Eesti Looduse fotov�istlus
01/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
aasta puu EL 01/2004
Meie igapevane lepp

Ongi tammedega puisniit! Suured tammed, jndrikud ja korbalised, juba raagus teised. Ne, kbid kah kljes, ei saa Bert naeru pidama... Jah, tsi, lehed maas on ka hoopis sanglepa omad.

Mdulinti ei ole, proovime mbert haarata. Mina olen le meeter seitsmekmne, Bert le meeter kaheksakmne, kte siruulatus peaks olema pikkusega vrdne: kui srmeotsad vaevu kokku saame, on mbermt vhemalt 3,5 meetrit. Mis siis, et pole tammed, sangleppade kohta on tulemus hea, kuigi Hendrik Relve andmetel peaks jmedaim neist olema peaaegu meetri vrra tsedam (4,3-meetrine puu Kurna misa pargis Harjumaal).

Karulpel (Varangu lhistel Selja je res) prandkooslusi otsimas, oktoobris 2001.

Must lepp, hall lepp, valge lepp, sanglepp, emalepp, isalepp, pasklepp, verilepp? Tegelikult on nende nimede taga ikka need kaks lepaliiki, mis Eestis looduslikult kasvavad.

See tavaline vsalepp on ametlikult hall lepp ehk valge lepp, teadusliku nimetusega Alnus incana. Vahel kutsutakse teda ka isalepaks vi pasklepaks. Tumedatveline vimsaks kasvav puu on sanglepp Alnus glutinosa, keda tuntakse ka musta lepana, emalepana ja seatammena. Verilepp on olnud kasutusel mlema kohta, sest likepind lheb llatavalt punaseks, teisi selliseid meie puude seas ei leia.

Levik. Halli lepa ja sanglepa levila ei lange pris kokku ei Euroopa piires ega Eestiski. Kui Norra, Soome, Eesti, Lti ja Leedu on leni halli lepa mjusfris, siis alates Bornholmi saarest kuni Lyoni linnani kulgeb levila piir kirdeedela-suunaliselt nii, et seda meile tavalist, lausa metsaumbrohtu ei leidu Hispaanias ega Lne-Prantsusmaal. Lunas on halli lepata Kreeka ja suur osa Itaaliast. Looduslikust levilast jvad vlja nii Taani, Holland, Belgia, Suurbritannia, lisaks Prantsusmaa ning Saksamaa phjaosa. Neis piirkondades kasvab ta tulnukliigina.

Sanglepp ei lhe nii kaugele phja kui hall lepp. Soomes knib levila kige kaugemale phja, kuid siingi vaevalt Phjaprijooneni. Sangleppa on leida peaaegu kogu Euroopas, ksnes Vahemere res puuduvad talle sobivad kasvukohad. Meil on sanglepikuid le Eesti, kuid silma paistavad nad rohkem Lne-Eesti saartel, kus halli leppa kasvab mrgatavalt vhem. Ruhnu saarel on ta lausa haruldus. Sanglepikutest ja leppade levikust Eestis kirjutavad edaspidi phjalikumalt nende puude parimad tundjad.

Kbid teevad lepa lehtpuude seas eriliseks. Kas lepakbi on kbi? Vliselt kindlasti, kujult ju nagu marad kbikesed, ehkki pikkust vaid sentimeeter kuni kaks. Levised on kinnitunud puitunud kandjatele. Peenema botaanilise ksitluse alusel, mis arvestab peale vormi ka sisu, ei tohi lepakbisid okaspuude omadega hte patta panna. Okaspuudel psevad puitunud kbisoomuste vahelt lendu ja iseseisvat elu alustama seemned, mis on kandjaile kinnitunud paljalt (paljasseemnetaimed!), lepal aga vikese lendamist soodustava servaga viljad, mille sees seeme varjul (katteseemnetaimed!).

Mis vahe on viljal ja seemnel? Esimesel on teine sees, mitte vastupidi, ja vili on tekkinud ies oleva emaka sigimikust. Kui pole emakat, pole ka vilja.

Mis see lepakbi siis on? Alguses ks pisitilluke (umbes poole sentimeetri pikkune) punakate emakasuudmetega isik, mida on urvaks raske nimetada. Tegelikult siiski emasurb paljude iekestega, igal ka emakas oma keerukuste ja seemnealgmetega sees. isik on vga tagasihoidlik, sest tuule peibutamiseks pole silmailu ega ldse iekatet vaja (mitteametlikult viks selliseid ka paljasistaimedeks kutsuda): thtsam on avatus. Et ietolm, mida isasurvad tuulde saadavad, ikka emakasuudmele juaks. Meie kahel lepaliigil on siin vahe sees: hall lepp alustab tolmlemist tavaliselt ndala vrra varem kui sanglepp.

Seemned-viljad hakkavad arenema aprillis ja saavad valmis alates oktoobrist. Pudenevad tuules ja lumemllus talv lbi. Lepakbid ei ole enamasti ksi. Et mjusamalt levilesandega toime tulla, on nad ikka mitme kaupa koos (hallil lepal isegi kuni kmme, sanglepal poole vhem). Hallil lepal on lendu soodustav kiletiib suurem kui sanglepal.

Kas lepakbi on siis vili? Botaaniliselt on igem elda vilikond ehk paljude viljade hendus. Vilikond on tervest isikust tekkinud moodustis, milles omakorda viljad ja nende sees seemned. Vilikonna kasvatab nii eksootiline ananass kui ka aiatagune lepp, ainult esimesel on see eksootiliselt mahlane, teisel koduselt puitunud.

Mis on lepik: kas vsa vi mets? Halli lepa vsa on lhiajaloos peale tunginud kahel korral prast suurt sda ja prast laulvat revolutsiooni. Ons see paha? Kindlasti parem kui ohakad.

Hall lepp eelistab viljakat mulda, samas muudab ka ise maa viljakamaks. Paljud teavad liblikieliste taimede koostst mgarbakteritega, mis annab eelise salvestada teistest rohkem hulmmastikku. Ka lepad teevad koostd lmmastikku siduvate bakteritega, tsi kll, liblikielistest hoopis erinevatega kiirikulistega perekonnast Frankia.

Vrtuslikku lmmastikku jagub leppadel leklluses: sgisel, kui enamik lehtpuid peab vrvimuutuste ja muuga trikitama, et seda vara lehtedest enne varisemist turvaliselt ra kolida, lhevad leppade lehed enne pruuniks ja krbedaks muutumist vaid veidi heledamaks. Veel pudenenultki sisaldavad nad rohkem lmmastikuhendeid kui paljudel teistel lehtpuudel enne kolletumist.

Nii lehed kui ka kiiresti lagunev puit annavad koosts mikroorganismidega suureprase huumusrikka kdu, olles eelduseks viljaka mulla ning lopsaka alustaimestiku tekkele niipea, kui vaid valgusolud soodsaks muutuvad. Pld oleks lepavsa alla justkui soodsatel tingimustel hoiule pandud, vajaduse korral saab sellest parima uudismaa. Ka niiskusolud on lepikualusel maal plluks peaaegu parajad: hall lepp ei kasva kuival, aga mitte ka pris liigniiskel maal.

Eestimaal on prastsjaaegseid elujus halllepikuid, mis metsa mdu igati vlja annavad. Kui inimene vahele ei sega, vib lepikust aegapidi saada kuusik.

Tihti rhutatakse, et hall lepp, erinevalt sanglepast, ei kasva suureks puuks. Ometi vib Kesk-Eestis, kus niisked savised mullad ei luba erilisi ilupuid kasvatada, nha talude mbruses vahel ka mnd suurt halli leppa, kel vaatamata ldisele lepitamata vsavitlusele kogemata vi meelega puuks kasvada on lastud. Sellistel saab vaevu ktega mbert haarata, ju nad on siis le poolteisemeetrise pihaga. Suur puu ju kll, miks seda ei taheta tunnistada?

Asi on pigem halli lepa lhiealisuses. Lepad kiirustavad: kasvavad kiiresti ja surevad sna noorelt. Paljud suured hallid lepad, mis varasemast meeles, on ndseks kadunud. Enamik Eestimaa puid elavad inimese le, hall lepp mitte. Keskeltlbi poolesaja aasta mdudes ei ole temast enam midagi alles, sest ka pikali kukkunud tve puit on habras ja laguneb kiiresti, lheb hsti ringesse. Kui vimalust on, elab ta edasi nooremates juure- ja knnuvsudest jreltulijates.

Need, kes on videlnud lepavsa nagu mitmepealise puulohega, ei taha halli lepa kasvatamisest ilmselt kuuldagi. Noores eas edestab hall lepp puiduproduktsioonilt peaaegu kiki kohalikke puuliike, rikkaliku juure- ja knnuvsu tttu on heitlus leppadega olnud ajast aega ttu. Ent juba vanasti osati seda halli lepa omadust ka kasuks prata: osa hagudest, mis plde ja kraave puhastades kokku pandi ja hiljem ahju aeti, olid kindlasti hallid lepad. Nd on leppa katsetatud energiavsaks, eriti temast veelgi kiirema kasvuga sanglepa ja halli lepa hbriidi.


Sanglepp kasvab jalad vees. Kui halli leppa puuks ja tema salu metsaks nimetades kiputakse sageli lgu kehitama, siis vesistel maadel kasvavad tsised tumedatvelised sanglepametsad sanglepalodud mjuvad igati vrikalt. Suured nagu tammed, jndrikud ja korbalised, sellest ka nimetus seatamm. Ta eluiga on halli lepa omast poole pikem, jmedaimate tve mbermt le nelja meetri. Selliseid omapraseid metsi on meil aga vhe: vaid umbes kolm protsenti Eesti metsadest. Metsamtu halllepikuid on le kahe ja poole korra rohkem.

Sanglepp kannatab teistest lepaliikidest rohkem niiskust, kuid pidevalt seisvat krget veetaset ei taha temagi. Ilusaid sanglepikuid vib nha paiguti jgede-ojade lammidel. Lodudes seisab iga sanglepp koos oma kaaskonnaga mtta otsas. Kuivemal ajal annab mtta krgus tunnistust, kuhu maani selles metsas veetase vib ulatuda. Suurvee ajal sanglepikusse sattudes vib hakata kahtlema, kas niisugune puudega veekogu on ikka mets? Inimene proovib uuel moel rakendada ka sanglepa eeldusi, istutades teda biotiikide serva.


Lepa liike on mnikmmend. Klma talve taluvatena laiutavad ka teised lepaliigid peamiselt phjapoolkeral. Kigil neil on vahelduvad saagja servaga lihtlehed. Lepa perekonna eriline tunnus on pikavarrelised pungad. Ka meie leppadel on sellised.

Enamik leppi on valguslembesed ja eelistavad rasket toitainerikast mulda, mis oleks parasniiske seega viksid lahedalt olla nende pralt parimad pllumaad. Mned lepad kasvavad ka vesistes kasvukohtades. Siiski ei talu enamik pikka aega seisvat krget vee taset, kll aga ristavad nad vooluveekogude kaldaid.

Pikaealisusega ei hiilga ei meie kodumaised ega vrlepad, kuid enamik neist kasvab kiiresti. llatav oli leida ht lepaliiki (Alnus acuminata) Kesk-Ameerika kikvimalike vrispuitude seas. Kuid sellegi puit on pehme ja tema kasutusena oli mainitud peamiselt mnguasjatstust.

Mned lepad on tuntud ilupuudena. Eestis kasvatatakse vrleppadest kige enam Kesk-Euroopa mgedest prit tumeda maralehelise vraga rohelist leppa (Alnus viridis). Kevadel kaunistavad teda kimpudena ohtrad rohekad isasurvad, mis puhkevad koos lehtedega nagu meie kaskedel.

Ka sanglepal ja hallil lepal on kasvatamisvrseid lhislehiseid ja kollakakirjusid vorme, mida vib nha parkides ja osta puukoolidest. Vga harva vib neid kogemata tekkinuna leida loodusest.

Miks ei ole siin kirjas lepaliikide tpset arvu? Phjus on eelkige hiiglasliku levilaga liikides. Niteks meie halli lepa mne geograafilise rassi on osa uurijaid lendanud liigi tasemele ja teised alandanud alamliigiks. Nii on tal omad alamliigid Phja-Ameerikas (ssp. rugosa ja ssp. tenuifolia, liigini lendatuna on viimasel ka eestikeelne nimetus kaljulepp) ja Aasias (ssp. hirsuta ehk lammlepp).

Lepp hobune ja punane puu. Lepa vrske mahl on punane, vanasti nii tavapraselt punane, et selle oranpunase vrvi jrgi on nime saanud nii lepalinnud, -triinud, punases kudemisrs lepamaimud kui ka hobused punased hobused ongi vrvilt lepad. Aga lepahobuseid on muidki.

Vanasti voolisid isad-vanaisad oma lastele lepaloomakarju. Muid loomi oli lihtne teha: srmepaksusele puujupile tuli esiotsa teha slk, mis thistas krvu ehk sarvi; jalgu polnudki tavaliselt vaja. Kui ra koorida, sai punase puniku; kui laiguti koor maha ligata, tuli kirjak. Hobused olid siiski keerulisemad: tuli leida kuivanud ladvaga puu, millel mni klgharu juhtimise le vtnud. Vaat sellest sai alles ige kenuskaelalise hobuse! Ka tuli natuke vaeva nha, et ilma jalgadeta kaelakandja kenasti psti seisaks.

Lepp oli karjapoistele hea seltsiline, sest teda oli kerge noaga vesta.

Pajupilli asemel sai hsti teha lepapilli ikka kevadel lahtise koore ajal ja samamoodi: noapeaga koputati koor lahti, prast huuliku tegemist sokutati see uuesti oma kohale.

Suur karjapasun ei pidanud samuti helendama kaskselt nagu ilupiltidel, selle vis samahsti ka lepakoorest kokku keerata.

Vrskete lepahalgude riit punetab otstest kaugele. Kahjuks tuhmub see srtsakus kiiresti, ent jb alles mblipoes, kus lepp thistab rebasekarva spooniga ja vastava peitsiga jrele aidatud mblitkkide vrvi. Ehtne lepast tarbekaup on tegelikult hallikasroosaka jumega.

Hall lepp ei klbagi muuks kui suitsutamiseks ja ajutiseks taaraks, sest ta laguneb kiiresti. Siiski peavad hallist lepast karjaaia postid vastu rohkem kui paar aastat. Sanglepa pehmest, kergest ja veidi hallikasroosakast puidust saab juba enamat: nii mblit, lastele mnusaid mnguasju kui ka puulusikaid. Eriliselt on sanglepa puitu hinnatud vesiehitiste tarbeks: muidu habras puit on seal osutunud vastupidavaks ja usaldusvrseks.

Kasutatud on leppade park- ja vrvained. Lepitamine on varem thendanud ka lepakoortega vrvimist. Rahvaravimiks olid vanasti nii lepakbid kui ka -lehed: esimestega pargiti seespidiselt kht jlle tkorda ja teistega vlispidiselt nii hrdunud varbavahet kui ka muid nahahdasid. Endisaegadel suurendasid leppade toime mjukust erilised kombed. Lepp sobis ennustamisekski. Vimu ja salapra andis talle ta veri. Mis sellest kigest veel tnapevani teada, vtab eeloleval aastal kokku Mall Hiieme.


Lepaseened, lepapoid ning muud leplikud ja vhem leplikud. Ei saa lepadki ilma kaaskonnata. On neid, kes leppade edenemist toetavad, nagu kiirikulised lmmastikku sidudes ja paljud seeneriigi alamad. Neist teevad eeloleval aastal tpsemalt juttu Leho Tedersoo ja Kuulo Kalamees.

Kes leppa piiravad? Kitsed siin kll krneriks ei taha olla, ka pder hoolivat lepast vaid siis, kui midagi muud pole vtta. Kobras ehitab hallist lepast kll paisu, aga sb teda vaid parema puudusel. Lepal on omaprane maitse, mida varasematel aegadel tundsid hsti lapsed, kes kevaditi lepapulki nrides ja koore alt mhka otsides suud punaseks said.

Miks see punase mahla ja lmmastikurikaste lehtedega puu loomadele hsti ei maitse, saame ehk teada Urmas Kokassaare jrgmisse numbrisse kavandatud artiklist.

Tulevastest tuhandetest lepalastest lheb oma osa tihaste, urvalindude, leevikese ja teiste pugudesse: need linnud nakitsevad talv lbi lepakbide kallal. Veidi aitavad lepa laiutamisi vaos hoida putukad ja roosteseened. Suve teisel poolel on paljude hallide leppade lehed roostetanud vlimusega vi lausa roodudeni paljaks nritud (lepapoi ja teiste mardikate ning liblikate rvikud!), silma hakkavad veel kaevandikrsaka looked ja pahktilaste nibupahad. Saame vast neistki aasta jooksul lhemalt teada.

Uus aasta lheb nagu lepse reega!


Kuidas eristada meie kaht leppa
Hall lepp Sanglepp hised tunnused
Tvi, koor sile ja hall tumepruun, vanemas eas rmelise paksu korbaga
Noored vrsed hallikakarvased siledad vi kleepuvad kandilised, heledate triibukeste (lvedega)
Pungad karvased vi matid kleepuvad vi likivalt siledad selgelt varrelised
Lehepind ja vrvus noorelt hallikarvased, hiljem vaid alumiselt pinnalt heledamad, leheroots kaua lhikarvane noorelt kleepuvad, pealt likivad, karvu ainult roodude nurkades
Lehe kuju jms. lehetipp teravnev, leht kige laiem keskkohast rootsu pool lehetipp nagu maha ligatud, sageli tipus sisselige, leht kige laiem keskkohast tipu pool vahelduvad lihtlehed, leheserv kahelisaagjas, lehelaba noorelt klgroodude vahel kokku volditud
Vili heledamad tiivad kahel pool seemet umbes sama laiad kui seeme tiivad vaevalt mrgatavad tiibphklike
Vilikond tipmised ja ksikud kbikesed selge raoga, klgmised lhikese raoga vi raotud kbikesed selge raoga puitunud mara kbikese kujuline

1. Aastaraamat Mets01. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Keskkonnaministeerium. http://www.envir.ee/metsandus/statistika/ressurss.pdf

2. Eesti taimed http://sunsite.ee/taimed/general/oistaim.html

3. Hainla, Vaike 1971. Lepad. Eesti Loodus 22 (9): 526531.

4. Hanso, Mrt; Hanso, Silja 2001. Lepa-leherooste ja lehiste introduktsioon. Eesti Mets 46: 1415.

5. Hiieme, Mall 1971. Lepp ennustus- ja ravivahendina. Eesti Loodus 22 (9): 532533.

6. Kalamees, Kuulo 1971. Lepikute seeni. Eesti Loodus 22 (9): 533534.

7. Kuresoo, Rein jt. (koost.) 2001. Eesti elusloodus. Varrak, Tallinn: 136137.

8. Laas, Endel 1987. Dendroloogia. Valgus, Tallinn: 614621.

9. Pldmaa, Kustas 1975. Kodumets. Valgus, Tallinn: 3539.

10. Relve, Hendrik 1998. Puude juurde. Loodusfoto, Tallinn: 8795.

11. Talts, Silvia 1969. Perekond lepp. Eichwald, Karl jt. (koost.) Eesti NSV floora, 4. Valgus, Tallinn: 328335

12. Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Valgus, Tallinn.


lle Reier (1955) on botaanik, ttab Tartu likooli botaanika ja koloogia instituudi teadurina.



lle Reier
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012