Eesti Looduse fotovõistlus
02/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee EL 02/2004
Kaht viisi loodust tunda

is on tarkus? Tublis tükis – oskus märgata sarnasusi, samuti kui oskus teha asjadel vahet. Niisiis ...

Kas loodusetundmine tähendab liikideks jaotumise üldiste põhjuste mõistmist – või koduümbruse rebaseurgude teadmist? Kas voolamisvõrrandites orienteerumist – või Ahja jõe käärude tundmist? Kas geneetikaseaduste teadmist – või Eesti elusolendite nimepidi liigitamise oskust?

Teadmine on kahesugune. On üldine, ajatu ja kohatu, kõikjal ja alati kehtiv, paljukordne, kuuluvuseta. Ning on paiga- ja ajaseoseline, koha ja oludega seotu, ainus ja kordumatu, kohalik ja oma. Universaalne – või unikaalne.

Nende segiajamine vähendab mitmekesisust. Kultuuril, nagu elul üldse, on kaks vastandlikku tendentsi: ümbrusest eralduda, sõltumatuks saada, ja ümbrusesse sobituda, seotud olla. Teadmiste vallas toetab esimest füüsika, teist kodulugu. Eluteaduses on aga mõlemad suunad tugevad, kippudes omavahel kisklemagi.

Reduktsiooniprobleem seisneb selles, kas kohalik taandub universaalsele, kas üksik taandub üldise ees. Siin ongi vist asja tuum: kas vaadata maailma ühel viisil mõõdetavana või näha teda kui põhimõtteliselt mitmekesist.

Nii on kogunisti kaks loodust. Ühte on üks. Teist on palju. Mida enam üheülbastub ehk globaliseerub maailm, seda vähem on huvi kohaliku vastu.

Ent – see, mis elule vajalik, mida elu on õppinud, on ikka üksnes oma ümbruse vormid. Universaalsesse puutumine on inimmõtlemise privileeg. Elamise tarvis seda vaja ei ole. Mõtlemiseks küll.

Paradoks ongi selles, et ka kaunis kõrge teoreetiline haridus kohaliku elu rikkust näha ei suuda ega põhiliseks pea. Oskust vahet teha pole kunagi küllalt.

Nende kahe teadmise, kahe loodusetundmise tarvis on ju koolidki natuke erinevad. Universitas’e roll on ennekõike olnud universaalne teadmine, mis üleilma ühtemoodi. Maaülikool on rohkem kohalike tarkuste tarvis, õpetab ja kogub teadmist kohalike koosluste ja nendega kooselu kohta. Samamoodi ülesannete jaotust on tunda Horisondi ja Eesti Looduse vahel.

Aga üks ei ole parem kui teine. Sest nende jaoks pole üht mõõtu.

Kalevi Kull (1952) on bioloog ja semiootik, töötab EPMÜ ZBI-s botaanikuna ja TÜ semiootika osakonnas biosemiootikuna.



Kalevi Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet