Eesti Looduse fotov�istlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
metsade kuivendamine EL 03/2004
Metsakraave ei tohi raisku lasta

Kraavitamise kogemus Eestis on pikk, seda on tehtud nii põllu- kui ka metsamaal. Kui keegi väidab, et see on sotsialismiaja pärand ja seetõttu väga halb, siis tuleb tunnistada: arvaja ei tea kuivendusest midagi.


Põllu- ja heinamaid on kuivendatud ka enne 1940. aastaid. Metsi kraavitati teadlikult juba 19. sajandil. Esimene eestikeelne soid käsitlev metsanduslik kirjutis, milles on propageeritud soometsade kuivendust, ilmus Jaak Sõggelilt 1896. aastal. Järvseljal tehti esimesed mõõtmised ja katsed metsade kuivendamiseks 1926. aastal.

Niisiis ei ole kuivendussüsteemid metsas uus nähtus. Kuni möödunud sajandi keskpaigani kuivendati metsi siiski üsna vähe. Kui 1950. aastal alustas tööd Tamsalu EPT, omandas metsade kraavitamine uued mõõtmed. Labidamehed jäid ajapikku unustusehõlma, kasutusele võetud mehhanismid (kopad ja traktorid) tõid kaasa uue kuivendustehnoloogia.

Intensiivne metsakuivendussüsteemide rajamine kestis kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni: rajati uusi objekte, varem välja ehitatud süsteeme suurtes mahtudes ei rekonstrueeritud. Madalseis saabus 1992. aastal. Selleks ajaks oli süsteemselt kuivendatud umbes 550 000 hektarit metsaalasid.

Peale selle on metsades veel varasemast ajast maaomanike oma jõududega süsteemitult rajatud kraave. Need tehti käsitsi ja järgisid kiivalt maastiku võimalusi: kraavid rajati ikka sedamoodi, kuidas vesi liikuda tahtis. Olen päris veendunud, et nii mõnigi tänapäeval looduslikuna tunduv oja on tegelikult sajand tagasi labidaga kaevatud kraavijupp.


Puidu juurdekasv suureneb. Meile meeldib näha metsa sellisena, nagu see praegu on. Ehk teisisõnu: enamik meist ei kujuta ettegi, et sada aastat tagasi kasvas samal kohal hoopis teistsugune mets. Kindlasti teavad seda aga aastaid metsa- ja kuivendustöid teinud inimesed. Kuivendamise tulemusel on paljudes kohtades, kus varem kasvasid vaid sookaasikud, nüüd okaspuu segametsad või lausa kuusikud. Kas see on hea või halb? Omal ajal oli see suurim tunnustus tegijatele, kuid tänapäeval leidub kindlasti ka neid, kes arvavad, et loodusele tehti liiga. Kuigi nüüd on seal teistsugused metsad, on needki loodusliku kooslusega ning kõik on omavahel seotud ja tasakaalus.

Eestis tehtud uurimustest enamik näitab, et kuivenduse järel on metsa kasvukiirus ja tootlikkus tunduvalt suurenenud: mõnes kasvukohatüübis on juurdekasv pärast kraavitust suurenenud mitme tihumeetri võrra hektari kohta aastas. Üldise hinnangu järgi on meie metsade puidu tootlikkus just kuivenduse tõttu suurenenud 0,8 miljoni tihumeetri võrra aastas. See on suur kogus, mis mõjutab tõsiselt puidutööstust.

Midagi pole teha – nii kaua, kuni maailmas eksisteerib majandus, on üks metsamajanduse eesmärke toota kvaliteetset ja tarbimisväärtusega toorainet, korralikku metsamaterjali. Ja see metsamaterjal tuleb metsast kätte saada ning tööstuseni toimetada nii, et see võimalikult vähe häiriks ja kahjustaks loodust.


Ligipääs puidule paraneb. Üks kuivendussüsteemide eesmärke on võimaldada masinatega metsa pääseda. Vesisel pinnasel jätavad igasugused masinad alati sügavama jälje kui kuival. Seda võib igaüks ise märgata liivarannas veepiiril mõtisklema jäädes: mõne aja pärast on jalad liiva vajunud. Kuival liival seda ei juhtu. Vesi ja pinnas toimivad igal pool ühtmoodi. Kui maapind on märg, siis võivad rasked masinad seal tekitada suuri pinnasekahjustusi. Teeservas ummistunud kraav, mis vett kogub ja hoiab, on tegelikult sellesama tee lõhkuja. Järelikult on metsakuivendusel peale juurdekasvu suurendamise ja puidu kvaliteedi parandamise veel oluline eesmärk: tagada ligipääs ja vähendada metsa majandamisega kaasnevaid kahjustusi.

Meie riigimetsades remonditakse põhjalikult või ehitatakse aastas umbes 110 kilomeetrit metsateid, millest päris uued on 5–10 km, olenevalt aastast. Praegused metsaveomasinad koos koormaga on tunduvalt raskemad kui paarkümmend aastat tagasi, sellist koormat kannab ainult kuiv teemulle. Ka maanteeameti töödes on selgelt näha, et põhiteede remondi aegu puhastatakse teed palistavad kraavid või kaevatakse uued.


Kuivendussüsteem vajab hooldust. Aeg ja loodus teevad oma töö käsikäes ning ka kõige paremini toimiv kraavisüsteem lakkab töötamast, kui kraave ei puhastata: vesi ei liigu, taas algab soostumine.

On väidetud, et kui kuivenduse mõju on stabiliseerunud, siis tuleks kraavid rahule jätta. See on suurel määral enesepettus, sest kraavid kasvavad aja jooksul täis. Liigniiskuse suurenedes halvenevad heades oludes kasvanud metsa kasvutingimused. Eriti tundlikud on liigvee suhtes kuused, aga ka kask ei talu pidevat vett. Kui nüüd lasta asjadel kulgeda isevoolu teed, võib vahepeal paremates oludes arenenud puistu lausa hukkuda. Kahjuks on selliseid näiteid rohkesti: hukkunud on nii kuusikuid kui ka kaasikuid. Teisisõnu, loodus muutub ja areneb pidevalt.

Sellest tulenevalt peab väga ettevaatlikult suhtuma kuivendussüsteemide hooldamise ja remondi keelusse mitmel kaitsealal. Nii võib soov hoida metsa väljakujunenud ilmet jääda täitumatuks, sest varem kuivas kasvanud ja nüüd liigniisketesse oludesse sattunud mets muutub kiiresti. Mõne aja pärast võib selguda, et kaitstav kooslus on kadunud just seetõttu, et seal midagi ei tehtud.

Omal ajal rajatud metsakuivendussüsteemidest (kokku 550 000 hektaril) on riigimetsas arvel 428 000 hektarit. Siin saamegi anda ülevaate olukorrast riigimetsa majandamise keskuse (RMK) hallata olevates metsades.


RMK eesmärgid ja plaanid. RMK on 1997. aastal metsaseadusega loodud riigitulundusasutus, mis oma tegevuses lähtub Eesti metsapoliitikast, metsaseadusest ja RMK nõukogu otsustest. Metsapoliitikas on muu hulgas sõnastatud ka selline ülesanne: “.. Lähtuvalt sellest on metsade majandamise ja ökosüsteemide kaitse eesmärkideks bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, metsade tervisliku seisundi parandamine ning puidu ja metsa kõrvalsaaduste ning mittemateriaalsete hüvede mahu ja väärtuse tõstmine. Olemasolevate metsakuivendus- ja teedevõrkude korrashoiuks, samuti uute teedevõrkude ehitamiseks leitakse selleks sobivad metsapoliitika vahendid.”

Kõigepealt seati metsaparanduse valdkonnas siht lõpetada ja korrastada aastatel 1990–1996 pooleli jäänud kuivendusobjektid. 2001. aastal otsustati, et riigimetsas kuivendussüsteeme juurde ei ehitata, kuid senised tuleb hoida korras.

Viimastel aastatel ongi RMK püüdnud kuivendussüsteeme taas rekonstrueerida: viie aastaga (1999–2003) on kuivendussüsteemid uuendatud 30 000 hektaril. Ligi neljal tuhandel hektaril on töö pooleli. Igal aastal on plaanis uuendada kuivendusobjekte vähemalt 10 000 hektaril.


Üheksa korda mõõdetakse. Maht on statistiline näitaja, mis ei peegelda sisu. Suured kuivendussüsteemid, mis lähevad remonti, on välja valitud hulga objektide seast, hinnates nende seisukorda ja kavandatud tööde võimalikku mõju praegustele puistutele. Loomulikult arvestatakse ka piiranguid: lagesoodesse, eriti rabadesse koppadega ei minda, kuivendussüsteeme uuendatakse vaid tootlikul metsamaal. (Rabasid kuivendatakse eeskätt selleks, et varuda turvast, aga see ei ole RMK ülesanne.)

Hoiumetsi süsteemselt ei rekonstrueerita ning kaitsemetsades lähtutakse otsust tehes kaitse eesmärkidest. Enne kui tellida projekt, peab metskond koostama ala keskkonnahinnangu: tuuakse välja kõik planeeritud alaga seotud piirangud ja analüüsitakse planeeritavate tööde mõju. Selle analüüsi alusel koostab metskond projekteerijale lähteülesande, kus on öeldud, mida on vaja teha ja mida ei tohi teha. Kogu eeldokumentatsioon kooskõlastatakse piirkondlikus maaparandusbüroos, kus enne projekteerimise algust kontrollitakse tegevuse otstarbekust ja õiguspärasust. Tavaliselt saadab maaparandusbüroo vastavad andmed kooskõlastuseks ka maakondlikku keskkonnateenistusse. Alles pärast kõiki kooskõlastusi hakatakse projekteerima.

Rekonstrueeritakse ainult projekti alusel. Projekte teevad vastava tegevuslitsentsiga erafirmad, kus töötavad oma ala professionaalid. Kõik valminud projektid läbivad ekspertiisi ja veelkordse kooskõlastusringi vastavates ametiasutustes, et veenduda valminud projekti ja varem seatud tingimuste kooskõlas.

Viimasel ajal on keskkonnateenistused tihti soovinud, et algatataks keskkonnamõju hindamine, mis tugineks “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele”, kuigi seadus seda rekonstrueerimisel otse ei nõua. See on väga pikaldane protsess, mistõttu paaril juhul on tellitud enne selle algatamist erapooletu ekspertarvamus. Kahe kuivendussüsteemi puhul – üks Hiiumaal ja teine Pärnu maakonnas – on siiski läbi tehtud ka seadusepõhine keskkonnamõjude hindamine. Mõlemal juhul leiti, et planeeritud tegevus on lubatud ja ei ole mingil määral vastuolus keskkonnaga.

Kuid eeskätt on ilmnenud eri poolte koostöövajadus kohe projekteerimise algstaadiumis. Kavandatu eesmärkidesse tuleks süveneda juba enne projekteerimist, esitades oma tingimused selle töö tegijale. Sedasi jääks ära topeltöö. Praegu hinnatakse ametlikult keskkonnamõjusid Tudu metskonnas.

Projekteerimiseks kulub tavaliselt vähemalt aasta, kuid erandlikud pole ka juhud, kus töid saab alustada alles kaks-kolm aastat pärast projekteerimistööde algust.

RMK-l on nii säästva metsamajanduse kui ka keskkonnajuhtimise sertifikaadid (FSC ja ISO14001). Metsaparandus on iga kord kõne all auditeerimisel, mis on kindlasti aidanud korrastada sellealast tegevust RMK-s.

Kuivendussüsteemi uuendus on väga kulukas. Selleks et selgitada, kas see tegevus end tasub, telliti Eesti põllumajandusülikoolist tasuvuse mudel. Sel aastal püüame esialgset mudelit edasi arendada just rakendusliku poole pealt.


Koprad teevad palju pahandust. Tänapäeval on kuivendussüsteemide peamine rikkuja kobras. Kui kobraste arv üha suureneb, kulutatakse valdav osa rahast asjatult, olgu rekonstrueerimistööd tehtud kui tahes hästi. Kobras on kuivendussüsteemidega hästi kohanenud, leides looduslike veekogude kõrval endale elupaigad ka inimese rajatud kraavides. Probleem on väga terav: 2002. aasta lõpu seisuga oli RMK majandatavates metsades arvel kobraste tegevusest tingitud metsakahjustusi 2132 hektaril. Need on alad, kus kobraste tõttu on varasematel aastatel mets oluliselt kahjustatud või hukkunud ja metsa majandajad ei ole veel jõudnud kahjustust likvideerida. 2002. aasta jooksul lisandus 88 hektarit, kuigi tollane suvi oli ju äärmiselt kuiv.

Riiklikel andmetel loendati 2001. aastal 13 000 kobrast, 2002. aastal 16 000 ja 2003. aastal 15 500 isendit. Paraku sean need loendustulemused kahtluse alla, toetudes (kuigi statistiliselt mitte mingisugust kriitikat taluvatele) Tudu metskonna andmetele. 2001. aastal tehtud kuivendussüsteemi rekonstrueerimistööd osutusid seal kobraste tõttu lausa mõttetuks: neljajalgsed ehitusmeistrid tõkestasid puhastatud kraavi paari päevaga, nii et tööd takerdusid täielikult. Pärast kooskõlastusi keskkonnateenistusega lubati projektis ettenähtud alal ja remonditava süsteemi eesvoolu piirkonnas mõne kilomeetri ulatuses koprad välja püüda. Kui kätte saadud kobraste arvu järgi teha üldistus Eestis kuivendatud metsade pindala kohta (550 000 ha), saaks ainuüksi kuivenduskraavidel tegutsevate kobraste arvuks vähemalt 20 000. Aga peale selle elavad nad ju ka põllukraavidel ja looduslikel ojadel, jõgedel ning järvedel. See oletus ei toetu teaduslikule uurimistööle, ent võiks siiski olla märguanne, et praegune loendusmetoodika tuleks üle vaadata. Kindlasti saab lisateavet metsaomanikelt, kes puutuvad oma valdustes alatasa kokku kobraste tekitatud probleemiga.


Kõik siin kirja pandu ei ole selleks, et kuivendussüsteeme kiita. Pigem on vaja aru saada ja enesele tunnistada, et mustvalgeid lahendusi pole. Kuivendussüsteemid on tänapäeva metsamajanduse lahutamatu osa ning nende mõju paljudel juhtudel metsamajanduse seisukohalt vägagi positiivne. Enamik kunagi rajatud kuivendussüsteeme asub riigimetsas ning neid kavatseb RMK ka edaspidi korras hoida.


Jaan Schults (1965) on RMK metsamajanduse osakonna juhataja. Töötanud metskonnas metsnikuna ja metsaülemana ning seejärel Tallinnas metsamajanduse osakonnas.



Jaan Schults
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012