Eesti Looduse fotov�istlus
03/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
metsade kuivendamine EL 03/2004
Metsakraavidel on ka pahupool

Ma ei ole nii vana, et võiksin teid õpetada, aga midagi on mu silmad näinud ja kõrvad kuulnud.


1948. aastal kehtestati Värska kandis kolhoosikord, nagu mujalgi. Hakkas juhtuma mõndagi. Enamik talumeestelt ära võetud hobuseid suri juba esimesel talvel kolhoositallis nälga, kevadiseks künniajaks toodi politruki saatel põllule esimene lõrisev ratastraktor, mis pälvis imetlust eriti laste silmis. 1952. aasta suve hakul raputas siitkandi külarahvast uus sündmus: kolme Stalinetsi järel veeti suurt kraaviatra läbi metsade ja lohkude Karisilla oja poole. Meie, poisid, kõndisime karjana adra järel, igaüks tahtis uhke kraavi niiskele põhjale jätta oma jalajäljed.

Vägevad masinad roomasid läbi oja: kalad ulpisid mudases vees, kust traktorimehed neid käsitsi välja korjasid, oma osa saime meiegi. Kraavis algul vett ei olnud, aga kui see järgmisel kevadel tuli, vajusid liivased kraavikaldad alla ning tulvavesi kandis oja lammile tõmmatud kraavi peaaegu 50 meetri ulatuses servani liivasetteid täis. Ka allavoolu jäänud oja põhi kattus liivakate setetega, need matsid kinni lähikonna võrengud, kalarikkad süvikud. See oli suure stalinliku looduse ümberkujundamise algus.

Elu on edasi läinud, oleme enda arust vägevamad kui kunagi varem. Aga siiski sedavõrd rumalad, et ei mõista veel täie selgusega looduses toimuva seaduspärast kulgu.


Kraavidel on mitu palet. Metsi ja põlde oleme kuivendanud tohutu suurtel aladel, uurimata ja isegi huvi tundmata, kuidas see mõjub näiteks vee-elustikule.

Loomulikult on kuivenduse põhitaotlus suurendada metsade juurdekasvu või põldude saagikust, rajada juurdepääs seni kättesaamatule varandusele. Kraav iseenesest on ka uus ökoton, mis suurendab antud ala eriilmelisust, ka selle liigirikkust. See on ju tore.

Ent teiselt poolt vaadates: kraavid tükeldavad ulatuslikke elupaigalaamu (rabad ja siirdesood, metsad jm.), põhjustades muutusi nende alade eripäras. Teisenevad kogu piirkonna hüdroloogilised tingimused: kaovad soo- ja soometsaalad, hävivad looduslikud vee valgumise ja äravoolu sängid, põhjustades nii elupaikade kui ka liigilise koosseisu suuri muutusi.

Mõnedki põlise ilmega metsad, seejuures madalsoo- ja siirdesoo- ning väga produktiivsed lodu- ja lammimetsad, on senini pääsenud raietest ligipääsmatuse tõttu.

Sageli ongi praeguse metsakuivenduse põhieesmärk rajada väljaveoteid (näiteks Armioja ülemjooksu metsades Hiiumaa keskosas). Paljudel juhtudel on ka suurem osa metsakuivenduse rahast kulunud teede ja kraavitruupide korrastamisele. Olen seda meelt, et siin maksame juba ette lõivu ärile, lastes aadrit oma põhjavee varudest, meie looduse vereringest, ning loobudes võimalusest säilitada veekogude liigiline mitmekesisus, mille hilisem taastamine on küsitav.

Maaparanduse statistiliste andmete 1993. aasta ülevaates on öeldud: „Märgime, et Eesti maaparandajate poolt kaevatud kraavide pikkus küünib korra ümber maakera ja kui aastakümnete jooksul rajatud drenaaþ ühte rivvi asetada, ulatuks see Maalt Kuule.“[3]

Kogu maailmas on tehisveejuhtmeid kavandatud selleks, et saavutada maksimaalne veeläbilaskevõime [1]. Paraku ei ole see eesmärk kooskõlas veeökosüsteemide normaalse arenguga, kahandab põhjaveevarusid ning rikub vooluvete hüdroloogilise reþiimi. Kahest viimasest kirjutasin Eesti Looduse 2002. aasta novembrinumbris ja mulluses veebruari/märtsinumbris. Seekord keskendun sellele, kuidas mõjustab kraavitamine vee-elustikku.


Kui ojakesest saab kraav. Jõe või ojakese kraavitamisel (kanaliseerimisel) lüheneb voolusängi pikkus ning suureneb vee ärajuhtimise kiirus: saame tülikast liigveest kähku lahti. Kaevates veel rohkesti lisakraave, langetame pinnavee soovitud tasemele.

Aga mis juhtub endise jõe või oja ökosüsteemiga? Voolusängi lühenedes ja süvikute kadudes kahaneb tugevasti veekogu isepuhastusvõime. Lisakraave kaevates me küll suurendame voolusängide üldpikkust koguni mitu korda, paraku püsib enamik kraave suurema osa aastast kuivana, ainult suurveeaegu tulvab vesi sealtkaudu eesvoolude poole, kandes endaga kaasa setteid ja muudki kraavidesse kogunenut. Väheneb pinnases filtreeruva vee kogus, seega ka puhastunud vee hulk, mis toidab allikate vahendusel veekogusid.

Kui kraavis püsibki vesi aasta ringi ja kanaliteks kujundatud eesvoolud jäävad veerikkaks, on nad siiski üheülbalised, neis pole võimalusi mitmekesisele vee-elustikule. Pealegi ei sobi need paljudele liikidele tugevasti muutuva veereþiimi tõttu: kord on vett palju ja vool võimas, siis, eeskätt suviti, jäävad vähiurud kuivale ja lutsu selg veest välja. Paljudel juhtudel on põhjareljeef sedavõrd ühetaoline, et ei jagu varjepaiku lepamaimule ega kiili vastsele, jõevähist või -forellist rääkimata.


Setted on olulisimaid voolusängi kujundajaid, mõjutades nii suurel määral veekogude põhjaloomastiku koosseisu. Suur osa metsakraavide setteid uhutakse eesvooludesse, sageli liigirikastesse looduslikesse veekogudesse. Need setted võivad kilomeetrite pikkuselt katta voolusängi põhja, täites selle lohud ja süvikud. Nii vähenevad paljude liikide, sealhulgas jõevähi varjevõimalused. Kergesti liikuvad liivased setted matavad enda alla jõepõhja elustiku, teiste hulgas ka karpide kolooniad. Eriti tugevasti on selle tõttu kahanenud paksukojalise jõekarbi populatsioonid enamikus Eesti jõgedes.

Kui kaevetööde ajal ja paari järgmise aasta jooksul uhutakse eesvooludesse suurem osa raskematest setetest, siis hiljem hakkavad kraavid tootma orgaanilisi setteid – peaasjalikult taimestiku kõdunemisel tekkivaid laguaineid. Kahjuks pole sellest tulenevat koormust põhjalikult uuritud, saame arutleda vaid tähelepanekute üle. Hiiumaa veekogusid uurides hakkas paiguti silma taimestiku vohamine kraavides ja ka suuremates nn. eesvooludes – jõgedes ja ojades. Luguse jõel, valgusele avatud piirkonnas ulatus kaldavööndis kasvavate taimede mass ühel ruutmeetril ühest-kahest kilogrammist (tarnad, konnaosi) kuni 10–15 kilogrammini (pilliroog, hundinui). Puistu varjus on taimestik hõre või puudub hoopis, kuid siin on oma osa puudelt varisevatel lehtedel, mille mass suure liituvusega kaldapuistutes ei jää oluliselt maha roostike toodangust. Kui suure osa sellest töötavad ümber lagundajad, milline osa allub oksüdatsiooniprotsessidele, kui palju ladestub orgaaniliste setetena veekogu põhja ja selle kallastele ning kui palju sellest kantakse järvedesse ja merre, oleks vaja põhjalikumalt uurida (selleks meil uurimisasutused ongi!).


Vooluveekogude isepuhastusvõime ja nende eriilmelisus on inimtegevuse tõttu oluliselt häiritud: kanaliteks ja kraavideks muudetud voolusoontel on tugevasti vähenenud või puudub üldse võime setteid voolusängist välja viia ja biogeene veest ning veekogust eemaldada. Kui looduslikud veekogud paigutavad setteid ümber ja ladestavad neid suurvee aegu luhtadele, siis kraavides ja kanalites ei tõuse vesi üle kaldavallide isegi kõrge veetaseme korral. Setted kas uhutakse järvedesse, jõgedesse ja sealt edasi merre, või ladestuvad tiheda taimestikuga kaldaservadele ja voolusängi põhja. Toitainerikka kihi paksenedes hakkab suurtaimestik vohama. Taimse massi aeroobse ja anaeroobse lagunemise ning ümbertöötamisega detritofaagide ahela kaudu kaasnevad sageli soovimatud muutused kogu veekogu ökosüsteemis, põhjustades selle liigilise mitmekesisuse vähenemise (koosseis vaesub). Kraavid kasvavad kinni, orgaaniliste setete lagunemisega kaasnevad nähtused süvenevad. Sellised vooluveekogud ei sobi liigirikastele ja samal ajal produktiivsetele kooslustele.

Seda ei soovi inimene ise, see ei ole otstarbekas ka looduse normaalse arengu seisukohalt.


Valgustusreþiimi muutused. Kraavides vohav suurtaimestik matab kinni veepeegli. Sellega kaob võimalus vetikate ja zooblanktoni arenguks. Kanaliseeritud vooluveekogudes on vetikate mass üsna väike. Looduslikes ojades ja jõgedes leidub neile sobiv keskkond vaikse vooluga süvikutes ja jõesoppides. Planktonorganismid on ka üks jõgede kalastiku rikkuse eeldusi. Ilma nendeta ei saa areneda kalamaimud. Vee-elustikul aitaks taastuda isegi kraavide suvine niitmine: madalas ja peaaegu seisvas kaldalähedases vees hakkab siis arenema plankton, mis aitab toidunappuses kängu jäänud maimudel kosuda ja paljudel neist kalakski kasvada.

Hooletusse jäetud kraavides vallanduvad protsessid, mis kahandavad vee-elustiku liigirikkust ja muudavad tunduvalt selle koosseisu. Kallaste võsastumine loob soodsad võimalused kobrastele, kes suure mõnuga rajavad vesiehitisi ja kaevavad urge, õhutavad vett, ujutavad üle põllu- ja metsamaid, loovad vääriselupaiku. Valgeselg-kirjurähni kääksatuse ja musta toonekure klõbina peale hiilib kohale loodusesõber. Temale see meeldib, ei meeldi aga maaomanikule ja küsitav on kopra ümberkujundav tegevus ka kogu veeökosüsteemi seisukohalt.

Looduses ei toimu miski asjata, mõttetult. Seal, kus tekivad võimalused elule, see ka areneb; kus kaovad elutingimused mingile liigile, see ka kaob, kuid samas tekivad võimalused teistele. Inimene, kes on looduses väga palju toimetanud, ei aima sageli, mis juhtub pärast tema suurejoonelisi ettevõtmisi.


Kuhu kaovad kalad ja vähid? Kalastiku ja jõevähi levikuala vähenemine, paiguti täielik kadu saab sageli alguse veekogu geomorfoloogiliste tingimuste ja hüdroloogilise reþiimi rikkumisest. Paraku ei toimi see seos otseselt, vaid paljude, esmapilgul tähtsusetute parameetrite kaudu.

Teame, et vähivarud kahanesid meil vähikatku tagajärjel. Ent pärast katku võiksid vähivarud kiiresti taastuda, ometi ei toimu see kaugeltki nii kiiresti, kui sooviksime. Ja mis veelgi olulisem, paljud ajalooliselt vähirikkad veekogud on minetanud oma eeldused: vahepeal on suurenenud settekoormus ja kadunud varjed, haja- ja punktreostus on rikastanud vett biogeenidega (väetusainetega); kinni kasvavates voolusoontes napib vett ja hapnikku jne.

Paraku on ka kraavitamisel esmapilgul lausa tähtsusetuna näivaid tagajärgi. Näiteks, kuivendussüsteeme rajades loome tingimused vee jahtumiseks: madala ja vähese veega ning nüüd ka allikavaestes kraavides jahtub vesi kiiresti juba esimeste külmadega. Pakane külmutab need põhjani. Sellel on suur mõju jõevähi taastootmisele. Selgitan lähemalt.


Jõevähi sigimisedukus oleneb vee temperatuurist. Jõevähk paaritub umbes kolme nädala vältel sügiseti septembris-oktoobris, kui veetemperatuur langeb alla 10 kraadi. Emane jõevähk koeb marjaterad (munad) keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Kudemise ajal viljastatakse munad emase pearindmiku all olevast spermatofoorist eraldunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad limanäärmetest erituva lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad 6–8 kuuks.

Marja arengus eristatakse mitmeid etappe, millest esimest on nimetatud kriitiliseks. See kestab ligikaudu 150 kraadpäeva (päevade arv korrutatud vee temperatuuriga), mille jooksul kujuneb välja blastoderm. Sel ajal on muna väga tundlik mehhaaniliste ja ka keemiliste mõjutuste suhtes (siis ei ole soovitatav vähki ka ümber asustada). Seega on väga oluline, et vesi kiiresti ei jahtuks. Vähk muneb enamasti 3,7–6,5-kraadises vees [4] ja muna hakkab hästi arenema temperatuuril pisut üle kolme kraadi. Kui vesi jahtub pärast munemist kiiresti alla kolme kraadi, pidurdub muna areng ja mari võib hukkuda teiste keskkonnamõjude tagajärjel.

Pärast blastodermi väljakujunemist algab muna arengus kolm-neli kuud kestev seisak – diapaus, mille jooksul ei toimu olulisi muutusi. Sel ajal on muna keskkonnatingimuste suhtes vastupidav, talub ka madalat temperatuuri. Kevadel veetemperatuuri tõustes käivitub taas kiire areng, mis lõpeb marja koorumisega [4]. Muna arengu esimesel ja ka viimasel kiire arengu etapil on see tundlik ka hapnikupuuduse suhtes.

Maaparandusele allutatud väiksemad veekogud ja kraavid on suures osas jõevähile kõlbmatud kahel põhjusel: sügiseti jahtub vesi kiiresti ning rohke orgaanilise sette lagunemine tekitab hapnikuvajaku.

Võiksime ka öelda, et tühja sellest vähist – kui paljud meist tänapäeval seda üldse näinud ja maitsnud on! Ent jõevähk on meie mageveekogude ökosüsteemi aineringes üks tähtsamaid lülisid. Ta on ühe osa veekogu bioproduktsiooni ja detriidi töötleja, olles ise samal ajal paljude röövtoiduliste kalaliikide ja imetajate – naaritsa, saarma ning viimastel aastakümnetel Eesti veekogudel laialt levinud mingi toiduobjekt. Vähi olemasolu ja ohtrus on veekogu “tervisliku” seisundi olulisimaid näitajaid: ta on veekogu ökosüsteemi normaalse talitluse, liigilise mitmekesisuse ja suure tootlikkuse eeldus. Seetõttu peaksime osutama sellele liigile tunduvalt suuremat tähelepanu, kui me seda seni teinud oleme.


Kobras ei asusta üksnes meie jõgesid, sest oleme loonud talle sobivad elutingimused ka mujal. Just kraavid loovad koprale võimaluse tegevuseks, mis varem polnud samas piirkonnas mõeldav. Kobras mitte ainult ei ela kraavis, vaid ta ka tegutseb seal: tekitab üleujutusi ja taastab sel kohal enne kraavitamist olnud märgalasid. Meile ei meeldi, et keegi taastab vana korda, et keegi püüab taastada sotsialismiaegset või mingit jääajajärgset maastikku. Me tahame, et kobras austaks meie ühiskondlikke kokkuleppeid – seadusi.

Vähemalt pooled kopraisandad peaksid istuma kinnipidamiskohtades, sest nad ei ole taotlenud ei vee erikasutusluba (kuigi paisutavad veekogusid üle 30 cm), ega raieluba (kuigi rüüstavad kalda veekaitsepuistuid). Mõni koprapesakond on ehitanud meetri ja isegi poolteise meetri kõrgusi paise, tõkestades sellega kalade vaba liikumist, ja mitte ükski neist pole tellinud keskkonnamõjude hinnangut…

Pole midagi parata, kobras elab loodusseaduste järgi ja looduse poolelt vaadatuna on ta õigel teel. Meie ise oleme talle tööpõllu ette valmistanud.

Aga me saame ka asja parandada, kujundades kuivendussüsteemid selliseks, et piirkonda mahuvad elama nii koprad kui ka muud vee-elukad, ning samal ajal toimivad kraavid ikka veejuhtmetena. See nõuab kuivendustööde projekteerijailt hoopis laiemaid ja sügavamaid teadmisi, mis haaravad ka ökoloogiat. Looduse vastu ei saa jõuga, ent temaga kokkuleppele aitab mõistus.


1. Alekand, Koit; Timmusk, Toomas 2002. Vooluveekogude maastikuökoloogiline käitlus. Eesti Põllumajandusülikool, EPÜ veemajandusinstituut, Projekteerimisbüroo Maa ja Vesi AS, Tartu.

2. Фeдотов, B. P. 1993. Paзведение paкoв. Caнкт-Пeтeрбург: 107.

3. Kirst, Ülo 1993. Maaparandus arvudes. – Eesti Vabariigi Põllumajandusministeerium. Maaparandus, Tallinn: 64–71.

4. Maжилис, A. A. 1979. Эмбриональное paзвитие широкопалого paкa. – Биология peчных paкoв водоемов Литвы. Moсkвa: 29–40.


Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012