Eesti Looduse fotovõistlus
02/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
reisikiri EL 02/2004
Chunra seljas Thari kõrbes

Esimene pilk Jaisalmerile ja ununeb fakt, et me müriseva tolmuse bussiga mööda asfaltteed selle ebamaise kõrbelinna poole kihutame. Liivakivist kuldne kindlus kasvaks justkui kõrbeliivast välja. Tekib kartus, et tegemist on miraažiga ja hetke pärast on kõik see ilu haihtunud. Kuid Jaisalmer on tõeline. Ainult aeg oleks nagu sajanditeks seisma jäänud.

Kindluse kitsastel tänavatel ekseldes võib end kergesti ammustesse aegadesse kujutleda. Müüri tagant kostev turumelu pole lihtsalt melu, vaid võitluskära: värviliste turbanitega mehed vehklevad oma kõverate mõõkadega. Uhkete havel’ite (rikka kaupmehe elamu) tagatubades loetakse kalliskive ja vana mees popsutab paabulinnukujuliste nikerdustega kaunistatud rõdul oma oopiumipiipu. Tornist paistavad kauguses sammuvad kaamelikaravanid: vedamas siidi-, oopiumi-, elevandiluu- ja maitseainete koormaid Kesk-Aasiasse ning Lähis-Itta. Nendele karavanidele Jaisalmer oma eksistentsi võlgnebki. Jaisalmer oli peamine kauplemiskoht ja karavanide peatuspaik Induse-Gangese madaliku lääneosas asuvas Thari kõrbes. Kaubitsejad kuhjasid linna kaitsvate kindlusmüüride taha oma teenitud rikkused. Majad ja müürid on jäänud – suursuguselt ajahambast puretult –, rikkused aga enamasti läinud, koos kaamelikaravanidega.

1818. aastal Briti impeeriumi osaks saades algas Jaisalmeri langus. Kaubasadamate Bombay ja Kalkutta areng asendas “kõrbelaevad” – kaamelid – päris laevadega. Maismaal hakkas konkurentsi pakkuma järjest laienev raudteevõrk.

India ja Pakistani eraldumine 1947. aastal jättis linna India isoleeritud ääremaale, enamik linnakodanikke suundus õnne otsima mujale. Ent peatsed sõjad värskete naabrite vahel tõid Jaisalmeri uuesti India kaardile, linna strateegilisest asendist sai taas trump. Nüüd on Jaisalmer tõusuteel, tagantlükkajaks võimsad sõja- ja turismimasinavärgid.

Õhku tõusvaid või maanduvaid sõjalennukeid kuuleb Jaisalmeris nii sageli, et mõne päeva möödudes tundub see niisama tavaline heli kui kits jooksmas mööda sillutatud tänavaid, kell kaelas. Linnast välja, kõrbetühjusesse, viivad uued siledad asfaltteed. Välismaalastel on sel tundlikul piirialal lubatud liigelda ligi 60 kilomeetri raadiuses Jaisalmerist. Mis on muidugi rohkem kui küll, et Thari kõrbe võludega tutvust teha.


Kohustuslik kaamelisafari. Turistid saabuvad Jaisalmerisse, et minna kaamelisafarile. Vähemalt nii arvab iga hotelliomanik, külalistemaja mänedžer, restorani kelner ja loomulikult reisiagent. Tubade hinnad on isegi India mõistes naeruväärselt madalad (kena kahene tuba ajalooliste kindlusmüüride vahel võib maksta napid 30–50 krooni öö): peaasi on saada turist oma safarile. Muidugi nad teavad, mida teevad, sest väga vähesed inimesed jätavad Jaisalmerisse tulles kasutamata võimaluse end mõneks päevaks kaameli seljas kõrbesse kaotada.

Meie kolmepäevane safari algab paarikümnekilomeetrise džiibisõiduga. Väikeste lubivalgete külade vahelt sööstame hindi filmimuusika saatel kiviklibusesse maastikku. Otsest teed ei paista olevat; et leida kaameleid ja kaameliajajat, peab džiibijuht võtma abiks binoklid.

Tutvus üksküürkaamelitega ehk dromedaridega sujub esimesest silmapilgust peale hästi. Kaamelid on väärikad ja ilusad loomad. Kolmejõnksuline tõus, kui loom end püsti ajab, on algul siiski üsna ehmatav. Hetkeks ripun kramplikult sadula küljes ja üllatun isegi, kui kõrgele ma olen sattunud. Minu loom on suur ja hele, iseteadva sammuga hakkab ta astuma. Mulle nähtamatud kõrberajad on talle kristallselged: eks Chunral on ka juba aastaid kõrbekogemusi selja taga. Sõbra kaamel – Rocket – on noor ja tume. Mööda rada ei kõnni ta päris meelsasti ja nalpsab siin-seal suutäisi. Tema peab veel õppima, sestap hoiab ohje meie kaameliajaja Sabu – mitmekülgselt andekas ja lõbus Rajashtani külapoiss, nagu kiirelt selgub.

Peagi oleme kaameli õõtsuva sammuga harjunud ja saame mahti ringi vaadata. Kõikjal paistab kivine kuivus, ainsaks vahelduseks mõni küngas või põõsas. Sammume üle kuivanud mudatasandiku, mis mussooni ajal muutub viljakandvaks põlluks.

2002. aasta suvel jäi mussoon Rajashtanis tulemata. Põud jättis inimesed töö ja toiduta. Paljud suundusid linnadesse elatist teenima, lootuses uue vihmaga kodudesse naasta. Kuid veelgi raskem oli põud loomadele. Kuivanud valkjaid loomakorjuseid nägime teel rohkesti. Probleem pole mitte niivõrd joogivee puudus kui see, et rohi ju veeta ei kasva. Mullu märtsis, kui meie Rajashtanis olime, hinnati surnuid või surevaid loomi tuhandetesse. Hiljem nägime mitmesajapealist lambakarja täiesti mustalt maalt toitu otsimas. Sabu täheldas nende üksikute närvade rohuliblede kohta, et siin on nädal tagasi tulnud väikese vihma tõttu “plenty of grass!” – rohkelt rohtu.

Õhtuks jõuame kaunitele liivaluidetele. Selline näeb kõrb välja enamiku inimeste kujutlustes – n.-ö.piltide Sahara. Tegelikult hõlmab niisugune ala vaid väga väikese osa Thari kõrbest. Päikeseloojang luidetel on siiski väga ilus. Sabu küpsetab lõkkel maitsvaid chapatti’sid ja juurviljakarrit, kõrvale mekime kõrbeviina. Magama heidame liivale asetatud madratsitele ja vaatame kaua üliselgesse tähistaevasse. Kaamelid jalutavad vabalt meie lähedal ringi, ahmitsedes põõsastest teravaid oksi. Kogu öö kuuleme loomi vaikselt toitu krõmpsutamas. Kord kõhutäie kiirelt alla neelanud, tuleb see maost tagasi põhjalikuks närimiseks. Kaamelid tavamõistes ei maga – nad ei viska end pikali, vaid põlvitavad, kogu öö toitu mäludes.

Helepunases varavalges oleme üleval ja pärast kärmet hommikusööki asutame end minekule. Kõrbekuumuses liigeldakse varahommikul, järgneb pikk lõunapaus mõne puu vilus ja pärastlõunal sammutakse taas edasi.

Kaamelid vaimustavad mind üha enam. Imetlusega vaatan Chunra suuri silmi pikkade ripsmete varjus (kaitse liiva eest) ja üliarmsaid karvaseid kõrvu. Graatsiliselt liigutab ta pead ühele ja teisele poole, kõiketeadvalt kõrbe seirates. Jalgade all on kaamelil laiad pehmed padjad: hea liival kõndida, aga asfalt talle ei sobi. Kaameli kaela ümber on ehispael, sadula all kaunimustriline tekk. Dromedarid on uhkuse- ja iluasjad ning nende eest hoolitsetakse Rajashtanis hästi. Kui mu kramplikult tuge otsiv sandaaliserv on esimese päeva õhtuks Chunra küljelt karvatutikese maha nühkinud, soovitab Sabu edaspidi paljajalu kaameli seljas istuda: ongi mugavam, pehme karv kõditab jalataldu.

Kaameli sadul on mõeldud istumiseks kahele. Ühest raamatust olen lugenud, et kui mees sõidab koos ema või õega, siis istub naine ees, mees taga. Eespoolsem koht on auväärsem. Kuid oma kaasaga sõites istub naine taga. Eks annab seegi tunnistust abielunaise tagasihoidlikust positsioonist India ühiskonnas. Sabu tunnistab, et selline istumisreegel kehtib tõepoolest. Aga naine istub taga seepärast, et siis on kõigil hästi ilus vaadata, kui kaamel kiirelt jookseb ja sari tuules lehvib!

Esialgu ei näe me kaameli jooksus midagi graatsilist. Sõitjale tähendab see hoogsat üles-alla hüplemist, mistõttu on üsna kerge sadulast maha pudeneda. Kõik tahab harjumist ja harjutamist. Mõned korrad näeme kaamelite seljas kohalikke, kes tuulekiirusel ja turbani lehvides meist mööda kihutavad, liivapilv taga. Ilus vaadata!


Kõrbes on inimesi. Thari kõrb on üsna tihedasti asustatud. Sageli näeb inimesi kraave kaevamas või piiritarasid ehitamas. Töötegijad paistavad enamasti olevat naised, mehed istuvad kivihunnikutel ja juhendavad.

Siin-seal terenduvad väikesed külad. Osast küladest viib Sabu meid suure kaarega mööda. Ruraalses Rajashtanis on veel säilinud väga tugevad kastitraditsioonid. Sabul, tagasihoidlikust pottseppade kastist pärineval poisil pole iidsete sõdalaste ja praeguste maavaldajate – raadžputtide – valgeks lubjatud küladesse suurt asja. Kuid loomade jootmiseks mõeldud veesilmad on tihtipeale kõrgema kasti külade läheduses, seetõttu oleme sunnitud tegema seal mõne peatuse. Sel juhul ronime juba tükk maad varem kaamelite seljast maha ja jalutame asulasse kaameleid ohjest hoides, et külaelanikke oma lugupidamatu suhtumisega mitte solvata.

Kogenematu silm ei näe neis külades suurt erinevust madalama kasti omadest: kõikjal valitseb värvikirev vaesus. Naised peidavad võõraste liginedes oma näod sariotste alla. Küünarnukist õlani kaunistavad abielunaiste käsi järjest suurenevad valged laiad rõngad, nüüd enamasti plastist valmistatud, kunagi olid need aga elevandiluust.

Mehed asjatavad vesteldes loomatarade ümber, peas suured värvilised turbanid. Kõigil värvidel on oma tähendused ja seosed kasti, vanuse ja ametiga. Rajashtani külaelu on läbi põimunud iidsetest traditsioonidest, reeglitest ja uskumustest – võõrastele salapärane mustriline kangas, mida on parem mitte puutuda.

Kergendusega ronime viimaks kaamelite selga ja teeme minekut kõrbe kivisele eikellegimaale.

Teiseks ööks saabume taas luidetele – hea pehme magada! Kaugemal on peatunud veel üks seltskond. Sabu räägib, et igal kaameliajajal on oma kindel koht, kus ööbida. Nii ei sega nad teisi ja turistidele jääb illusioon lõputust ja tühjast kõrbest. Kõik safarikorraldajad ju reklaamivad “mitteturistlikke marsruute”.

Meenub eilne lõunapaus suure puu vilus, kui mõne kilomeetri kaugusel asuvast külast tulid meie laagrisse külla kolm meest. Auravate teeklaaside ja chapatti’de kõrval ajasid nad Sabuga tõsist juttu, kohati meile arglikke pilke visates. Sabu seletas pärast, et paljud külamehed otsivad võimalust oma kaameleid turistide teenistusse panna, ent konkurents on kõva ja uusi inimesi juurde ei taheta. Napp inglise keel ja kogemuste puudus ei lase neil aga ise algust teha. Nii nad uurivad vaikselt asja. Sabu ise on safariäris juba kogenud, tema alustas turistidega kõrbes käimist kolmeteistaastaselt, esialgu umbkeelse kokapoisina, kuid nüüd juhendab teisi, endast palju vanemaid kaameliajajaid.

Tema kokavõimed pole aga aja jooksul sugugi kahanenud, vastupidi, peame kiitma. Väikesel pragiseval lõkkel põõsa varjus valmib viimane safari lõunasöök. Meid ümbritsevad kivid, kivid ja kivid, nii kaugele kui silm ulatab. Kõrge vall eraldab tasandikke, vallile on korrapäraste vahemaade tagant laotud kivitornikesed – mälestusmärgid kallitele inimestele ja jumalatele. Kotkad tiirlevad ringi ja leiavad tornidel endale hea istumiskoha. Kahjutundega mõtleme, et õhtuks oleme tagasi linnamelus. Karm on see kuivanud maastik, aga midagi väga ürgset ja romantilist on ses kaameliga mööda kõrbe seiklemises.

Sabu vilistab rõõmsalt India popplaulu, rüüpab kuuma pipraga maitsestatud piimateed ja räägib meile oma tulevikuplaanidest: “Mõne aasta töötan veel kaameliajajana. Ja siis lähen Jaisalmerisse safareid müüma. Panen selga puhtad riided, söön päevad läbi häid asju ja ei tee midagi!” Mõtleb siis natuke, vilistab käskivalt liiga kaugele kõndinud kaamelitele, kes kuulekalt tagasi pöörduvad, ja lisab siis: “Aga võib-olla ka mitte…”

Kui džiip tuleb meile kokkulepitud kohta vastu, vaatab Sabu ootavalt ringi: ta ei tea kunagi ette, kas tuleb uus safari ja uued turistid või avaneb võimalus kodukülla vanemate juurde sõita. Mobiiltelefonid pole veel Thari kõrbesse jõudnud ja nii on kõik kokkulepped suusõnalised. Sedakorda uusi turiste pole. Jätame hüvasti ja Sabu kihutab Chunra seljas kodu poole, Rocket kuulekalt taga sörkimas. Kuigi ka meie auto sõidab kiirelt, kulub tükk aega, kuni me neist mööda jõuame: kõrbes saab küll džiipidega hakkama, kuid kaamelid on selle maastiku tõelised valitsejad. Kui muidugi õiged sõitjad seljas istuvad.


Jaisalmer köidab ja meelitab. Jaisalmerisse jääme veel kaheks nädalaks. Nii raske on ennast sellest maagilisest kõrbelinnast lahti rebida. Õhtuti seatakse turul üles suured raudpannid, kus keedetakse magusat piima. Paks jook kallatakse klaasi ja kaunistatakse kolme mandliga. Imelik, et peaaegu kunagi ei näe naisi ega lapsi nende magusalt auravate pannide ümber istumas: see on meeste kohtumispaik – sooja piimaklaasi ja mõtlike jutuajamistega õhtujaheduses.

Suveniirimüüjad jätavad meid paari päeva pärast rahule, tervitades vaid üksikute muietega: Kas te elate nüüd Jaisalmeris? Kord võtame vastu müüja sõbraliku kutse tikitud vaiba taga klaas teed juua. Ta näitab meile oma aardekasti täis kõikvõimalikke metallvigureid, mille ideed pärit Jaisalmeri kuldsetest aegadest. Seal on skorpionikujulised lukud, mis pandi havel’ite seintesse ehitatud peidikute ette; peale luku kaitses varandust kurjakuulutav skorpioni sümboolika. Lillena avanevad oopiumitoosid ja salapärased õlilambid. Osa asjade otstarvet ei oska kuidagi ära arvata. Mistarvis on näiteks mõeldud väike krobeline metallitükk, mille ühes otsas kõliseb metallkuul? Thari kõrbes hõljub veel lugematu hulk väikesi võluvaid saladusi.


Helle-Mai Pedastsaar (1979) on reisihuviline geograaf.



Helle-Mai Pedastsaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet