Eesti Looduse fotov�istlus
01/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
TJUHEND EL 01/2004
Ndsest ainult vga head pildid

Tehnika areng ja digitaaltehnika kttesaadavus kajastuvad viimaste aastate ajakirjanduses fotode kvaliteedi mrgatava langusena. Odava digiseebikaga tehtud pilte peetakse kvaliteedilt kllalt headeks, et neid trkivljaannetes levitada. Et jrjest rohkem inimesi vtab kasutusele digitaalkaamera, lheb olukord kindlasti veel hullemaks.

Kmmekond aastat tagasi nuti vrvitrkises avaldamiseks enamasti slaidi, rmisel juhul lepiti ka korraliku optilise suurendusega likpaberil. Infotehnoloogia arenedes muutusid aga varem vaid professionaalide kasutuses olevad vahendid kttesaadavaks. Skannerid on selle ajaga teinud lbi tohutu suure arengu. Kui reprokodades kasutusel olevad trummelskannerid maksavad sadu tuhandeid vi koguni miljoneid kroone, siis koduseks kasutuseks saab skanneri praegu ktte ka vhema kui tuhande krooni eest, kallimad kodutarbeks meldud seadmed maksavad 10 00020 000 krooni. Graafilised kasutusliidesed (Windows, Mac OS jt.) ja fotottlustarkvara areng lubab igahel meist saada repromeheks: pole midagi lihtsamat kui pilt arvutisse tmmata, seda oskuslikult tdelda ja edasi saata.

Ajakirja tegijail on kaks vimalust fotosid leida: esimesel juhul annab autor tekstiga kaasa enda hangitud pildimaterjali, teisel juhul tuleb pildid leida toimetusel. Mina pean ldiselt ainuigeks esimest varianti, sest autor, kes mingi teemaga tegeleb, midagi uurib, peaks olema ise huvitatud ka korralikust fotodokumentatsioonist. Kui autoril endal pole oskusi, teadmisi ja korralikku tehnikat, siis peaks ta fototd tellima asjatundjatelt.

Milline peab olema korralik foto? Praegu on ikkagi parim slaid, siis negatiivfilm ja optiline suurendus likpaberil (soovitavalt 15 x 20 cm). Kike muud matil vi mustrilisel fotopaberil, samuti kriimustatud albumipilte, vljatrkki tindipritsprinteril vms. ei tohiks toimetus vastu vtta. Sellest loetelust ji praegu vlja digitaalne materjal, millel peatume eraldi pisut pikemalt.

Eespool loetletud tingimustele vib teha mndusi ainult siis, kui pildimaterjal on unikaalne ja sama leidu vi sndmust pole vimalik uuesti pildistada. Aga ikkagi ei tohiks toimetus vastu vtta ilmselgelt ebateravaid ja pildiliselt nrku fotosid.

Kui autoril pole vimalik teha eraldi suurendusi, siis esitatagu toimetusele negatiivfilm ja 10 x 15 cm koopia. Nii on skaneerijal lihtsam td teha, muidugi eeldusel, et kaasapandud koopia vrvustasakaal on korras; koopiale saab veel mrkida soovituslikke likejooni, lisathistusi vms.

Autori kartus saada tagasi kahjustatud negatiivid vi slaidid peaks soliidsete ja traditsioonidega vljaannete puhul olema vlistatud. Kui autoril on skaneerimise kogemus ja hea tehnika, siis vib saata materjali digitaalkujul (nii toimivad niteks Urmas Tartes, Arne Ader jt.).

Kui ksida, millise kaameraga pildistatud materjal on sobilik, siis siin hest vastust anda ei saa. Hea seebikas (nt. Leica, Olympuse μ-seeria, Canoni ja Nikoni kallimad mudelid) ja igesti valitud film vivad anda parema tulemuse kui pika toruga kallis peegelkaamera (eesktt siis, kui filmivalik on ebannestunud).


Pildistamisel tuleb arvestada paljusid tingimusi, nagu valgus, vorm, phieseme ja tausta vrv. Et Eesti Looduse varasemates numbrites on petatud lhipildistamist ja lindude vi taimede pildistamist, siis peatun siin mningatel spetsiifilisematel tdel. Pan anda juhtnre, kuidas saada korrektne foto, mida kannataks saata avaldamiseks ka vlismaistesse erialaajakirjadesse. Eelkige vtan vaatluse alla erisuguste leidude (kivimid, pinnasekihid) ning peamiselt staatiliste objektide jdvustamise.

Esimene nue, kui pildistate staatilist objekti: pange kuskile kaadri serva, kus see ei sega kompositsiooni, mtskaala (spetsiaalne joonlaud vi pulk, millel iga kindla vahemaa tagant nt. he vi viie sentimeetri tagant vahelduvad must ja valge vrv) ja vimaluse korral ka vrviskaala. Mtskaala paigutage kaadrisse nii, et see oleks kaadri loomulik osa. Kui sellist mtskaalat pole, siis vib kasutada tavalist joonlauda vi viimases hdas ka tikutoosi. Niisugusel juhul tuleb hiljem, prast skaneerimist, vtta mt, konstrueerida uus ja korrektne mtskaala ning ligata vlja vi retueerida pildil olnud ajutine hdaprane vahend. Pastapliiatsid, labidavarred ja llepurgid mtskaalaks ei sobi. Suurema objekti pildistamisel klbab ka mni geoloogi tvahend. Vrviskaala teeb lihtsamaks repro t.

Teine nue on vertikaalide ja horisontaalide paralleelsus ehk teisisnu: objekti tuleb pildistada tpselt tisnurga all (filmi tasapind ja objekti tasapind peavad olema paralleelsed). Nii vldime moonutusi. Kui vhegi vimalik, kasutage statiivi ja normaalobjektiivi. Odavad lainurkobjektiivid ei ole optilisest kljest nii tiuslikud, et kaadri servades ei tekiks moonutusi.

Kolmas nue: valguse kontroll. rge pildistage otseses pikesevalguses, see annab liialt kontrastse pildi ja tugevad teravad varjud. Sellist pilti on raske reprodutseerida. Oodake, kui pilved tulevad pikese ette. Vi asetage pikese ja objekti vahele hajuti (kas vi valge huke riidetkk). Ja mitte kunagi rge kasutage kaamera klge ehitatud vlklampi.

Neljas nue: vaadake, et phiobjekt ja taust ei oleks vga sarnased. Paljudes teadusajakirjades avaldatakse fotod senini mustvalgelt. Seeprast tuleks pildistamisel melda mustvalgelt (lihtsaim vimalus vaadata objekti lbi seepiafiltri): kik toonid, mis eristuvad halltoonidena, eristuvad ka vrvilisena. Kindlasti tuleks arvestada ldist vrvuspetust, pidades silmas vastand- ja tiendtvrvusi. Phiobjekti saab esile tuua ka valides viksema teravussgavuse: pildista lahtisema avaga. Siin peab aga jlgima, et objekt jks ikka teravussgavuse vahemikku.


Millist filmi valida? Tnapeva filmid on juba kik kllalt head, ka 400 ISO tundlikkusega. Vahet tuleb aga teha profi- ja laiatarbefilmidel. Korralikuma tehnikaga puhul kasutage profifilme ja laske need kohe prast sritamist ilmutada. Et profifilmid pole igal pool kttesaadavad, siis soovitan sellist vrvusnegatiivfilmi nagu Kodak Royal Supra 400, selles sarjas on olemas ka 200 ja 800 ISO-ne. Vga heade vrvidega ja peene teraga film. Slaidile pildistades proovige eri olukordades erisuguseid filme ja leidke endale sobivaim. Ainuiget soovitust on vga raske anda.


Suurimad kvaliteediprobleemid on praegu siiski digikaameraga tehtud fotodel. Enamik hdasid tuleneb kasutaja oskamatusest: pildi resolutsioon ei ole piisav, on kasutatud kadudega pakkimist, pildistamisel ei ole valgebalanss igesti seadistatud. Tulemust mjutab ka vanemate digikaamerate algelisema pildisensori kvaliteet. Ei piisa ksnes sellest, et kaamera on viiemegapiksline vi et see maksis niiiiiii palju vi arvutiekraanil on pilt ju ilus. Professionaalset fototd saab teha digikaameratega, mille kere hind algab 30 000 kroonist, objektiivid ja muu lisavarustus peale selle. Slaidi kvaliteediga vistleb siiani kll ainult ks kaamera - Canon EOS 1Ds, aga see maksab ka le 150 000 krooni.


Ajakirjatrkis kasutatav raster eeldab 300 dpi resolutsiooniga skaneeritud pilte vi digifaile. Hea materjali puhul ei tee tavalugeja vahet 300 ja 200 dpi tiheduse vahel, kui aga algmaterjal on peale selle veel mrgatavate artefaktidega, siis on kuri karjas.

Mida saab autor teha? Autor saab arvestada, et kui niteks N pilt lheks leheklje laiuselt, siis peaks faili laius olema umbes 2500 pikslit. Juba neljamegapiksline kaamera annab peaaegu selliseks suuruseks vajaliku eralduse ktte, aga mitte suuremat. On olemas muidugi spetsiaalsed programmid (nt. Genuine Fractals), millega rastergraafilisi faile suurendada, aga need eeldavad parima kvaliteediga algmaterjali.

Kui foto autor arvab, et 100-kilobaidisest JPEG failist saab trkiklbuliku poole leheklje suuruse pildi, siis, palun, tehku ta ise (eri programme kasutades) sellest pildist 12-megabaidine TIFF, mis oleks artefaktideta, selgete ja teravate piirjoontega, ning esitagu toimetusele. JPEG failid on ideaalsed toimetuses eelvalikuks vi kljendajal maketi tegemisel, samas pole need trkiklblikud rastergraafilised failid.


Digikaameraga pildistades kasuta thtsate vtete korral alati maksimaalset resolutsiooni. Kui kaamera (nt. Olympus C-5060, Canon G5) vimaldab, siis salvesta RAW-formaadis, mis lubab tarkvara abil hiljem muuta valgebalanssi, teha sri korrektsioone jne. RAW-formaadis salvestust vrreldakse pildistamisega negatiivfilmile, mis vimaldab parema lpptulemuse saamiseks teha hiljem teatud mral parandusi. TIFF ja JPEG aga sarnanevad slaidiga: mdalaskmised pildistamisel on talletatud prdumatult. Kui kaamera ei vimalda RAW-formaati, siis kas TIFF vi rmisel juhul JPEG parima kvaliteediga. JPEG ei sobi selleprast, et mitu korda mber salvestades pakitakse fail uuesti ja iga korraga muutub pildi kvaliteet halvemaks.


Suurust arvestades vaata, et 10 x 15 cm pilt oleks 1200 x 1800 pikslit, suurema puhul vastavalt suurem. Kui vimalik, ra lika pilti tpselt, vaid jta kljendajale mnguruumi, lisa kaaskirjas oma soovid vi nidisfail, aga trkiklblik fail olgu vikese varuga. Kui sul pole kogemusi CMYK-failidega ttamisel, siis jta fail RGB vrviruumi. Jllegi oleks hea lisada artiklile vljatrkk fotopaberil, et tagada vimalikult tpne vrviedastus. Ja pildistades ra unusta ksitsi seadistamast valgebalanssi (see tagab parima tulemuse), vimaluse korral lisa kaadri serva testtabel ja mtskaala.


Fototehniliste ksimuste ja probleemidega vib prduda selle tjuhendi autori poole aadressil: lepp@kodu.ee.


Tiit Lepp (1970) on vabakutseline fotograaf, fotoajakirja Cheese vljaandja, Tartu krgema kunstikooli fototehnika lektor ja Eesti Looduse kljendaja.



Tiit Lepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012