Vaid ideeks on seni jäänud lisada kohe andmebaasi ka väike pildi eelvaade. Aga võimalus on mul selleks ette nähtud. Kunagi säilitasin ka teavet selle kohta, kas mõni pilt on kusagile välja antud. Nüüd seda vajadust pole, sest loovutan slaidi kogust vaid erandkorras. Välja lähevad minu käest ainult trükivalmis failid.


Urmas Tartes (1963) uurib putukate elutalitlust, töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi direktorina; loodusfotograafiaga on tegelnud paarkümmend aastat.



Urmas Tartes
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet